paar sõna "muusika kaitseks"

Tahaks kirjutada paar sõna ühe vastandipaari lepitamiseks. Aga tean juba ette, et see ei ole antud diskursis tegelikult võimalik, sest vastandus on tekitatud eesmärgiga midagi üldisemat kommunikeerida ja tegelikult selle üldsõnumiga ma nõustun. Seega jääb selle väikese sõnavõtu eesmärgiks kaitsta negatiivsemasse valgusesse jäänud vastandipaari olemust (unustades korraks, et "olemusi" ilmselt polegi olemas või on nad ajas pagana muutuvad) või tema positsiooni meie mõtlemises, arusaamises.

Jutt käib vastandusest Muusika - Kirjandus. Ja ajendiks on blogis "Kultuurieugeenika" (vt. kõrvalt) ilmunud põhjalikud kriitika-artiklid. Minu ambitsioon on seda tagasihoidlikum, et ma tegelikult nende artiklite intellektuaalse ivaga tavaliselt nõustun. Stiili või retoorikaga aga mitte alati, ja eks see ole ka kuidagi rohkem temperamendi küsimus.

Niisiis, asi, millest räägin: Vastandamine Muusika (+ afektiivsus, seksuaalsus) Vs. Kirjanduslik kommunikatsioon (kui mõistuslik tegevus)
Ja kaitsda, pigem küll selgitada, tahaks ma muusika rolli selles vastanduses.

Minu iva on selles: See vastandus teenib küll oma eesmärki ja toimib teatud kirjanike ning nende teoste sisu puhul seletavalt, jätab aga muusika teenimatult negatiivsesse valgusesse (see tulenebki artiklite stiilist, mitte tahtest halvustada teist poolt).

Miks nii? Sest muusika sellisel "madalamal"(või noh, pisut loomalikumal) mõistmisel on ju ka ajaloolised põhjused. Nimelt sellega ei ole ma nõus: "See, et muusika teemaks on valdavalt või isegi olemuslikult seksuaalsus ...on nii ilmne, et sellele on isegi pentsik osutada /.../ seepärast peavad ka massihuvi taotlevad muusikud (st popmuusikud) olema eelkõige seksikad" (http://mihkelkunnus.blogspot.com/2011/10/tammsaare-ja-sfaaride-muusika.html)

Olen täiesti nõus selle kui hetkeolude kirjeldusega: me näeme seda kohe kui teleri või interneti avame. Aga olemuslikult - vaevalt. Just sellele muusika tarbimisele, materiaalsele poolele tahaksin osutada. Tarbimisele üleüldse. Muusika on oma praegusesse kurba olukorda sattunud eelkõige inimkultuuri muutumise läbi. Kas pole muide huvitav, et muusika võetakse tihti lihtsalt ühe nimetaja alla kokku kui mingi fenomen ning tema kohta langetatakse mingi otsus, samas kui kirjanduse puhul on harilikult kuklas selge arusaam, et peale sopakate on olemas ka klassikud? Jumal tänatud, et on, muidugi. Eks palju ole muusika abstraktsuse, tema meelelisuse taga kinni.

Kuigi kahjuks pole inimeste suhtumine eriti positiivsem ka mitte-meelelahutusmuusika suhtes. Klassikaline muusika on liiga elitaarne, rahvamuusika ja rituaalne muusika kuidagi vanamoeline või barbaarne jne. Selles mõttes on suhtumine sellesse ja muusika enda olek ühiskonnas järjekordne lakmuspaber üldise olukorra hindamiseks. Teatud valguses on antagonism Muusika - Kirjandus ajalooliste olude kurb tulemus, mitte midagi "puhtale mõistusele" iseenesest mõistetavat. Seda selgitab ka näiteks 19. sajandi Viini muusikakriitika Eduard Hanslick. Tema toodud neljast argumendist muusika ja tunnete/tundelise seostamise vastu on ilmselt kõige arusaadavam neist viimane:

"Further, as a matter of empirical fact, there is no strict, constant causal nexus
between a piece of music and the specific feelings it might arouse. Musical
works affect us differently according to changing musical experiences and
impressions, as is evidenced by the different emotional characterizations
offered of the same musical works by successive generations of listeners."

Hiljem jätkab essee autor Alperson:

"It is true, Hanslick concludes, that music may arouse in us intense feelings and
moods, as the causal theorists say, but the same may be said of medical reports or
our luck in a lottery. We must not be misled into thinking that such feelings have
anything to do with the proper understanding of music." (Blackwell guide to aesthetics, "The Philosophy of Music:
Formalism and Beyond", Philip Alperson)

Jah, aga proper või vähemalt reasonable understanding on paraku see, mis tänapäeval muusikasse suhtumises enam väga tihti esile ei tule. Aga nii on ka muude valdkondadega, kui teatud perspektiivist vaadata. Viga võibki olla selles, et meediumite arengu käigus on muusika liiga paljude inimesteni jõudnud, kellest suurem osa paratamatult ei oska seda hinnata - mehhaanilise reprodutseerimise tagajärjed. Loomulikult ei ole midagi halba muusika emotsionaalses nautimises, aga emotsionaalselt, kirglikult nauditavate asjadega juhtub tihti nii, et neid doseeritakse üle ja nende essents läheb selle käigus kaduma. Nii muutub ka representatsioon nendest labasemaks. See, et muusikal on ikkagi oma keel, essents, nüansid, on kõigest hoolimata üsna ilmne.

Tundub, et muusika on mõnes mõttes midagi väga habrast, õrna. Raske, aeganõudev on tema "keele" tundmaõppimine. Tema toimet võib vastandada kirjandusele mingites aspektides, aga laiemal tasandil võib selles vastanduses muusika asemele mõelda põhimõtteliselt ükskõik millise muu fenomeni, mida inimesed kasutavad enda intellekti tasalülitamiseks, s.t. kasutavad just vahendina, mitte eesmärgina iseeneses. Aga pudelit veini ma siiski muusikaga võrdlemiseks ei kasutaks.

See kõik ei pretendeeri mingisugusele originaalsusele, lihtsalt meeldetuletusele, et asjad, vastandused ja harjumused võiksid olla ka teistsugused.