ühest pastelsest õhtust

Ma pean sellest rääkima. Ma tunnen et see on tähtis, aga ei oska täpselt öelda, kuidas. Nagu ei osata öelda üldiselt siis, kui ei teata, mida sündmus veel tähendab. 

Aga see, mis iseenesest juhtus,  - kui üldse midagi juhtus, kui nii suurelist sõna on sünnis kasutada - , oli nii lihtne, nii kerge, et sellest on peaaegu kummaline kõnelda. Veel enam, kui tagasi vaadata, on see sündmus nii tagasihoidliku, samas igasugusest võltsujedusest vaba näoga, et ei hooli üldse, kas ma sellest räägin või mitte.

Igatahes seostub see muusikaga ja juhtus joostes. Olin  tavalisel ringil, mööda vaksalit näituse tänava ristist üle saanud, kus ühel pool juba majad ära lõpevad ja garaažid algavad, kusjuures nende vahelt natuke raudteed näha on. Teisel pool tänavat, kus jooksin, on jalgraja kõrval roheline muru, aiad, mõni laia võraga puu oks pea kohal.

Täpselt seal rohelise koha juures, enne bussipeatust. Maas niiske muru, kõdu, okste vahelt päike, varane eel-kevad ümberringi. Kõrvaklappides mängis muusika. Mis täpselt, ei ole kindel. Võis olla Aphex twin’i ambient 1 pealt mõni pala, võis olla David Holmesi „69 police“ ja võis olla mõni the Verve’i lugu, mis on üks mu lemmikbände.

See on nii lihtne. Hingata. Jalad liiguvad, nad liiguvad põhimõtteliselt ringis. See on kõige loomulikum liikumisviis. Tõuge. Sirutus. Tõuge. Sirutus. Käed liiguvad ka ringis, nad on pool-lõdvalt, siis on kõige loomulikum. Hea on hingata, kui käed on niimoodi lõdvalt, aga liiguvad. Kui seljal on imelik või ebamugav, siis ta pole lihtsalt päris sirgu. Ajan selja rohkem sirgu, nüüd on jalalihaste töö ühtlasemalt tunda. Tõuge. Sirutus. Tõuge. Sirutus.

See hetk, kui kehas valitseb ideaalne homöostaas. Sa tead seda hetke, sul on neid olnud. Tuul ei puhu hingamist rütmist välja, tempo ei ole liiga kõrge. Aga jalad käivad. Just siis järsku, see tuli äratundmise kujul. Äratundmine oli selline: küll on hea liikuda, aga see ei ole ju mina, kes liigub. Jah, ma jooksen justkui küll, aga see on mingi kuivharjutus, ma võiks seda ükskõik kus teha. See, mis liigub, on ju muusika. Muusika sees on liikumise saladus. Või õigemini ei olegi saladust, see on täiesti selge, banaalne tõde. Muusika lihtsalt ootas natuke, enne kui näitas. Minu jooksmine on pigem midagi väga sekundaarset, see on mingi liikumise-mäng. Võrreldes muusikaga ma peaaegu ei liigugi. Võrreldes muusikaga ma peaaegu seisan, ma vaata et istun, kuigi jooksen.

See sama hetk – ja jääb ainult puhas liikumine. Pilt tuleb ekraanilt, mina olen see pilt, tänav on see pilt, kõik on see pilt. Ekraan veikleb värvides. Liigub ainult muusika. Ta vaatab mind, tänavat. Seal kusagil tänav, asfaldi ja muruga selle ääres. Seal liigub miski. Mingi rütmiline vibreeriv keha. Enam-vähem üleni sinine, ots pruun. Sinine, sest dressid. Pruun, sest juuksed. See ei ole võimalik, see on mingi nali. Kuidas võib midagi sellist vaadata, kuidas võib midagi sellist olemas olla? Nii väikest. Peaaegu olematut. Kusagil mingi määratu-vormitu kolossaalse massi seest järsku mingi sirge laik, mille peal liigub dressides tükike. Nii naljakas on seda vaadata, mõtles muusika ja liikus. Liikus, sest see oligi see, mida ta tegi, sellest ta ainult koosneski. Muusika koosnes liikumisest üksi ja muud ei osanud teha, muud ei tahtnudki. Ta vaatas seda väikest kämpu ja mõtles: „seal ta on ja rabeleb. Ta justkui üritaks midagi, ta justkui prooviks hirmsa pingutusega midagi“.

Just niimoodi kuulas ja vaatas muusika ja oli nii kerge.

I'm Deranged. David Bowie soundtrack "Lost Highway" 1997

See on siis põhilaul Lost Highway soundtrackilt, mis on üleüldse väga hea. Aga just seesama Bowie lugu ja selle monotoonse video vaatamine annab ilmselt kõige paremini edasi selle filmi atmosfääri. Pime kiirtee ootab...

ja päevad kaovad

Siin veel üks trummi-bassi laul. High contrastilt, üsna vana juba ja ilmselt selle žanri kuulajate jaoks tuntud.

Kuu-paar tagasi postitasin ühe london elektricity hittloo ja iseloomustasin seda nii hästi, kui oskasin. Lisan tagantjärele ühe kõige olulisema tunnuse - see LE lugu (vt. paar postitust tagasi) iseloomustab kõige enam just piiritu naiivsus. Kohe vägisi kisub ütlema, et see on selgelt rikka keskklassi lugu, tõeline heaoluühiskonna soe tuulepuhang. Seda kõike juhul, kui uskuda, et muusika võiks nii palju kui võimalik sotsiaalse tegelikkuse reflekteerimisega tegeleda, et ta ikka enam-vähem siiras oleks.


See aga siin - high contrasti lugu days go by - on omal moel LE-i loo täielik antipood. See on üks süngemaid ja tõsisemaid dnb viise, mida tean. Ei midagi efektset, mõjub ta põhiliselt oma lihtsuses. Monotoonne, ühesugune rütm ja mis peamine - pidevalt korduv ja ka ainus repliik: and the days go by... Nagu vaataks mitu tundi kiir-luubis mingi tööstusliku linnaosa argipäevi, kuidas autod ette sõidavad iga hommik, inimesed sagivad, pimedaks läheb ja autod jälle ära sõidavad. Ja nii päevast päeva, s.t. vaataja jaoks muidugi paar minutit.

Kuulasin seda laulu millegipärast üsna palju esimesel aastal, kui hommikustesse loengutesse kõndisin. Pea täis masendust, segadust ja enda poolt tekitatud hingelisi probleeme a la armupiinad valede inimeste suhtes või võimetus enda elu tõsiselt võtta. Ja see trööstitu aura on sellele loole küll hästi külge jäänud.

Nii et valik:
Kas lummav, kuid masendavalt naiivne"ilus linn ja värske hommikuõhk" või masendav aga kuidagi ausam "päevad kaovad.."?

Õnneks on küllalt teisi alternatiive.

paar sõna "muusika kaitseks"

Tahaks kirjutada paar sõna ühe vastandipaari lepitamiseks. Aga tean juba ette, et see ei ole antud diskursis tegelikult võimalik, sest vastandus on tekitatud eesmärgiga midagi üldisemat kommunikeerida ja tegelikult selle üldsõnumiga ma nõustun. Seega jääb selle väikese sõnavõtu eesmärgiks kaitsta negatiivsemasse valgusesse jäänud vastandipaari olemust (unustades korraks, et "olemusi" ilmselt polegi olemas või on nad ajas pagana muutuvad) või tema positsiooni meie mõtlemises, arusaamises.

Jutt käib vastandusest Muusika - Kirjandus. Ja ajendiks on blogis "Kultuurieugeenika" (vt. kõrvalt) ilmunud põhjalikud kriitika-artiklid. Minu ambitsioon on seda tagasihoidlikum, et ma tegelikult nende artiklite intellektuaalse ivaga tavaliselt nõustun. Stiili või retoorikaga aga mitte alati, ja eks see ole ka kuidagi rohkem temperamendi küsimus.

Niisiis, asi, millest räägin: Vastandamine Muusika (+ afektiivsus, seksuaalsus) Vs. Kirjanduslik kommunikatsioon (kui mõistuslik tegevus)
Ja kaitsda, pigem küll selgitada, tahaks ma muusika rolli selles vastanduses.

Minu iva on selles: See vastandus teenib küll oma eesmärki ja toimib teatud kirjanike ning nende teoste sisu puhul seletavalt, jätab aga muusika teenimatult negatiivsesse valgusesse (see tulenebki artiklite stiilist, mitte tahtest halvustada teist poolt).

Miks nii? Sest muusika sellisel "madalamal"(või noh, pisut loomalikumal) mõistmisel on ju ka ajaloolised põhjused. Nimelt sellega ei ole ma nõus: "See, et muusika teemaks on valdavalt või isegi olemuslikult seksuaalsus ...on nii ilmne, et sellele on isegi pentsik osutada /.../ seepärast peavad ka massihuvi taotlevad muusikud (st popmuusikud) olema eelkõige seksikad" (http://mihkelkunnus.blogspot.com/2011/10/tammsaare-ja-sfaaride-muusika.html)

Olen täiesti nõus selle kui hetkeolude kirjeldusega: me näeme seda kohe kui teleri või interneti avame. Aga olemuslikult - vaevalt. Just sellele muusika tarbimisele, materiaalsele poolele tahaksin osutada. Tarbimisele üleüldse. Muusika on oma praegusesse kurba olukorda sattunud eelkõige inimkultuuri muutumise läbi. Kas pole muide huvitav, et muusika võetakse tihti lihtsalt ühe nimetaja alla kokku kui mingi fenomen ning tema kohta langetatakse mingi otsus, samas kui kirjanduse puhul on harilikult kuklas selge arusaam, et peale sopakate on olemas ka klassikud? Jumal tänatud, et on, muidugi. Eks palju ole muusika abstraktsuse, tema meelelisuse taga kinni.

Kuigi kahjuks pole inimeste suhtumine eriti positiivsem ka mitte-meelelahutusmuusika suhtes. Klassikaline muusika on liiga elitaarne, rahvamuusika ja rituaalne muusika kuidagi vanamoeline või barbaarne jne. Selles mõttes on suhtumine sellesse ja muusika enda olek ühiskonnas järjekordne lakmuspaber üldise olukorra hindamiseks. Teatud valguses on antagonism Muusika - Kirjandus ajalooliste olude kurb tulemus, mitte midagi "puhtale mõistusele" iseenesest mõistetavat. Seda selgitab ka näiteks 19. sajandi Viini muusikakriitika Eduard Hanslick. Tema toodud neljast argumendist muusika ja tunnete/tundelise seostamise vastu on ilmselt kõige arusaadavam neist viimane:

"Further, as a matter of empirical fact, there is no strict, constant causal nexus
between a piece of music and the specific feelings it might arouse. Musical
works affect us differently according to changing musical experiences and
impressions, as is evidenced by the different emotional characterizations
offered of the same musical works by successive generations of listeners."

Hiljem jätkab essee autor Alperson:

"It is true, Hanslick concludes, that music may arouse in us intense feelings and
moods, as the causal theorists say, but the same may be said of medical reports or
our luck in a lottery. We must not be misled into thinking that such feelings have
anything to do with the proper understanding of music." (Blackwell guide to aesthetics, "The Philosophy of Music:
Formalism and Beyond", Philip Alperson)

Jah, aga proper või vähemalt reasonable understanding on paraku see, mis tänapäeval muusikasse suhtumises enam väga tihti esile ei tule. Aga nii on ka muude valdkondadega, kui teatud perspektiivist vaadata. Viga võibki olla selles, et meediumite arengu käigus on muusika liiga paljude inimesteni jõudnud, kellest suurem osa paratamatult ei oska seda hinnata - mehhaanilise reprodutseerimise tagajärjed. Loomulikult ei ole midagi halba muusika emotsionaalses nautimises, aga emotsionaalselt, kirglikult nauditavate asjadega juhtub tihti nii, et neid doseeritakse üle ja nende essents läheb selle käigus kaduma. Nii muutub ka representatsioon nendest labasemaks. See, et muusikal on ikkagi oma keel, essents, nüansid, on kõigest hoolimata üsna ilmne.

Tundub, et muusika on mõnes mõttes midagi väga habrast, õrna. Raske, aeganõudev on tema "keele" tundmaõppimine. Tema toimet võib vastandada kirjandusele mingites aspektides, aga laiemal tasandil võib selles vastanduses muusika asemele mõelda põhimõtteliselt ükskõik millise muu fenomeni, mida inimesed kasutavad enda intellekti tasalülitamiseks, s.t. kasutavad just vahendina, mitte eesmärgina iseeneses. Aga pudelit veini ma siiski muusikaga võrdlemiseks ei kasutaks.

See kõik ei pretendeeri mingisugusele originaalsusele, lihtsalt meeldetuletusele, et asjad, vastandused ja harjumused võiksid olla ka teistsugused.

...too much emotion, draggin me down

Siinkohal lõpuks üks vältimatu jutt, mis tegelikult umbes aasta jagu hiljaks jäänud.

Nii kuidas õhtu ja öö toovad tagasi armsa, hirmsa ja valusa, järgneb ka vajadus kõike seda uuesti kogeda ja sel viisil ehk mõnedel asjadel n.ö. minna lasta. Saades mõnele lühikesele, kuid jõuliselt mina-pilti sööbinud ajajärgule anda lõpuks mingisugunegi distantseeritud ja aus hinnang. Natuke ehk puhastuda.
Mõnikord on nendeks tagasitulijateks muusikapalad, mida kuulatud palju, rohkemgi, kui vaja. Aga sellisel juhul: vaja mille jaoks? Kui ma oskaks sellele vastata, äkki ma ei kuulakski muusikat.

Ma pole kindel, kas The Verve jõudis mu playlisti paikseks elanikuks saada neli või viis aastat tagasi, igatahes sellest ajast saadik kuni viimase aastani pole ma ühtki teist artisti nii intensiivselt kuulanud. Muusikalist haridust mul pole, ei klassikalist ega sellist žanrites ja levimuusikas hästi orienteeruvat. Koos tuhandete teistega liigitun ma ilmselt "emotsionaalse kuulaja" alla. Iseasi kui mõttekas see liigitus üldse on. Ilmselt ei ole. Ma ei oska muusikast ilmselt "õigesti" rääkida. Samuti meeldivad mulle praeguseks mitmed artistid ja konkreetsed palad võrdselt või rohkem kui nende loomingu paremik. Sellegipoolest ei kavatse ma siinkohal targutada ja endale valetama hakata - Verve on ja jääb minu jaoks Briti rokkmuusika tippesindajaks. Seda igas aspektis, mida minusugune ühe muusikalise kollektiivi juures hinnata oskab. Jätan siinkohal puutumata igasugused arutelud nende loomingu muutumisest ja võimalikust mandumisest (mida siiski ilmselt ei toimunudki) lõpuaastatel, samuti laulja hilisema soolokarjääri hindamise.

Mis mind eriti tugevalt mõjutanud on, on nende laulusõnad, nende harmoniseerumine muusikaga. See tähendab muuhulgas ka seda - ja see ongi ilmselt kõige tähtsam - et neil on laule, mis jäävad siiamaani minu jaoks täiesti mõistatuslikeks. My life is a boat being blown by you, nothing ahead, just the deepest blue - sõnad, mis kõlavad geniaalselt isegi siis, kui see otse eesti keelde tõlkida. Või miks mitte: So hop on the train cause it kills the pain / blues-player gone to another town / believe me this boy here is sinking / these streets these times they tie me down / im through with you. Mis on neis lauludes minu jaoks?

Väliselt on nende eduloo taga suuresti väljarebimise soov viletsusest ja monotoonsest elust, kuhu sünnitud sai. Aga see ei ole tavaline iha rikkuse, tunnustuse järele, mis sünnitaks harjumuspäraseid nartsissistlikke ulmasid, sihid on seatud kõrgemale. Saades tuntumaks ei laulda rokkstaari raskest elust ja narkootikumidest. Muusika jääb keskmesse, klišeedest ujutakse mööda. Unistamine jätkub, pinge säilib, aga bändimehed jäävad inimesteks. Loomulik ja igivana inglise väärikus kumab kaugelt ajaloost läbi 4 inimese. Kui lauldaksegi oma elust, siis on see ikkagi ka kuulaja elu, kes 8st 5ni on vangistatud kohta, mida ta vihkab. Ja kitarrist (nii hea et situ või ennast täis kuulates) ütleb ka kusagil intervjuus umbes, et noh, mis ma siin ikka, arved saan kuidagi makstud aga pensioniga on jama...

Minu jaoks on need mingisugused teated ookeanisügavustest, kuhu inimeste kõrvad ja hinged harilikult ei ulatu. Kus keegi nõuab, et saabuks aeg, mil me näeme läbi sogase vee ja oma kaootiliste emotsioonide enamat kui praegu; või et ühel sametisel hommikul, kui aeg seisab paigal, neelame viimase tableti ja pole ehk enam nii üksikud oma elu-koridoris. Selliseid tehakse tõepoolest üha vähem. With core, soul. Pühendumus, jäägitu usk millessegi. Äärmiselt raske on mõnikord märgata, millal kõlab veel parajasti kuulatav laul ja millal kõneleb miski, mis juba mu enda seest tuleb. Paratamatu tulemus, kui millessegi on teadvustamatul tasadil nii palju emotsioone ja ihasid sisestatud.

Võtkem näiteks see laul siin. Tundub, nagu tuleks see otse läbipaistmatust ollusest, millest kõik sünnib ja millesse lõpeb. Jäta end mõneks ajaks ainult iseendaga, istu veidi vaikuses ja pane siis see peale. Võimalik, et 6 minuti pärast kehitad õlgu. Võibolla aga ahmid õhku ja tahad järsku midagi täiesti spontaanset ja kirglikku, mis tagantjärele muidugi vaid piinlikust või hämmingut tekitaks, sest siis oled sa jälle sina, persona. Aga selle 6 minuti vältel olid sa midagi muud. Midagi niivõrd ammendamatut on sellesse loosse kokku surutud.

Satun siiski segadusse, kui üritan leida midagi olemuslikku, vältimatut, mis nende jaoks selle muusika nii sugestiivseks teeb. Sven Vabar kirjutas kunagi ühes artiklis režissöör S.Kubrickust, kelle vormilt täiuslik looming mõjub tühja ämbri kolisemisena ja tõi paralleele muusikamaailmast suurte rokkbändidega, mille sisuks polegi muud, kui liikmete mõõtmatu karisma (a la Led zeppelin, Queen). Kui seda esimest korda lugesin, ärritusin selle hinnangu üle, osalt ka sellepärast, et mulle selle jutu tõetera kohale jõudis. Mulle ju meeldivad need bändid ja keda ei häiriks, kui nende lemmikuid võrdlemisi sisutühjadeks kuulutatakse. Ja nii ma mõtlesin, et kas the Verve läheb samasse kategooriasse, sest rajumate laulude puhul see tunne tõesti tekib ja suurtele saalidele neil mängida meeldis. Selle vastu räägib aga viisakas ja tagasihoidlik suhtlemine publikuga. Ja üldse on selle kategoriseerimisega keerulised lood. Kust lõppeb leidlikkus ja algab "puhas karisma"? Äkki see karisma ongi mingi iseseisev kanal nende jaoks, kel seda jätkub? Tugeval, lausa ritaalsusel esinemisel põhinev mõju. Andekate, mitte nupukate muusika, suurepärane juhuste kokkulangevus. Tõepoolest, mõnes mõttes Verve ongi "ämbri-muusika", meile miljoneile kirglikele tundeinimestele, minu jaoks lausa religioossete mõjudega (NB! laivide introna kasutavad nad "Holy Are You" by The Electric Prunes). Mis muu kui kokkulangemine meie temperamendiga seletakski paremini meie lemmikuid. Tean, et kõige olulisemaid nüansse ei oska ma praegugi veel välja tuua, seda nõksu, mille käigus need lood ületavad mingisuguse konventsionaalsuse piiri nii veenvalt ja muutuvad selleks, mis nad on. Ikka leian ma mingeid uusi külgi. Võtkem näiteks see laiv-esinemine, mis jutu algusesse sai riputatud, eriti aga just viimane minut sellest, mis ilmselt kõige paremini kogu selle teksti mõtet edasi annab - loomulikult mittediskursiivsel tasandil.


Ja lõpetuseks,
Täna on 11. september - palju õnne sünnipäevaks, R.Ashcroft!

lihtsalt üks sekund

Midagi moodsa tsivilisatsiooni helgemalt küljelt. Massiivse, tööstusliku, vana ja kultuurse Inglismaa ja selle pealinna lähistelt. See on siis kui palk on üle tulnud, tuju hea ja sul on häid lähedasi, kellega nädalavahetust veeta. Bensiin ei saa veel otsa, kurk pole ilusate sügisilmadega haigeks jäänud. Öelda ilusaid asju, aga mitte liiga tõsiselt. Lühike perspektiiv, mõistlikkuse piiridesse jäävad naudingud. Peole minnakse, aga lollusi ei tehta. Kulgemine pealpool hammasrattaid. Mõni julgem võtab sellisel õhtul isegi Õnne nime suhu. Aga parem mitte minna nii ülevaks. Selletagi on mõnus olla. Selle laulu saatel igatahes küll.