elu kaunim sõnum

Ma lihtsalt pean selle siia üles panema. Ühe e-maili pealkirja, mille sain 19. mail. Panen uhkelt ja suurelt, et siis veidi arutada selle salapärase teate võimalike taustade üle. Kirja ma muidugi lahti ei teinud, sest teada on, mis selliste seest tulla võib. Igatahes, selline oli pealkiri:





“We can’t make it ANY EASIER toget LAID tonight”


Jah, ka minu tunded olid algul vastuokslikud. On selge, et olulisimaid osi on tahetud suurtähega rõhutada. Niisiis saan ma teada, et kuskil on keegi, kes kuidagi ei saa (kellel, kas mul?) aidata täna õhtul füüsilise armastuse rõõme nautida. Oot-oot, või oli see vastupidi: ei saa seda veel lihtsamaks teha, kui praegu juba on? Et ole ainult mees ja põruta. Nii ma siis lugesin seda lauset mitu korda, püüdes aru saada, mida see ikka tähendab. Neetud inglise keel ja tema eitusi tähendavad sõnad ja topelteitused jne.
Lõpuks jõudsin siiski järeldusele, et mõeldud on ikka seda varianti, et "saamine" on ikka võimalikult lihtsaks tehtud.


Aga midagi armsat oli selles esimeses tõlgenduses. Keegi kusagil saadab võibolla viirusest nakatunud ahelkirja, mille sisuks on kurb nentimine, et adressaati ei ole kuidagi võimalik tema (niigi kehvas?) armuelus aidata. Sorry bro!

only 8 inches? click here!

Kuulasin juutuubist Slavoj Žižeki Londonis toimunud pikka ideoloogiakriitilist esinemist ja hakkasin mõtlema ühe asja peale, mis võib küll seostuda selle jutuga, aga on üsna isiklik.

Hakkasin meenutama oma mõtteid, mida mõlgutasin oma töökoha üle ja ka seal kohapeal postil olles. Alustasin jaanuaris. Kõik algas tavalise harjumisperioodiga nagu ikka - algul lihtne töörutiin, siis inimestega suhtlemise dünaamika omandamine, õigete väikeste hoiakute tabamine ja muu nähtamatu. Kõik sujus mõlemis plaanis kiiresti, muutus üha automaatsemaks.

Hea on vahepeal ka raha teenida, eks ole, mõtlesin. Aga kõige huvitavam protsess toimus mu peas enne, kui asi pisut liiga rutiinseks läks, etendused korduma hakkasid ja tööl pisut igav hakkas. Töökaaslased on väga toredad, ja see, et rutiin tekkis, polegi praegu oluline, igal pool tekib rutiin. Igatahes, see eetos, mis tekkis minus kunagi veebruaris-märtsis. Läksin tööle erilise õhevil olekuga, läksin nagu puhkama.  Muidu tegelesin puhtalt "intellektuaalse tööga", ju siis oli tekkinud mingi töövajadus.

Nüüd aga vaatan asja teise pilguga. Mida tähendab see maagiline tunne, et ma väljun kuidagi mingisugusest isoleeritusest, saan öelda võõrastele inimestele tere, tõsta nende jopesid nagisse? Esmamulje: ma olen nüüd lõpuks rakendunud tööjõuna, pakun teenust, minu tegevus ei seostu enam "puhta kulutusega". Veel üks uitmõte sellest ajast: Mulle pakub ennastunustavat rahuldust, et ma näen tööl olles iga õhtu, et "inimesed ikka veel alles on". Või siis õigemini, et nad on alles kui teatrikülastajad? Nagu mul oleks olnud hirm, et niikaua kui ma istun põhiliselt kodus, kaovad nad vahepeal ära, ükskõik kas linnast või riigist. Kui ma aga seal olen, käivad rattad ringi jne.

Ma pole ikka veel päris kindel, mida sellest tunnete-komplektist arvata ja mis järeldusi teha. Aga siin on selgelt näha ideoloogia kombitsate haaret isikliku elu üle. Sest ma ei pea midagi ega kedagi lunastama seal tööl hängides. Kaks tundi pean suutma püsti seista ja tähele panna. Kummaline on see elu vahel.