midagi ei juhtunud...

Kui mulle oleks paar aastat tagasi öeldud, et mu trükidebüüt saab olema folkloristika teadusartikkel, poleks ma seda ilmselt väga uskunud. Aga asjad on just niimoodi kujunenud ja seda saab lugeda siit. Muidugi on aega möödunud ja juba mitme asjaga ma seal enam rahul pole, uurimustöö sellel teemal algas pealegi juba 2011 suvel. See on kirjutatud võrdlemisi tervemõistuslikust feministliku kriitika vaatevinklist, võiks ehk öelda.

Aga feminismi teema laiemalt on minu jaoks problemaatiline, üldiselt olen muutunud selle kui üldistusjõulise intellektuaalse mõttevoolu suhtes üsna skeptiliseks, rääkimata nende ideede klišeerunud versioonide kasutamisest argielus. Miks? Sest näib, et sellel tasandil toob see inimeste vahele ainult paksu verd ja ülbeid üldistusi. See tähendab: ma tean, et naisõiguslus on tähtis ja vajalik, olen omaks võtnud igati liberaalse maailmavaate ja noh üldse, armastan naisi oma ümber :) Aga tõsises intellektuaalses diskussioonis on see ikkagi ennast üsna ammendunud mõttesuund. Nii raske on sellel teemal midagi kriitilist öelda, sest kohe võib tunda endal kurje pilke ja süüdistusi ei-tea-milles. Lihtsalt näib et feminismi-diskurssi on tabanud see kurb saatus, et ta muteerub mingil tasandil intellektuaalselt lahjendes ja tavakeelega segunedes mingi kibeduse-geeniga ja hakkab tekitama mingit nähtamatut sugudevahelist antagonismi, sellist väga ebatervet, väsitavat ja frustreerivat. Umbes nii, et räägid ilmast ja majandusuudistest ja järgmine hetk tunned endal mingit ürgsüüd kogu vastassoo ees. Ei no kena õhtut! Õnneks seda tuleb siinmaal ette harva, võrreldes USAga, kus teatavasti igasugune fundamentalism väga jõuliselt (osalt tänu sotsiaalmeediale) silma hakkab ja endale sama fundamentalistlike vastusuundi sünnitab. Hullud marukristlased sünnitavad sama tasemega maru-ateiste, hüperfeministid vihaseid meesõiguslasi jne. Seda oen märganud viimasel ajal Youtube'is erinevaid vlogereid kuulates. Noh, mis seal ikka, madistagu siis edasi.