Kolm tsitaati kirjanduse impersonaalsusest: Kõiv, Ristikivi ja Blanchot

Kolm tsitaati kirjutamise kohta. Meeldetuletuseks kirjanduse subjektiivsuse ja objektiivsuse küsimuse keerulisuse ja vastuolulisuse kohta; selle kohta, kui raske on määratleda isikliku ja üldise, reaalsuse ja fiktsiooni vahekordi loomingus. Mõtteaineks ja vältimaks klišeesid kirjandusest rääkimisel.

1. Madis Kõiv, "Subjektiivsuse objektiivsusest":

"Hüva, aga mis on siiski too objekt (too käekäik näiteks)? Ühe „realistliku” romaani
objekt üldiselt võetuna?
Ajajärgu ja ümbruse murede, meelsuse, meeleolu, nägemuste, hoiakute, hirmude ja
armude, keeldude ja käskude poolt kujundatud „reaalsus”. Miski, mida ajajärk ja
ümbrus reaalsusena võtta lubab[---] Kuid selles reaalsuses on kirjutajal — objektiivsel kirjutajal — luba oma isiklike kogemuste, nägemuste, hoiakute, sümpaatia ja antipaatia kohaselt vormida objekti
reaalsuseks kitsamas mõttes — täiesti subjektiivselt. [---] Ainult süvenedes oma mina põhjani, kuni ta osutub millekski, mida võime nimetada „meieks” — suhteliselt (belletristika piir! siinpool ei saa miski olla absoluutselt absoluutne) absoluutseks meieks või ühisminaks —, võib kirjeldatud subjektiivsuse ületada [---]Süvenemises „mina” põhjani langevad ära kõik „minu isiklikud” atribuudid — asjad ja asjaolud. Täpsemalt „mina” enda poolt suvaliselt juhitud ja indutseeritud
seigad. Seigad on kaotanud subjektiivse, või kui soovite, siis isikliku värvingu. Seigad
tulevad ise, nii nagu nad tulevad, vabad „meie” personaalsest interpreteeringust" 

2. Karl Ristikivi, "Enesest ja teistest":

"Kui siis niimoodi oled arusaamisele jõudnud, et kõik need inimesed on ainult maskid, mida ühel või teisel korral endale ette paned, siis hakkad mõtlema: miks mitte kirjutada iseenesest, otse ja avalikult [---]
Aga siis märkad korraga, et seegi pole nii lihtne. Istud maha küll ausa kavatsusega kirjutada ainult enesest ja enese nimel. Ja ometi selgub varsti, et kirjutad kellestki teisest, kellestki võõrast ja väljaspoolsest. Kas on see siis harjumus või mingi psühholoogiline paratamatus, aga see mina ise, kes sõnaks saab, korjab jooni siit ja sealt, varjusid, mis langevad väljaspoolt. Olgu see siis luuletuses, mis tahab olla ainult isiklik pihtimus, või oma nime all kirjutatud mälestused. Kui esimesel juhul sageli kõneled endast kolmandas isikus, kõneled siin kolmandast isikust minavormis. Ja suurem see vahe polegi"

3. Maurice Blanchot, "Kirjandus ja õigus surmale":

"Sõna on element, maa-alusest keskkonnast vaevu eraldunud tükk: mitte enam nimi, vaid ülelüldise anonüümsuse viiv, toores jaatus, palgest palgesse vaatamise jahmatus pimeduse põhjas. Ning sedakaudu nõuab keel oma mängu mängimist inimeseta, kes selle kujundas. Nüüd ajab kirjandus läbi kirjanikuta: see pole enam too töötav inspiratsioon, too ennast jaatav eitus, too ideaal, mis kirjutab end maailmasse ilmkõiksuse absoluutse perspektiivina. See ei ole sealpool maailma ega ole enam ka maailm: see on asjade maailma-eelne kohalolu, nende püsivus pärast maailma kadumist, tolle tõrksus, mis jääb, kui kõik kustub, ning tolle juhmus, mis ilmub, kui midagi ei ole"