"...tulen linnast ja saan korraga aru, milles on asi."

Üha tihemini käib tundmus, et kõige enam mõjutan ma oma ümbritsevat ruumi ja inimesi läbi kõige labasema olemas-olemisega. Ehk vastandatuna mingile pingutusele, tegevusele. Elan oma elu suures osas ainult inertsist, sest nii olen ju nagu kogu aeg teinud ja üllatav on see, et mida enam sellele sissekujunenud voolule alluda, seda "ladusamalt" kõik läheb. Kui hakata suuri eesmärke seadma ja ennast ületama, on halvad tagajärjed kiired tulema. Seega tuleb jätkata rahulikult, keskenduda sellele soojale soonele oma sise-elu (seal ongi ainus REAALNE elu) südamikus, mille ümber kõik tegevused on ehitatud ja mis neid kõiki oma lihtsa ja sõnastamatu distsipliiniga alal hoiab ja läbistab. Tegevused teevad ennast ise, asjad - mina nende hulgas - asetuvad oma kohtadele. Soe ja egoistlik tuksumine sisemise nõude järgi. Kui selle juures õnnestub veel kellelegi head teha ja toetust pakkuda on see lausa luksus ja kui see tõesti toimub, siis mu mõistus veel selle mehhanismi tööpõhimõtteni ei küündi. Tunnetest pole ka pikalt rääkida, need tiirutavad suurem osa ajast pöörastena ümber iseendi, saamata päris täpselt aru kust keegi pärit on. Vana hea intuitsioon ei soovita muud kui jätkata toimiva režiimiga ja lõpuni välja minna, ükskõik mis ka ei juhtuks, samas siiski silmad ja hing (heal juhul ka aju?) lahti hoides. Selline unisusest mõjutatud, totaalsusele mittepretendeeriv enesereflektsioon siis.


Põige kirjanduse juurde ka.
Madis Kõivu "Kolm tamme" on suurepärane romaan. Ülitäpse filosoofilise keelega, aga nii intiimne, aus ja detailitruu, et üheski kohas ei teki kahtlust autori siiras eesmärgis oma lapsepõlveelamused ja suurimad mõjutajad peensusteni lahti-harutada-ja-ära-seletada. Mõjud mulle on nähtavad juba selliste sidekriipsudega eraldatud pikkade liitsõnade kasutamise põhjal. Aga nii on ju väga meeldiv ise pikki sõnu teha. Sellise autori puhul tundub tugev mõju täiesti paratamatuna ja sellest mul pääsu pole, kuna ka mu bakalaureusetöö tuleb suure tõenäosusega Madis Kõivu proosaloomingust.

Sooja sügist kõigile


"Puud tähendavad rohkem kui inimesed ja lõhnad enam kui sõnad./---/Kuid tõelisus on liiga puhas essents, et teda puhtalt välja kannatada, igapäevases toimingus tuleb valida näilisusi ja lõhnade asemel sõnu." (lk 131)

Tervitustega kaugetele maailmaisandatele

(laulda ilusti Stingi häälega, võibolla väike araabia aktsent)


"If manners maketh man, as someone said,

than Hes the hero of the day,

takes a Man to suffer ignorance and smile -

be yourself, no matter what the say.

Woo-ooh, Im an alien,

Im illegal alien,

Im a suicide-terrorist in new york..."

...

Vanade raamatute tagakülgedele kirjutatud kopikate-rublade hinnad ajavad üha vähem naerma, kui arvestada, et varsti vaatame (no kes vaatab ja kes mitte) sarnase võõrastuse või nostalgiaga kroone näitavaid hinnasilte...

Vesi jms.

Richard Ashcroft laulab

"Lifes an ocean,
theres too much commotion,
too much emotion,
draggin me down..."

Vaiko Eplik laulab ka, tema laulab nii:

"Ma olen mees, kes kardab vett,
ma olen mees kes kardab uppuda,
ei kipu vetevalda,
ma pigem ootan kaldal..."

Mina ei laula midagi. Panin selle pildi lihtsalt siia üles. Ja mõtlen. Sellest, et ujun praegu täitsa selges ja puhtas hoovuses. Nii soojas, et eile tänasin lausa jumalat selle eest. Aga kes teab kui kauaks seda jätkub. Ookeanis on külmi süvikuid ja hirmsaid kiskjaid ja muud taolist ka. Mariaani süvikusse kaoks Mount Everesti mägi (8848 m) jäljetult, mis siis minu mõõtu mehest rääkida. Ja ma ei tea kas ma olen valmis teada saama, millal mu süvik tuleb või kus ta asub...


Mina tahaks seal maja katusel elada ja heal juhul vahel kalal käia.


Jutt "Kala kättemaks" Mati Undi "Mustas mootorratturis", seda ka.

Kurat teab mida ma selle kõigega öelda tahan...Kuulake The Verve-i, Eplikut ja lugege seda imelikku Undi juttu :)