Kas alles siis, kui elu ise on muutunud piisavalt pornograafiliseks, hakkab meie fantaasiates domineerima armastus?

Spekulatsioon "maailmapildi" teemal

Kooli jaoks tehtud esseed ei kõlba enamik juhtudest blogimiseks, aga arvan, et mu viimane essee on selles osas väike erand. Sain võimaluse üsna vabalt nö "kõige suuremate" küsimuste üle arutada, kuid siiski mõistliku ranguse piirides.

Kas loodusseaduste mõistel põhinev teaduslik maailmapilt implitseerib tingimata materialistlikku ontoloogiat?

Järgneva arutluse olulisim vaikiv kokkulepe on, et praeguseks eksisteerib teatud rohkemal või vähemal määral üle maakera levinud, tehnoloogilise kapitalismi ajastule omane ühtne maailmapilt. Selle maailmapildi otsustavaks epistemoloogiliseks ja ontoloogiliseks tagatiseks on teadusliku mõtlemise metodoloogiline rangus ja usaldusväärsus. Teaduslikkus on selle vaikiva eelduse kohaselt laialt levinud maailmapildi alus ning selle teaduslikkuse „kõva tuuma“ moodustab loodusseaduste kui rangelt ja universaalselt kehtivate reeglite mõiste. Niimoodi mõistetud loodusseaduste genees viib üldiselt levinud arusaama kohaselt tagasi 16-17. sajandisse ja selle teoreetilist alust seostatakse tihti teadlaste ja filosoofide nimedega nagu Galilei, Descartes ja Newton. Kindlasti pakub arutluse rangusele raskusi maailmapildi enese tavakeelne mõiste, selletõttu üritan seda arutluse selguse nimel kohe piisavalt piiritleda ja määratleda. Maailmapildi all mõistan seda viisi, kuidas inimene ühiskondliku olendina maailma spontaanselt tajub. Niisuguse taju alla lähevad nii uskumused ja ideoloogiad kui ka nendega seostuvad (erinevate teooriate järgi kas neist tulenevad või neid ise tuletavad) spontaansed materialiseerunud tegutsemispraktikad. Üritan tuua suuremat selgust küsimusse, missugune on või missugusena avaneb maailm niisuguse teadusliku, loodusseaduste mõistel põhineva maailmapildi esindaja jaoks ja kas võib öelda, et see maailm on rangelt materiaalne. Selleks üritan essee lõpus välja pakkuda mõned kontseptuaalsed mudelid, mille sees on võimalik seda probleemi selgelt mõtestada.

Materialismi küsimust komplitseerib ka tõik, et selle määratlemisel esineb palju eri arvamusi mitte ainult filosoofide, vaid ka füüsikateaduse esindajate seas. Lühikese ülevaate mateeria mõiste ajaloost ja selle komplitseeritusest nüüdisaegses kvantfüüsikas pakub Werner Heisenbergi loeng „Kvantteooria ja mateeria struktuur“ (2013). Resümeerin järgnevalt selle teksti olulisimaid üldistusi. Mateeria mõiste on niisiis funktsioneerinud erinevatel epohhidel mitmel erineval moel: Aristotelesel toimis ta põhiliselt vormi vastandina, passiivse substraadina, millega kohtudes vorm asjad potentsiaalsusest aktuaalsusesse viib (Heisenberg 2013: 133-134). Uusaegses filosoofias hakkab Descartes’i (ja nagu hiljem analüüsin, teatud kristliku teoloogia) mõjul kujunema mateeria vastandus vaimu ehk mõtleva substantsiga (Heisenberg 2013: samas). Uusaegse, eksperimendil ja kontrollil põhineva teaduse välja kujunemisega liikus mateeria-problemaatika ka teaduse enda sisse. Tekkisid vastuolud osakese (mateeria kõige levinuma nö „tähistaja“) ja jõuvälja mõtestamises – mis on neist materiaalne, kas neid kaht saab ülepea lahus vaadelda? Üsna pea, XIX sajandil, samal ajal kui välja-probleem tõstatus, leiti Heisenbergi järgi ka üldine konsensus, et välju ja osakesi on mõttekas vaadelda üksnes koos kui ühe reaalsuse manifestatsioone. Füüsika keeles väljendatuna tähendaks see – kui energiat. Sellele järgnes tänapäevani kestev protsess, püüe mateeria tohutu empiirilise paljuse alt avastada selle absoluutsed seadused ja selle jagamatud elementaarosakesed (Heisenberg 2013: 135-137). Heisenbergi käsitlust iseloomustab lai erudeeritus filosoofia ajaloo alal, kuid oodatult ka truuks jäämine kindlale teaduslikule positsioonile: füüsika uurib justnimelt mateeria üldisi seadusi ja sellega ühtlasi kogu reaalsuse üldisi seadusi. See tähendab, et ta ei kuluta energiat loodusseaduste metafüüsiliste eeldusprintsiipide üle reflekteerimisega. Samas võib mõnes kohas tekkida küsimus, kas mateeria mõiste ise ei jää kõikehõlmava osakesi ja jõude/välju ühendava teooria puhul kuidagi vanamoeliseks. Heisenberg kirjutab:

„Ehk teisisõnu: katsed on näidanud mateeria täielikku muundatavust/.../Seega on meil tõepoolest olemas lõplik tõestus mateeria ühtsusest. Kõik elementaarosakesed on tehtud ühest ja samast substantsist, mida me võime nimetada energiaks või universaalseks mateeriaks; nad on vaid erinevad vormid, milles mateeria võib ilmneda (Heisenberg 2013: 146).“

Selline on üks võimalik vaatepiir, milleni võib jõuda loodusteadusliku maailmapilti kontseptualiseerides. Sellisel juhul võib öelda, et kvantteooria tegelebki kogu oleva uurimisega ja pretendeerib oma tulemustega ka tervikliku ontoloogia väljaarendamisele. Maailm kui niisugune toimibki kvantseaduste järgi (tõsi küll, jääb ka füüsikateaduste sisene teatud ühildamatus universumi suure skaala protsessidega, kus paremini toimib relatiivsusteooria). Kuna kvantteooriale on sisemiselt omane mõõtmistel tekkiv määramatuse printsiip, siis on seda võimalik tõlgendada kui teatud „tühja kohta“, mis jätaks justkui võimaluse mingisuguseks mateeria seaduste alt välja jäävale substantsiaalsele jõule. Sellele võimalikule entiteedile võib siis omistada immateriaalset ja isegi teatud teistlikku olemust. Kuid kvantteooria määramatust võib tõlgendada ka rangelt materialistlikult. Ühe sellise tõlgenduse põhjaliku teoreetilise raamistiku pakub välja sloveenia filosoof Slavoj Žižek. Oma 2006. Aastal ilmunud raamatu „The parallax view“ keskmise osa on Žižek spetsiaalselt pühendanud dialoogile kvantteooria ja aju neurobioloogial põhinevate kognitiivteadustega. Žižek esindab saksa transtsendentaalse filosoofia traditsiooni ning pakkub välja revolutsioonilistele arengutele ja nendega kaasnevatele paradoksidele kvantteoorias välja spetsiifilise, transtsendentaalse filosoofia ja Jacques Lacani teooria mõistetel põhineva tõlgendusliku raamistiku. Žižek tõlgendab kvantteooria olemust kui radikaalset formaliseerimisprotsessi, millele enam interpreteerimist ei järgne. Selle järel lisab ta:

„Kas pole sellisel juhul täpne öelda, et kvantfüüsikaga kaasneb teatud kantiaanliku transtsendentaalse ontoloogia ümberpööramine? Kanti järgi on meil juurdepääs tavalisele kogemuslikule tegelikkusele, samal ajal kui kohe, kui üritame rakendada oma transtsendentaalseid kategooriaid noumenaalsele Reaalsele, satume kohe vastuoludesse; kvantfüüsika puhul on vastupidi noumenaalne Reaalne just see, mis on haaratav ja formuleeritav tervikliku teooria abil, kuid hetkel, mil üritame seda teooriat tõlkida tagasi oma kogemusliku, fenomenaalse reaalsuse keelde, jõuame mõttetute vastuoludeni (aeg jookseb tagurpidi, sama objekt on kahes kohas korraga, entiteet on korraga laine ja osake jne)“ (Žižek 2006: 173).

Reaalsus kui oleva tervik ei ole Žižeki järgi tervikuna haaratav, kuna ongi loomult fundamentaalselt mitte-täielik, lõpetamata. Seesama mitte-täielikkus ongi aga meie maailmakogemise ja ühtlasi subjekti kui niisuguse sünni paratamat tingimus. Sellest tulenevalt saabki Žižeki järgi tõeliselt radikaalne materialism olla ainult mitte-reduktiivne (Žižek 2006: 167-168). Täielik reduktsioon (näiteks aju neurobioloogilistele protsessidele) peaks kogu teadvusliku kogemuse (nö vaimse, tähenduse sfääri) lihtsalt tervikuna teooriast välja viskama.

Kuid mõeldav on ka otsustavalt teistmoodi liigenduv loodusseaduse mõistel põhinev maailmapilt. See ei võta teaduse uuringute poolt saadud andmeid kui kõike, vaid problematiseerib otsustavalt loodusseaduse mõistet ennast. Siin on kasu uusaegse loodusseaduste mõiste geneesi uurivatest käsitlustest, nagu Francis Oakley ja John Henry omad. Oakley artikkel „Christian theology and the newtonian science: the rise of the concept of the laws of the nature“ jälgib ajaloolist nihet antiik-kreekalikust orgaanilisel tervikul põhinevat loodusemõistmisest uusaegsesse, loodusel kui masinal põhinevasse paradigmasse (Oakley 1961: 433). Oakley keskne idee on, et uusaegne loodusseaduste mõiste laenas oma metafüüsika vanast voluntaristlikust teoloogilisest traditsioonist, mille keskmes on kõikvõimas semiitlik jumal, kes küll tegutseb enamasti loomuliku plaani järgi, kuid kellel on ka võim asjade loomulik kord ajutiselt peatada. Lühidalt: selle jumala juures oli tema lõputu intelligents allutatud siiski ideele tema ülimuslikust tahtest (Oakley 1961: 449-450). John Henry ajalooline käsitlus Rene Descartes’i loodusseaduste mõiste jaoks alustrajavatest töödest „Metaphysics and the origins of modern science: Descartes and the laws of nature“ tegeleb samuti seoste ja mõjudega, mis toimisid Descartes’i kui teadlase ja loodusfilosoofi ning tollase teoloogilise traditsiooni vahel. Henry keskne tees on, et Descartes, alustanud küll selgelt matemaatiku ja füüsikuna, pidi oma teooriate laienedes ja hõlmavamaks muutudes pöörduma selguse huvides teoloogia poole, millest arendas välja teatud „sekulaarse“ versiooni. Aga kas Oakley ja Henry artiklite eesmärk on üksnes kirjeldada loodusseaduse mõiste kujunemist kui üksnes ajaloolist probleemi? Loodusseaduste süsteemi võimalik teoloogiline aluspõhi ei ole ilmselt oma problemaatilist staatust ka tänapäeval kaotanud. Sellele viitab kasvõi nn „intelligentse disaini“ probleem ehk küsimus, kuidas on võimalik, et kõik füüsikalis-matemaatilised konstandid (Plancki konstant, valguse kiirus jne) on just täpselt niisugused, nagu nad on ning sellega piirnev antroopsusprintsiibi probleem, mis rõhutab, kui väike on tõenäosus, et ainuüksi juhuslikult põrkuvate osakeste füüsikal põhinevas maailmas on saanud tekkinud intelligentne elu ehk vaatleja. Seda küsimust on esmapilgul lihtne demüstifitseerida ja trivialiseerida: kõik konstandid on sellised nagu nad on, sest niisugune on lihtsalt mateeria sisemine konstitutsioon, samuti on keerukamast, „organiseeritud ainest“ koosneva elava vaatleja tekkimine osa sellest materiaalsest konstitutsioonist. Alati võib aga esitada vastuküsimuse: miks on aina keerustuval materiaalsel maailmal vaja seda „immateriaalset“ kaasprodukti, kui ta saaks sama hästi (või isegi paremini, kui mõelda, et liigne reflekteerimine pigem segab tõhusat toimimist elumaailmas) toimida ka ilma?

Olen püüdnud selle arutlusega näidata neid jõujooni, kuidas teaduslike teooriatega ja uurimistulemustega suhestudes võib maailmapilt kontseptuaalselt kujuneda, mis on selles kindlat, mis segast ja kuivõrd ambivalentne on selles kontekstis mateeria roll ja materialismi mõiste. Seetõttu näib, et esmatähtis on võimalikult täpselt mõista ja määratleda teadusliku teadmise autoriteet ja piirid. Juba eelpool tsiteeritud Werner Heisenberg on essees „Looduse representatsioon nüüdisaegses füüsikas“ võtnud teaduse nö „kõike seletava“ positsiooni suhtes üsna skeptilise hoiaku. Häda on laiemalt selles, et täppisteadused pakuvad küll lõplikke teadmisi suletud matemaatiliste süsteemide näol, aga need teadmised kehtivad tõsises mõttes seadustena ainult võrdlemisi kitsastes valdkondades, mis muudab võimatuks oma uskumuste (ja ühtlasi maailmapildi, kuna see ongi uskumuste kogum) rajamise ainuüksi neile seadustele (Heisenberg 1958: 106-107). Teine täiendus, mis tuleks fenomenoloogia traditsioonist, ütleks ilmselt, et inimese praktilise maailmas toimimise suhtes ei olegi otsustav loodusseaduse täpne kuju ja kehtivus vastavas elu valdkonnas. Martin Heideggeri põhilise tehnika-kriitika poolt artikuleerituna: olulisem on viis, kuidas teaduslik maailmapilt on ühte seotud tehnoloogilise mõtlemisega ning kuidas see on looduse inimese jaoks teatud välja nõudvasse suhtesse seadnud (Heidegger 1989). See vaade nihutab fookuse teaduse autoriteedilt ja loodusseaduse mõistelt pigem tehnoloogiale (või õigemini ühele spetsiifilisele kõrgelt arenenud tehnoloogiast tulenevale maailmavaatele, mille keskmes on kontroll) kui nüüdisaegse maailmapildi kesksele alusmõistele.

Arvestades neid arutluskäike, konstrueeriksin lõpetuseks mõned maailmapiltide metafüüsilised mudelid, mida peaksid olema teatud loogilised „sadamad“, milleni teadusestega kursis olev inimene võiks oma uskumustesüsteemiga jõuda.

1  1) Maailm kui niisugune on täielikult naturaliseeritav. Sellega saavad eriteadused hakkama ühiste pingutuste toel. Kui ka nende teooriad näiliselt kokku ei sobi, on tegemist ajutise segaduse või takistusega. Alusteaduseks on sellisel juhul füüsika, mis selgitab kõige viimased küsimused mateeria sisima olemusega. Mateeria ongi kõik, mis on. Äärmiselt väheusutav ja vähe tõenäoline maailmapildi mudel, kui tunnistada teaduste aina kasvavat spetsialiseerumist ja keerustumist. Sunnib kõrvale jätma suurema osa ideoloogia problemaatikat ja kogu erinevate fenomenoloogiliste maailmakogemiste probleemi – kuidas inimesed elavad ja usuvad spontaanselt nii erinevalt. See maailmapilt saaks justkui kuuluda ainult rikkale läänemaailma teadlasele.

2    

1    2) Loodusseaduste mõiste on maailmapildis kesksel kohal, aga materialismi suhtes jätab ambivalentsuse nende seaduste päritolu transtsendentaalne olemus. See toob sisse teoloogilise elemendi, mis võimaldab väga erinevaid spekulatsioone mitte-materiaalsete entiteetide kohta ja ka „erandeid“ looduse seadustes.

3

       3) Loodusseadused oma kehtivusega ei kao küll loomulikult kuhugi, aga omandavad maailmapildis perifeersema tähtsuse. Otsustavaks saab inimese transtsendentaalne konstitutsioon maailmas – kuidas maailm meile spontaanselt ilmneb. Transtsendentaalne horisont, meie kogemuste formaalne ja paratamatu raamistik on ühtlasi see „miski“, mis ei ole rangelt võttes materiaalne. Materialismi suhtes võivad siinkohal aga tõlgendused lahkneda. Slavoj Žižeki ja ehk ka saksa idealismi traditsiooni kohaselt üldiselt tähendab see raamistik lihtsalt igasuguse kogemuse võimalikkuse tingimusi, seega on vale ja mõttetu tõlgendada transtsendentaalset konstitutsiooni kuidagi mitte-materialistlikult, see lihtsalt on koos ainemise maailmaga olemas. Kuid siin on lihtne kujutada ka alternatiive. Kas materiaalne maailm ei taandu fenomenoloogilises mõtlemises ikkagi kuidagi otsustavalt teisejärguliseks ja kõik operatsionaalne, mis maailmas tõesti toimub ja loeb, ei avane paremini hoopis mõne teise ja adekvaatsema mõiste abil? Pean seda viimast varianti kõige tervemõistuslikumaks aluseks sidusale maailmapildile.  

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et loodusteadusliku maailmapildi olemuse küsimuse muudab keeruliseks esiteks teaduste paljusus ja nende omavaheline vastuolulisus. Teiseks on oluline kuidas ja kui tugevalt tõlgendada nende seaduste naturaliseerivat jõudu ehk kuidas määratleda seda ulatust, mil määral on meile ilmnev maailm redutseeritav teaduste postuleeritud entiteetideks. Mõtisklus moodsa maailmapildi üle viib ühtlasi ka selgumisele, kui anakronistlikuna võib materialismi mõiste mõjuda. Esiteks on muidugi selge, et tänapäeval ei vaeta laialt küsimust idealismi ja materialismi vahel. Milline tervemõistuslik vaade kinnitaks tänapäeval, et ainet, millega me pidevalt opereerime ei ole olemas? Vaevalt on loota mingisuguseid paremaid lahendusi, kui materiaalsuse mõiste teoorias nii esil on. Vastus essee pealkirjas esitatud küsimusele peaks seega olema kindel „Ei“ lihtsal põhjusel: Loodusseadustel põhineva maailmapildi alt jääb liiga palju elu aspekte välja. Esiteks kogu inimese transtsendentaalse konstitutsiooni problemaatika (sinna juurde kuulub ka inimese surelikkuse ja surma küsimus üleüldse) ja peenete loodusseaduste päritolu küsimus, mis vägisi tekitab teoloogilisi spekulatsioone.

Kirjandus

Heidegger, Martin 1989. Küsimus tehnika järele. – Akadeemia nr 6, lk 1195-1229.

Heisenberg, Werner 1958. The representation of nature in contemporary physics. – Daedalus, Vol. 87, No. 3, pp. 95-108.

Heisenberg, Werner 2013. Füüsika ja filosoofia. Tartu: Ilmamaa.

Henry, John 2004. Metaphysics and the Origins of Modern Science: Descartes and the Importance of Laws of Nature. – Early Science and Medicine, Vol. 9, No. 2, pp. 73-114.

Oakley, Francis 1961. Christian Theology and the Newtonian Science: The Rise of the Concept of the Laws of Nature. – Church History, Vol. 30, No. 4 (Dec., 1961), pp. 433-457.

Žižek, Slavoj 2006. The Parallax view. Cambridge, Massachusetts: The MIT press.

Bergson 155

Paljude tuntud kultuuriinimeste sünnipäevade keskel, kuu jagu tagasi, 18. oktoobril möödus teiste vahel 155 aastat ka prantsuse filosoofi Henri Bergson sünnist. Minu jaoks on tema näol tegu siiamaani kõige originaalsema mõtlejaga, keda lugenud olen. Kui mõtlen intellektuaalse arengu kõige terviklikuma esindaja peale, tuleb kohe esimesena meelde Bergson. Temast võiks rääkida ju paljutki, aga võtsin korraks mõlgutada tema väidete üle teaduse, teadusliku objektiivsuse kohta.

Ilmalikustunud ühiskonnas nagu näiteks Eesti oleks teadus justkui teadmise autoriteet nr 1. See tähendab, et me mitte ainult ei nõustu omavahel, et teadus on igati kasulik ja vajalik ettevõtmine, pakkudes lahendusi praktilistele probleemidele, vaid see toetab ka meie maailmapilti tervikuna. Teaduslik mõtlemine pakub tagapinna, millele laskuda eriarvamuste korral, pakub parima episteemilise autoriteedi üldse. Bergson oli teadustes äärmiselt haritud, kuid tegeles ikkagi metafüüsika ja tunnetusteooriaga. Tal oli uskumus, et eriteadused ja filosoofia peaksid üksteist täiendama, nende vahel peaks toimuma kaksikliikumine, mis viiks põhimõtteliselt inimkonna üleüldise intellektuaalse täienemise suunas. Eriteadus võtab mõisted omaks ja puurib ennast aine detailidesse. Metafüüsika ehk ühtlasi intuitsiooni pool on aga alati see, mis on primaarne, millest alustatakse ja liigutakse erialateaduste uurimistulemuste suunas. Siin on väga illustratiivne tema mõistekasutus: Bergsoni jaoks seostub intuitsioon pingutusega ja analüüs lõdvenemisega (Harilikult ja tavamõistusele seostub just analüüs pingutamisega ja intuitsioon oleks justkui midagi, mida lõdvenemine saadab, kas pole nii?). Analüüs on niisiis see, mis intuitsioonile järgneb ja mille kaudu lõigatakse välja need elemendid ja mõisted, mis meie teadmiste süsteemi üldse moodustavad. Nende kaudu ei saa aga tagasi minna elava tegelikkuse enda juurde - küsimuste juurde nagu mis on elu, kas tegelikkus on üks või paljus, liikuv või paigalseisev. See saab ainult ebaõnnestuda, kuna intuitsioonipingutus on oma olemuselt jagamatu tegu, mis erinevalt analüüsist meid ka tõepoolest asja enda sisse viib.

See ongi ilmselt punkt, mis kõik loogika ja metodoloogia visad õppurid tagajalgadele ajab - kuidas saab nii eritlemata ja isegi paradoksaalne mõiste asuda filosoofia keskmes!?  Aga kas pole kuidagi läbinähtav ka sellise kurtmise absurdsus? See eeldab ju, et elu, mille seest me ennast leiame, on juba ette valmis punutud samade ideede poolt, mida me koolis õpime. Tegelikult on tõenäoliselt ikkagi vastupidi: me üritame võimalikult hästi õppida, missugune see maailm tegelikult on. See toimib ka kuidagi tavamõistusele vastuvõetavalt ka praktilise elu seisukohast. Kas pole intueerimine (üldse mitte kole verb mu meelest) mitte see tegevus, mida me tegelikult alati esimesena teeme, et üldse mingeid mõistlikke teadmisi omandada? Kui ma tutvun uue töökaaslasega eesmärgiga temaga edaspidi edukalt ja pigem rõõmsameelselt läbi saada, siis ma ei lenda talle peale biokeemia teooriatega tema keha toimemehhanismide kohta ega ka mingisuguste ideedega psühholoogia või sotsioloogia kohta. Pigem alustan ma lihtsalt tajuga tema isiksusest, üldisest olekust, meeleolust jne. See kõik tähendab teiste sõnadega intuitsiooni, mida on mõttetu käsitleda mingisugusteks reeglite süsteemina, sest, nagu öeldud, see eeldaks iga inimese eelnevat sarnasust nende reeglitega või takka targemaks, lausa isiksuse mingisugust struktureeritust nende reeglite poolt.

Sama moodi on akadeemiliste töödega. Ka nende puhul tunneb ära, kas objekti on enne intueeritud või on lihtsalt alustatud šablooni kasutamisega materjali peal. See ei kehti ainult bakalaureuseõppe tasandil, kus lühikese ajavahemiku sisse pressitud nõuetele vastavalt tulebki töö valmis kirjutada üsna nobedalt, ilma selle ülesehitusele pikalt mõtlemata. Ka monograafilisi akadeemilisi teoseid lugedes märkab seda vahet. Seda võib seletada "mõistete kulumisega". Igal mõistel on oma keskkonnas teatud eluaeg, mille jooksul ta oma selgitustööd teeb. Teatud perioodi järel see töövõime lakkab. Ta peab suhtlema hakkama hulga uute ja hoopis teistsuguste, teistest võrgustikest pärit mõistetega, Samuti peab mõnikord mõiste hoopis hülgama ja välja vahetama mõne värskema vastu ja seda loomulikult intuitsioonist lähtudes. Siin on jälle oluline, et sõnu-mõisteid ei saa kuidagi vahetamise-putitamise teel asendada, vaid ümber tuleb haugata justkui kogu terve lahmakas maad, mis endas palju uut sisaldab, nagu juurikate ja vihmaussidega värske labidatäis maad. See muld ja juurestik on siis ühtlasi nagu ajalooline kontekst.

Aga see kõik on kirjutatud inimese poolt, kes labidat harva puutub ja on üles kasvanud asfaldi keskel.

Madis Kõivu viimasest tema elu ajal ilmunud raamatust

Ilmus vastses oktoobrikuu Loomingus.

Lõpuks ikkagi õigluse küsimus

„Koolipoisid ja füüsikud“ koondab vastlahkunud Madis Kõivu mälestusi õpingutest Tartu esimese keskkooli (praegune Hugo Trefneri Gümnaasium) üheksandas kuni üheteistkümnendas klassis ja kaheksa-aastasest tööst Tallinna Polütehnilise Instituudi füüsikakateedris. Uuesti ilmub ka juba Loomingus[1] avaldatud elulooline novell Tartu füüsikust Raimund Preemist „Igavese Physicus’e elu“. Nõnda on uuest raamatust saanud kirjutusmeetodilt ja sisu kronoloogia poolest loogiline järglane Studia Memoriae sarjale. See lõpeb ligikaudu koha pealt, kus viimane, VI osa pooleli jäi, 1945. aastast. Uue raamatu juures on siiski olulisi erinevusi. Keskkoolimälestuste juures ei toimu enam nii ranget ja lõputuna näivat reflekteerimist mälestuste täpse tõepära üle, kuigi klass ja klassikaaslased võetakse läbi sõna otseses pink-pingi kaupa ja nimeliselt. Rõhuasetus on liikunud protsessi enese juurest pigem meenutatavate endi peale. Raamatut lugedes ei saa eitada selle nukrat alatooni. Kõivu jutustamisest paistab väsinud resignatsioon saatusele, aga ka endiselt pühendunud kohusetunne ja lepitussoov. Paratamatult unustusehõlma vajuv inimpõlv – ühe klassi poisid – saab põhjalikult läbi valgustatud. Nõrgenenud on autori enesetsensuur, tundub et peamine tema jaoks on lihtsalt tõde tema lihtsuses, ilma igasuguseid detaile maha salgamata. Peatükk „Vana kateeder“ räägib autori tööperioodist Tallinna Polütehnilises Instituudis aastatel 1953-1961 ja on toonilt hoopis erinev, nagu on loomulikult ajalooline keskkond, mis teemaks. Lugeja saab sissevaate Tallinna füüsikute teadus- ja õpetamistöösse koos lühikese pilguga nende isiklikku ellu, nagu see kirjutajale tollal paistis. „Vana kateedri“ sissejuhatavas lõigus kirjutab Kõiv TPI tööperioodi kohta: „Miks jäin ja miks just kaheksaks aastaks – tahan seda endale selgeks teha ja kujunenud asjalood tagantjärgi läbi mõtelda. Teistele pole siin suurt huvitavat midagi, aga see ei puutu asjasse. Teisiti üteldes – ma ei hooli, kas on või ei ole“ (Lk 237). Aga me hoolime siiski ja ka huvitavus annab endast märku, aga mitte otseselt ja vahetult jutustatud lugude detailide kaudu. Tuleb teha väike ring.

Kuidas arvustada kellegi mälestusi, kas meil on selleks üldse mingisugune õigus? Ilmselt ei oleks niisugusel tegevusel mõtet. Kui otsustame, et kriitikaobjektiks saab nende mälestuste representatsioon, kirjutatud sõna  leidlikkus ja poeetiline struktuur, oleme ikkagi kummalise olukorra ees: kritiseerime viisi, kuidas inimene on otsustanud oma elust jutustada. Ka see ei tundu lõpuni õiglane. Oleks justkui aus kritiseerida ainult fiktsiooni; midagi, millel on autori loodud arhitektuur, selge ülesehitus ja sisemine koherentsus. Kuid mis samal ajal on juba autorist eraldunud, lahkunud. Uus raamatu ei näi aga sisaldavat mingit fiktsiooni, üksnes „elu ennast“. See on endiselt tükk autori isiksusest. „Koolipoisid ja füüsikud“ on siiamaani Kõivu kõige isiklikum raamat (kui ehk välja jätta üheteistkümnes eksemplaris ilmunud „Keemiline pulm“, millel on spetsiaalne märge autobiografia cryptica. Väikese tiraaži tõttu ei saa seda teost Kõivu koguretseptsiooni olulise mõjutajana eriti arvestada). Nii isiklik, et kriitika peaks siin natuke oma fookust muutma. Esimese Studia Memoriae köite ilmumisest on möödunud 20 aastat. Tundub, et aeg hakkab küpseks saama, et küsida mälu-uuringute laiema tähenduse järele: kuidas on need loomult mittefiktsionaalsed tekstid omandanud taasiseseisvunud eesti kirjanduses nii olulise koha, missugune see koht on? Ja kuidas suhestub see ülejäänud nõukogudejärgse mälu- ja identiteedidiskursusega nii proosakirjanduses kui kultuuris laiemalt? Nõnda saaks selgemaks kontekst, millesse uus raamat asetub, kui me ei taha piirduda pelgalt teose mälestuste žanri paigutamisega.

Sellistele suurtele küsimustele vastust otsides võiks alustada sellest, kuidas Kõivu mälu-uuringuid üldiselt loetakse ja kirjandusena tajutakse. Üldistada on riskantne, kuid esimene domineeriv mulje on, et Kõivu kirjutatu oleks mõnes mõttes justkui „see kõige õigem“ ajalugu, kirjutab ta ju niivõrd neutraalselt ning kuivalt, samas põhjalikult reflekteerides, mis peaks tagama ülima tõepärasuse. Tema näol olnuks justkui keegi, kes tegeleb kirjutades ainult faktide registreerimisega. Tõsine teadlase- ja õpetlasemaine on kindlasti aidanud kinnitada kujutlust, et Kõiv suudab oma mälunarratiividega pakkuda mingisuguse meenutamise nulltasandi, peaaegu troobivaba kirjanduse ja narratiivi. Tegelikult ei ole see muidugi võimalik ja Kõiv ise pole ka selliste pretentsioonidega esinenud. Aga kas ei ole see pigem täiesti reaalne lugejaskonna poolne iha, mis on aidanud niisugusel muljel settida? Idees eneses on igatahes midagi ülevat: tuleb kirjutaja, kes aina mälulõnga kerib ja ei anna järele kiusatusele, aga missugusele? Mulje on hägus, aga seekord annavad tektid vastuse: kiusatus, mida Kõiv järjepidevalt tagasi lükkab, ongi fiktsioon. Kõiv on ikka keeldunud proosas järjekindlalt igasugustest väljamõeldistest. Vahetu aistitav kogemus domineerib pidevalt kompositsiooni üle. Justkui poleks autorile aus mingisugust lugu ise luua. Aga ka siin on erand, uue raamatu puhul „Igavese physicus’e elu“. Kolleegi Raimund Preemi elu kirjeldades on Kõiv kasutanud müüdi vormi. Igavene  physicus on teoreetik par excellence, tema elu ongi mõtestav vaatlemine, selle juurde tuleb ta tagasi, tuleb ka vana ja haigena, sest peab. Mis siis, et minek osutub nii saatuslikuks. Siin loos on idee juba suurem, kui inimene oma sattumusliku keskkonnaga – ja nõnda avastamegi end juba müütilise fiktsiooni keskelt. Seda on kummaline öelda, sest kas me kõik ei tea vähemalt mõnda inimest, kelle eluviis mingisuguse müütilise kuju võtab? Tegelikult Kõiv ju fiktsiooni ei põlanud, ta on selle enamasti tagasi lükanud pigem temperamendi, haridusliku eripära ja isikliku seadumuse põhjalt. Õigem oleks ehk öelda: jäänud fiktsiooni suhtes distantsile, suhtudes sellesse austusega (tasub vaid lugeda Kõivu tekste kirjanduse kohta, eriti põhjalikke portree-esseesid Mati Undist ja Vaino Vahingust), kuid kasutades seda ise eelkõige ruumi-intuitsoonina näidendite juures. Mõistangi siin sõna fiktsioon tähendust sarnaselt müüdiga – iga tõsine väljamõeldud ruum, kus toimuvad tähenduslikud sündmused, saab tavaliselt müütilise ruumi omadused. Samuti on iga müüt lõpeks midagi fiktsionaalset, mida on võimalik lammutada ja paremini jutustada. Ja tõepoolest – teatud osake müüdi- või fiktsioonihõngu jääb alles ka Kõivu mälukirjandusse.

Nii jõuame tagasi koolipoiste ja füüsikute juurde. Tavaliste inimeste juurde, kes elasid 20. sajandil ENSV nimelises riigis. Aga raamatuid ei kirjutata tavalistest inimestest ega asjadest. Ja on raamatuid, mille tähendused selguvad alles  piisava ajalise distantsi tekkides. Kõiv on intervjuus Anto Undile ühe kirjutamisajendina väljendanud teatud kohususetunnet lähedaste inimeste ees, kellega ta koos on elanud: „Mitte minu enda, aga nende inimeste pärast, kellega ma koos elasin. On niisugune tunne, et ma vastutan nende eest, ma oleks nagu mingi lubaduse andnud, et nad alles jäävad; oleks nagu oma onule ja tädile lubanud, või nad oleksid seda minu käest oodanud (nad muidugi ei oodanud). Ma oleks nagu süüdi, kui nad kaovad päriselt ära, ma pean midagi tegema, et nad alles oleksid, et nad ikka oleksid – kuigi ma tean, et midagi ei saa niimoodi alles hoida, et see, mis ma teen, on niisama rabelemine, aga ikkagi, uppuja (nagu öeldakse) haarab õlekõrrest“[2]. Samas kirjakohas tunnistab Kõiv, et ta ei oska enda sellist tunnet kuidagi põhjendada. Ka praegu ei oska reflekteeriv kriitika sellele veel midagi otsustavat lisada. Kõivu kirjutatu ja öeldu kinnitub siin palju laiema probleemi külge. Kuidas saaksime praegugi kindlalt väita, et suudame vastuoludeta kirjeldada, ära nimetada ja sellisena üldisesse teadvusesse tuua kõik lähiajaloo sotsiaal-poliitiliste sündmused, mis meie praegust olemist määranud on? Ning ühtlasi historiseerivalt mõista nõukogude aega käsitlevate romaanide poeetikat? Vaevalt on selline hüpe veel võimalik, kuigi selle suunas on tehtud võimsaid samme, näiteks Eneken Laanese põhjalik uurimus „Lepitamatud dialoogid“ (2009). Kuigi ilukirjandusdiskursusest eemal, ajavad Madis Kõivu mälestused oma juuri samasse kollektiivsesse pinnasesse, kust pärineb ka näiteks Jaan Krossi ja Ene Mihkelsoni looming. Sünniaastalt paikneb Kõiv täpselt nende kahe kirjaniku vahepeal, esindades põlvkonda, kelle ellu sekkus teine nõukogude okupatsioon isiksuse õrnadel väljakujunemisaastatel. Laiemast, eesti identiteedi- ja mäludiskursuse perspektiivist vaaadatuna omandab nende autorite puhul temaatiliste sarnasuste hulk stilistiliste erinevuste suhtes suurem kaalu. Y-generatsiooni lugeja jaoks hakkavad korduma kindlad aasta-arvud ja motiivid: 1944, 1949, ülekuulamised, surveavaldamised, agendiks värbamise katsed, enesetapud. Selle kõrval muidugi katsed kõige segava kiuste elada head elu ja omandada kullahinnaga haridust. Kõivu jutustatud Tartu ja Tallinna lugu saab Krossi ja Mihkelsoni loodud suurte narratiivide paratamatuks kaaslaseks. Nii saame teada, kes olid 48nda aasta lennu trefneristid, missuguse koosluse moodustasid 50ndatel TPI-s töötanud Pilvre, Mets ja Altma. Kas võib öelda, et Kõiv lihtsalt üritab neid inimesi ja nende loodud kooslusi ajaloo kaduvusest päästa? Isegi, kui selline pingutus ei saa kuidagi pikas perspektiivis õnnestuda (kes üldse „pääseks“ ajaloo käest?), jääb valitsema tunne, et „Koolipoiste ja füüsikute“ puhul tekib kogu pinge ikkagi ajaloolise õigluse küsimusest. Ilmselt on alati asjaolusid, mida kultuur endale kindlal ajahetkel täielikult teadvustada ei suuda. Nendes mälestustes, nagu ka Studia sarjas loob Kõiv oma minimaalselt fiktsionaalsete lugudega varjupaiga neile  inimestele, kelle elu temaga sarnaselt kaheks lõigati[3]. See on ainulaadne fiktsioon, sest on tagasi lükanud kõikvõimalikud rahvuslikud ja poliitilised tuginarratiivid. Jääb 0-tasandi müüt ehk minimaalne meie-tunde kehtestamine. Meie olime seal, oli klass, kateeder, õpetajad. Ka aegadel ja asjaolude keskel, mida tahaksime ehk unustada. Nõnda ei ole Kõivu mälestused ainult tema isiklik, vaid rohkemal ja vähemal määral ikkagi kõigi lugejate asi, sest neis kõneleb hääl, mis nõuab õiglust. Millal see saabub, on veel teadmata.

---

[1] Nr 8, 1992.

[2] Looming nr 12, 1999, lk 1878.

[3] Kahest omavahel ühitamatust elust, mis tekkisid 1944. aasta katkestusega, kõneleb Kõiv intervjuus ajakirjale Teater. Muusika. Kino: Nr 10, 1991, lk 5.

sõnast "vägivald"

Tegelen praegu põhjalikumalt kahe asjaga. Toimetan üsna tüsedat hermeneutilist esseed vägivalla käsitlemisest Madis Kõivu loomingus ja teiseks loen Faehlmanni ja Kreutzwaldi tekste, olen üritanud pisut nende maailma ja kogu sellesse eel-ärkamisaegsesse valda sisse kaevuda. Ja just selles teises vallas tegin väikse avastuse, mis tõukas väiksele filoloogilisele mõtisklusele. Või kui meeldib, filoloogilis-spekulatiivsele iluvõimlemisele.
Nimelt leidsin koha Kreutzwaldi vähem tuntud, postuumuselt märkmete põhjal koostatud  poeemist „Lembitu“, kus ta kasutab sõna vägivald positiivses tähenduses. Mitte, et vägivald on kuidagi hea, vaid see sõna tähendabki tal seal midagi muud, kui me harjunud oleme. Koht on selline, kontekst on sõjaväe laskumine kuhugi orgu:

„Ja kitsal teel, järsk kuristiku kaldal
Üks tõise kannul alla ronivad.
Kes libisedes waarutaval jalgal

Kord wiga kartes äkist kilkawad,

Neil tõised tugewamad wägiwaldal
Kät lahkelt abiks jälle pakuwad.“

("Lembitu. Kreutzwaldi usulis-filosoofiline maailmavaade", lk 15)
 

Tundub, et siin on mõeldud midagi sellist: raskel laskumisel kaljult ei mahu mehed kitsale rajale hästi ära, mõni libiseb; seepeale pakuvad tugevamad oma käsi, õlga, millest kinni haarata ja tuge saada.
Aga tõepoolest, nad pakuvad seda wägiwaldal. Ja siis ma hakkasin sellele sõnale mõtlema. Kui kirjutasin sedasamust Kõivu-ainelist vägivalla-esseed, siis hakkas mind pisut häirima selle sõna kordamine (nagu iga kordamine hakkab). Aga just selles võtmes, et see sõna ei ole kõige parem, temas oleks nagu midagi ambivalentset. Ja see tuleneb vist sõnast vägi, mis on eesti keeles pigem hea ja võimas sõna. Vägivald võiks selle sõna järgi tähendada hoopis kõige üldisemalt väe valda, kellegi väerikast tegutsemist. Väe mõiste arendamisega filosoofias tegeleb eestis Margus Ott, kes kaitses ka sellest põhjaliku doktoritöö. Seal on ka loomulikult väge sellises võimsas, loovas ja heas mõttes kasutatud.

Aga eesti keeles on ka parem sõna selle halva vägivalla jaoks, millega seostuvad nii sõna vägistama kui väiksemaid pahategusid märkivad sõnad. See sõna on: liiga tegema. See on üks neist kohtadest, kus keel on oma sõnadega kuidagi hästi loomulikult toiminud. Valu ja häda põhjustama on kellelegi liiga tegema ehk üle mõõdu andma või võtma. Tehakse liiga kellelegi ja ka vägivallatseja ise teeb liiga, teeb üle oma mõõdu või käesoleva olukorra mõõdu.
Ka saksakeelne gewalt ei ole teadupärast täielikult halba tähistav sõna. Selles on rõhutatud pigem see väe-pool, mitte liiga tegemise pool.

Avatuse väsimatu mõte

Kas on selle halva poliitilise kliima ja kogu selle situatsiooni juures, mis Ukrainas toimub, või ehk ka Süürias või halbade uudiste juures üleüldiselt, siiski ka midagi head, midagi, mis viimasel ajal nagu uus teadmine või kindlustunne end näitab?

Nojah, midagi head võib alati leida, kui olla ullikesest optimist. Aga midagi võib siiski märgata, kui pisut mõelda.

Kas pole kogu idapoolkaare välispoliitika ja samas ka eesti sisesed debatid, näiteks kooselu seaduse ümber näidanud selgelt seda, millesse ikkagi kõige kiuste uskuda tasub, pühkinud tolmu tõe pealt, andnud kõva hoobi mingisugusele relativismile ja ebakindlusele? Esimene kõige laiem tõde, mis selgineb, on ühiskondade ja poliitiliste protsesside polariseerumine kinnisteks, dogmaatilisteks (ühtlasi fundamentalistliku usu põhisteks) ja avatuteks. Kas pole aina paremini ka nö tavainimesele, kes alles otsib veendumusi, näha, et suletud ühiskonna tee viib paratamatult kontrolli, ülemäärase vabaduste piiramise ja sealt varem või hiljem vägivallani? Et suletus ja dogmaatika käib ikka ja alati koos rõveda õelutsemise ja rumala grupimentaliteediga (SAPTK'i näide)?

Ja ühtlasi seda, et avatud ja suletud ühiskonna tunnetuslik joon on paralleelne sellega, mis toimub kitsamas ringis – kasvõi peres või ühe inimese enda sees.

Hirm ja ebakindlus, mis sünnitab aina uusi kartusi, sunnib valima pooli, otsima liitlasi veel enne, kui on Teist ülepea tunnetatud, enne kui silmad ja süda millelegi lahti tehtud. Sunnib võtma kramplikku hoiakut vana hirmu põhjal, justkui elu ei olekski liikuv ega olukorrad uued ja teisenevad. Mulle on mõjunud liigutavalt, et näiteks Aare Pilv on viitsinud nii kaua vaielda täiesti võimatult ebaviisakate ja kombetute SAPTK’i liikmetega. Vaielnud põhimõtteliselt tühja, sest seal mõistuse häält ei kuulata. Aga üritanud siiski hästi viisakalt selgitada samasooliste paaride positsioone ja nende tegelikke olukordi, tuletanud väsimatult meelde saptki tegevuse eetilisi implikatsioone. Tühi vaev pikas perspektiivis, ütlevad mõned.

Aga kas pole tõde mõnes mõttes just vastupidine? Kui me taandame kogukonna mingisugusteks klastriteks, huvigruppideks, kes ühiseid asju teevad/usuvad, siis on nende vahel ju piirid. Need piirid on alati erineva paksusega. Kas ei otsusta mitte iga koosluse saatust nende piiride läbilaskevõime? Ning just see kõnelus, mis piiri peal toimub. Et see toimub ja et see ei väsi. Kõnelus, mis kasvõi vaikselt ümber nurga avab uusi perspektiive.

 Ma ei tea, kuidas täpselt selleks jõudu võetakse. Kuidas ületatakse järjepidevalt hirmu ja ebakindlust. Kuidas inimene naeratab võhivõõrale poes ilma igasuguse põhjuseta, miks jäädakse tänaval seisma ja küsitakse hei, kas kõik on ikka korras?, mitte ei minda pea õlgade vahel mööda. Kuidas mõni mees ja naine oskavad niimoodi elada, et neil on koos mõnus ja hea olla. Kuidas püsitakse truu tõele ja vabadusele. Aga kuidagi me seda teeme. Ja see ongi esmane ülesanne. Kõik materiaalne toimub niikuinii ise ja inertsist ja esmasest vajdusest.

Henri Bergson mõtte liikuvusest ja kirjutamisest

„Idee on mõtte peatus. See ilmub siis, kui mõtlemine – selle asemel, et jätkata oma loomulikku rada – teeb pausi või heidetakse reflektsiooni käigus tagasi enese juurde. See on nagu kuumus, mis tekib mürsus, mis on just oma sihtmärgini jõudnud. Enne seda hetke ei olnud idee aga rohkem meie mõtlemise osa kui kui mürsus tekkinud kuumus oli selle osa enne plahvatust. Proovige näiteks kokku panna ideesid „kuumus“, „tekkimine“ ja „mürsk“; samuti üritage kuidagi ühendada „mõtte loomuliku raja“ ja „reflektsiooni“ ideid mõistetega „sees“ (mis käis mürsu kohta) ja „tekkima“ (mis käib kuumuse ehk energia vabanemise kohta selles), et niimoodi uuesti jõuda mõtteni, mida ma just väljendasin sõnadega „See on nagu kuumus, mis tekib mürsus“. Te näete, et see on võimatu. Te näete, et mõte, mida lause tõlgib, on jagamatu liikumine ja ideed, mis vastavad igale sõnale, on kõigest pildid või mõisted, mis tekiksid meeles igal hetkel, kui mõtlemine parasjagu peatuks; aga ta ei tee seda. Pangem niisiis kõrvale mõtlemise kunstlikud rekonstruktsioonid ja vaadelge mõtlemist ennast: sellisel juhul leiate te pigem suundi, kui valmis olekuid ja näete, et õigupoolest on mõtlemine pidevuslik ja aina jätkuv sisemine suunamuutus, mis lakkamatult kaldub ennast tõlkima välispidiste suunamuutuste kaudu, mille all ma pean silmas kõikvõimalikke tegusid ja žeste, mis on suutelised lahti rulluma ruumis ja väljendama justkui metafoorselt mõtte enese käike. Neist liikumistest, nii juba välja joonistunutest või ka ainult plaanitutest, ei ole me enamus ajast teadlikud, kuna meil puudub nende vastu huvi; kuid me peame neid märkama, kui üritame oma mõtet elavana tabada ja seda ka niiviisi – elavana – teisele hingele vahendada. Sõnad võivad sellisel juhul olla hästi valitud, kuid ei suuda kuidagi edasi anda meie tervikkavatsust, kui sama hästi pole õnnestunud meil ka rütmi, punktuatsiooni, lause ja osalausete õige pikkuse tajumine. See kõik peab tabama lause spetsiifilist tantsu, et panna ka lugeja meel, loomuldasa neist üha uuestisündivatest liikumistest mõjutatud, järgima sellesama mõtte kurve ja tunnet, mida meie parasjagu väljendame. Selles seisnebki kogu kirjutamise kunst. See on mõnevõrra sarnane muusiku kunstile, kuid ärge uskuge, et selline muusika on adresseeritud pelgalt kõrvale, nagu harilikult eeldatakse. Võõrkeele kõneleja, ükskõik kui treenitud kõrvaga muusika alal, ei suuda ära tunda erinevust proosa vahel, mida peame musikaalseks ja mida mitte; ta ei suudaks eristada meie keeles perfektselt kirjutatut sellele ainult ligilähedaselt sarnanevast – ilmne tõend, et tegeleme siin hoopis millegi muu, kui helide materiaalse harmooniaga. Tõsi on hoopis, et kirjaniku kunst seisneb ennekõike võimes panna meid unustama, et ta üldse sõnu kasutab.  Ta otsib teatavat harmooniat, vastavust tema mõtte liikumissuundade ja oma kõne fraseerimise vahel; vastavust, mis oleks nii täiuslik, et tema lausete poolt kantud mõtte lained liigutaksid meid osavõtlikkuse läbi, nii et sõnad eraldivõetuna enam ei loegi: järele ei jää muud, kui tähenduse voolamine läbi sõnade, ainult kaks meelt, mis ilma vahenduseta ühes rütmis võnguvad. Kõne rütmil ei ole siin sellisel juhul muud ülesannet, kui reprodutseerida mõtte rütmi: ja mis muu saab mõtte rütm olla, kui need vaevu teadvustatud vastselt sündinud liikumised, mis seda saadavad? Need liikumised, mille kaudu mõte pidevalt kaldub ennast tegutsemises pikendama, on ette valmistatud ja justkui ette mängitud ajus. Just see ongi mõtet saatev motoorne kaastegevus ja mitte mõte ise (kursiiv – I.O), mida me tõenäoliselt näeksime, kui suudaksime tungida töötava aju sisemusse.“ (lk 55-58)     

---

Eelnev kirjakoht on pisike toortõlge lõigust Henri Bergsoni essees „The soul end the body“, mis ilmus inglise keeles 1920 ilmunud raamatus „Mind-energy“ (prantsuskeelne originaal „L’energie spirituelle“ 1919). See koht essees hakkas kohe silma kui eriliselt tihe ja kujundlikult rikas. Siin on koos mitmeid olulisi asju: esiteks on see suurepärane illustratsioon kirjanduse olemuse kohta, teiseks kirjeldab mahlakalt hea tõlke olemust ja selle saamisprotsessi ning kolmandaks jõuab oma lõpus Bergsoni vaimufilosoofia ühe põhipunkti illustreerimiseni. Sellele viimasele on ainuliselt keskendunud juba tema raamat „Aine ja mälu“. Kuid lühidalt siiski selle põhitees: nii vaim kui aine on tavalises mõttes olemas, vaim ehk mõte ehk puhas kvaliteet on aga elu olemuslik ja liikuv osa ja mateerial ei ole mingisugust nö „varjatud võimet“ seda ise tekitada.