Uni re-visited

Täna keset ööd kõrge pulsiga ärgates olin ääretult tänulik, et oli just selles kohas, kus ma ärkasin ja mitte kusagil mujal. Eriti selles Tartu osi sisaldavas une-ilmas, kus minutid (tunnid, aaastad?) tagasi olin tegutsenud ja millest parajasti ärkasin

Sest unede juures on õudused üks asi, aga ülim nüansirohkus ja tugev jäljenduslikkus teine ja mitte vähem õõvastavam külg.
Tõepoolest, minusse jõudis juba sügavale juurduda tunne, et ma olen kurjategija, tagaotsitav kurjategija, kes on täiel määral oma tegude eest vastutav. Selline oli niisiis minu unenäo sisu. Kuritegu oli koosnenud mitmest osast, millest mõni leebem nagu restoranis maksmata jätmine ja mõni karmim nagu suur vargus või isegi tapmiskatse. Igatahes, mingi suurema protsessi paari ebaseadusliku sammu eest ma vastutasin (ma ei tegutsenud üksi, vähemalt 3 tüüpi olid veel). Ja olin teadlik ka sellest, et kusagil olime olnud lohakad ja nüüd jälitasid meid nii kannatanud inimesed kui võimuorganid. Praeguseks on detailid meelest kadunud, aga oi-oi, kui palju neid oli. Ja see ongi kõige hullem, sest need detailid veensid mind täielikult, et ma olen SÜÜDI ja pean põgenema.

Veenvuse rõhutamise juures on paar olulist asja. Tegelikult me ju unenägude juures väga harva seame üldse midagi kahtluse alla, see on selge. N.Ö. elame unenägusid nii, nagu nad tulevad, oleme nendega üks. Aga muljed nendes on üldiselt vahelduvad, muutlikud, üksteisesse sulanduvad ja hajusad. Seekordses oli minu kurjategija staatus aga nii ühene, nii selgelt tajutav, et muudele muljetele mingit ruumi ei jäänudki. See oligi see hirmutavaim - olin saanud täielikult selleks situatsiooniks, minus oli korraga nii kannatav kui süüdi olev pool. Sest kui ma praegu meelde tuletan, siis ei üritanud ma lihtsalt olukorrast välja rabeleda, ma teadsin, et VÄLJA rabeleda ei saagi, oli kõike teinud iseendale, ise olin süüdi ja ise pidin ka ennast karistama. Omamoodi solipsistlik, põrgulik olukord - rabelemine iseeneses. Sünge kogemus kahesõnaga. Tõsine rõõm oli ärgata.

Mõned kommentaarid delfist, seoses kohustusliku kirjandusega koolides.

"Tere! Kohustuslik kirjandus võiks olla niimodi lapsed loevad 1 raamatu kuus omal valikul. Ise soovitan Dan Brown-i raamatuid, sest need on väga kaasa haaravad ja seikluslikud."

"Eesti kirjandus on valdavalt keskpärane ja pigem pärsib noore inimese arengut kui arendab.
On paar head kirjanikku ja paar luuletajat.
Seega ei tohiks Eesti kirjandus yletada 10% kohustuslikust kirjandusest."

---

Selliste ideede peal tüürime kenasti selles suunas, et noored loevad juba gümnaasiumis ainult Miki-hiirt ja Kroonikat, taibukamad heal juhul P.Coelhot.
Ja põhilise elutõena omandavad oskuse ilusti "9 tundi ühe koha peal istuda" - nagu soovitas meie kunagine koolidirektor TRG-s ...


Tõepoolest, üldse kogu see Eesti-asi - mõttetu ju. Selle ajamisega ei saa midagi kasulikku. Võiks kohe selle koha ära müüa kas suureks NATO sõjaväebaasiks või venelastele, raketiväe õppepolügoniks. Saadud raha eest saaks kõigile reformierakonna liikmetele villad vahemere äärde. Ülejäänd inimesed võiksid lihtsalt korteriuste peal üle mere Rootsisse hulpida ja seal riidehoidudes, kanalisatsioonihoolduses jms. sfäärides ausat tasu leida.

Tasting wine...

...is not wasting time

Vahepeal vaadatud filmid

Regulaarsest televiisorivaatamisest olen võõrutatud juba poolteist aastat, aga mõned filmid üritan ikka ära kiigata. Raske on täpselt iseloomustada, mille järgi ma selle valiku teen, eks tähtsamad tegurid on ikka sõprade-tuttavate soovitused ja meedia vahendusel kuuldu. Viimased kaks vaadatut on "The ghost writer" ja "Inception".

Tuleb tunnistada, et sain päris head elamused mõlemist. Kuna ma professionaalne filmikriitik pole, ei ole ilmselt ka mu latt teab kui kõrgel.
Aga siiski - Ghost writer on minu jaoks just selline klassikaliselt hea triller, mis ekraani ees pinges hoiab kuni lõpuni. Olin vaadanud eelnevalt Polanski paari filmi 60ndatest ja 70ndatest (Rosemarys baby ja Tenant), seega ootasin midagi päris võimsat ja allegoorilist. See film aga oli kohati kuidagi liiga kommerts(mingid klišeed, millest kunagi üle ei saada), aga asi tuleb ikka lõpuni vaadata. Ja tasus - sest minu jaoks pani see film oma otsustava paugu just lõpuga - režissöör oleks nagu ilus keraamilise poti, mida ta kaks tundi voolis, vastu põrandat puruks visanud.
Kogu eelnev oleks nagu selle viimase stseeniga tehtud steitmenti teenistuses: "Näed, selline on olukord. Parem lepi sellega ja hoia oma käed heaga pimedatest kohtadest eemal, sest kui sa ei hoia, juhtub sinuga nii..." Igatahes võimsalt jõudis see minu füüsilise keha retseptoriteni. Millegipärast meenub mulle selle filmi peale mõeldes Mati Undi lause: "Öös on asju, mille külge tark ei puutu." Ühiskondliku paranoia vastu see film ilmselgelt ei aita.


Inception on kahtlemata selline film, mida peaks kinos vaatama, et adrenaliinisüstid oleksid täisväärtuslikud. Üks küsimus, mis peale lõppu esimesena mu pähe kerkis, oli "Kuidas see film nii Shutter island-i moodi on? Neil on ju erinevad režissöörid!" Aga ühist on neil paljugi, see on siililegi selge. DiCaprio on tõsiselt ette võtnud (pärast hulpiva ukse pealt jääauku libisemist Titanicus) inimese psüühika süvakihtide lahkamise ekraaniletoomise. Edu talle selles, mulle meeldis muide "Departed" ka väga!
See, et Ellen Page on tõsine nummikas, ei maksa rääkidagi.

Aga Inceptioni puhul jääb ikkagi närima, et sellise idee - mis on tõeline "rosin", ilmselt kõige põnevam asi, millest saab ÜLDSE filme, kunstiteoseid teha - saaks ikkagi kuidagi palju paremini lavastada, mitte nii puhta actioni peale orienteeritult. Kuidagi kunstilisemalt, nüansirikkamalt, kahesõnaga vähem hollywoodilikumalt. Sest unenäod ei ole mingi paljas lahmimine ja mehhaanika...


Selline, pisut kiirustatud postitus sai, mida oli kange isu teha.
Detsembris veel tulemas aasta jooksul loetud paremate raamatute ja ka filmide ülevaade



Yours faithfully

Inn-U