kaks luuletust

Tükid

Ikka veel tükid pildile

Kuigi jalad ei mahu

Ikka veel tükid

Sest tervet ei saa

                  Ei oska

                  Ei jõua

Tükid sest pead

Tükid sest jalad

Tükikaupa

On meie võimalus

Pea hoogu

Ei suuda keegi peatada

Pea kinni reeglitest

Ja kõik sujub

Pea kinni Saba lahti

Selles loos üheskoos

Peata kana

Ta ei tea mida teeb

Peata

Enne kui hilja

Jaluta

Jaluta minuga
jäta rihm pikaks

Jaluta mind koju

Käsita

Käsita mind hellalt

Ma võtan aega

Ja annan aru

Ikka 

veel 

tükid

Luuleõhtule

Kuigi luule on ammu läinud

Luule lahkus 1940ndatel

kui nägi milleks me võimelised oleme

Ikka tükid Luuleõhtule

Kuigi Luule on ammu lahkunud

Parimal juhul oksendab luule põlvili tualettruumis

juuksed sassis ja silmavärv laiali

ta ei tunne ennastki enam ära

Kuid ikka  veel  tükid

                                  Luule õhtule

Üksikute kõõksatuste kaupa

Üksikute niutsatuste kaupa

Üritab luule veel midagi

Kõik on ammu pankrotis

Aga luule ikka veel üritab midagi

Ja sina?

Ikka veel puruks löödud klaas –

Ikka veel tükid

Tüki kaupa

on meie võimalus

Osa

Osa sinust peab saama

pastelselt roosaks

plastmassiks Osa sinust

tehtud kaugel vabrikus

tuhat eksemplari päevas

Inimeste poolt keda sa ei tunne

Osa sinust

peab saama minuks –

Kergelt puruned sa nagunii

osa Minust peab saama vahetatavaks

osa peab saama asendatavaks

hästi müüdavaks

Osa minust peab saama sinuks

See ei kõdune ka tuhande aastaga –

meie armastuse pant

Osa minust kulub nii kiiresti

Osa sinust väsib nii kiiresti

Võta üks ja viska teist

Kergelt puruneb nagunii

Osa minust ei ei kulu iial

Osa sinust ei väsi iial

väike valgus

Viga materjalis

pean siiski murdma sõna ja postitama ühe nö ilukirjandusliku teksti. ehk seda siiski ei hakka liiga tihti juhtuma. Pühendan, s.t. tervitan sellega ISAH-it ja Sandrit, kellel hiljuti sünnipäev.
--

Tüdruk stripparikingades

tuli mulle vastu teatris

Tartus võib vastu tulla

enesega rääkivaid vanamehi -

lord riiulite vahel lohutab mind ikka

nagu osakonnajuhataja tiine mõte

mis ikka ja jälle

jääb riietesse kinni

Tartus võib vastu tulla

magavaid vanamehi

tänavail rõdudel autodeski

Kes viitsikski üleval olla

Kui tehakse otsus

kasvõi osakonnajuhata enda poolt

Kelle tiine mõte

hakkaski juba

nagu lahustuma

Tartus võib vastu tulla

pesevaid vanamehi

Virtuaalseid ja

reaalseidki kui vaatame neid teatris

Jalas pehmed stripparikingad

Teen silmad lahti ja liigun öisel kiirteel umbes 140 km/h. Ja esimene mõte on, kas jumalikkus on osa mu ettekujutusvõimest aga kohe taipan, et see pole üldse oluline asi. Teeääred ja neoonvalgus lendavad silme eest mööda, köidavad tähelepanu, aga vaid umbes pool tundi, järgnevad igavus, apaatia ja lõpuks piin ning agoonia nagu laulaks kõrva sisse keegi häirivat lugu mida vihkan, aga kõrvu kinni panna ei saa, silmi ammugi. Midagi ei saa kinni panna ja seda taibates tahaks paanikast oksendada.

Olen lõksus mingisuguse hiiglasliku organismi arterites ja liigun tugeva rõhu mõjul ringi, nagu toitaine, nagu kütus voolikus. Neil kiirteedel pole sildu, kõik toimub ühel tasandil, mõtlen korraks, et äkki saaks pöörata kuhugi kuristikku või sõita vastu seina, aga see lootus kaob, mina ei juhi siin midagi.

Üksteise järel hakkavad saabuma hoopis lapsepõlvemälestused. Ma mängisin suviti kooli juures palli, tundide viisi. Ei tea kas saab määratleda hetke, mil inimene kaotab õiguse mingile õnnele, kurat, miks ma praegu selliste asjade peale mõtlen!? Kuidagi peab siit välja pääsema, muud ma ei mäleta, ma ju ei sündinud ju siia liikuvasse autosse. Aga liiga kaugele jäävad nii õige vastus kui ka küsimus, ma ei tea võlusõna. See on kusagil teisel pool seina, kust ma tulin.

Aitab, kõik on ära proovitud, midagi ei jää enam üle. Ma pean maha hüppama. Kierkegaardi arvates pidigi inimene lõpuks hüppama, ainult...kurat kes see Kierkegaard on?? Kust ma neid asju tean? Aitab, kõik on läbi, nüüd ma lähen ...

Klõps,

Hetk peale lihaste lõdvestumist õhus ja enne kontakti asfaltiga tabab lõpuks deja vu.


Selle pikaks venitatud sekundi jooksul jõuab pilt silme ette. Nüüd ma näen.
Järgmine hetk kuulen selgelt, (veel?) oma kõrvaga kaela- ja seljalülide murdumist, pahvak verd lendab seespoolt kurku..




Vaikus.

-
-
-
-

Keha läbib võpatus läbi une, nagu keegi oleks raputanud. Teen silmad lahti ja liigun öisel kiirteel, umbes...

EEEEEEMAAAAAAAAAAA!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!






---
Inspiratsioon - sellest laulust.

Hoiak

Tegelikult hoiak ongi kõik. Ainus elutõde, mille olen kindlalt omandanud.
Arst on hea, kui tal on õige hoiak töö suhtes või nii kaua kui ebaõnne ei ole liiga palju.
Heal sportlasel on järelikult õige hoiak, kui ta võidab või vähemalt võistleb ilusti ja kirglikult - nii kaua kui näiteks jalg kusagilt katki läheb.
Iseseisvalt mõtleval inimesel on oma hoiak ja kui ta piisavalt usin on ja vahepeal nälga ei sure, saab ta mõnikord tuntuks ja meie loeme tema mõtteid paberilt. Mõnikord, kui ka meil parajasti on õige hoiak, saame midagi aru ka.
Kui õiget hoiakut piisavalt osavasti hoiame, hakkame Isegi mõtlema. Kahju ainult, et õige hoiak nii raskesti avastatav-tuvastatav on ja pidevalt valedega segamini läheb. Isegi kui ta mõnikord leitud on, võib tast kergesti ilma jääda, kasvõi teda liiga kõvasti säilitada püüdes.
Ja vahepeal ei tohi üldse mingit hoiakut võtta - aga siis on just see parajasti ainuõige hoiak.

Nõnda kõneles matemaatikaõpetaja (lugeda vinguva vanamuti häälega)

"Neile, kelle arvates pole matemaatikaga midagi teha, hakkab matemaatika ISE ära tegema, halvimal juhul viib ta vaese inimese lausa statistikasse ja tõenäoline on, et mitte sinna tabeli ülemisse ossa!"

Head uut aastat !

Alustame politseiteatega.

Jõgeval algatati distsiplinaarjuurdlus 27 aastase Mati vastu, kes oli vanaasta õhtul tulistanud õhku relvataolise esemega. Läbiotsimisel leitigi Mati korterist mitmeid relvataolisi esemeid, mistõttu ka mees vahi alla paigutati. Mati on otsuse edasi kaevanud, kuna tema väitel pole leitud esemed siiski piisavalt relvataolised.

on sügis käes ja traktorist ei saagi välja traktorist

Vanade eestlaste ütlus "Pinge ja viin teevad inimesest pingviini" leidis kinnitust ühel sügisõhtul Tartus, pubi Krooks ees. Rootsi erakorraline suursaadik eestis, Ungari-Nigeeria juurtega Ernst-Gunnar Sjmöenderdörffer oli lõpetanud järjekordse 13-tunnise tööpäeva ja tundis, et rohkem enam tõesti ei suuda. Jõudnud pubisse tellis ta kõigepealt ühe B-52 ja seejärel kaks suurt "tartu vaimu", mille pikemalt mõtlemata kõrre abil enda stressist lillakaks tõmmanud makku imes.

Kaks minutit hiljem jõudsid teised kohalviibijad näha heldimust tekitavat vaatepilti - Turske, ligi 2-meetrine pintsakus suursaadik oli maha võtnud püksid ja liikus koperdav-hüpleval sammul keset tänavat kesklinna poole, täiel häälel huigates: "Lõunamaale, lõunamaale, tahan tagasi lõunamaale!!!"

Politseid juhtumist ei teavitatud ja lugupeetud suursaadik on praeguseks naasnud endise elu ja töörütmi juurde.

Paljundatud mina
ja tagantlükatav aeg
rattana kägaras ühest päevast teise
keha neelab müra automaadina
ärevus on hinnangust faktiks saanud
asun juba igapäevaselt
mitmes kohas korraga
kui sureb Mina eksamilaua taga
suren ka köögis toimetades ja voodis magades -
niit on sooniliste käte vahel pingul
hõivab kogu tähelepanu
lahtilaskjat ootavat surm
ometi tõmbub kogu olu
käte ja niidi juurde kokku
sa ju tead
tõenäoliselt nad valetavad
ja ainult lahtilaskja pääsebki

Suvine pärastlõuna. Kraavidest ääristatud raudtee liigub alevist välja. Seda saadab ühelt poolt kitsas asfalttee, mille kõrval lähedane metsatukk, teisel pool lage aas ja kaugelt paistev sinakas metsapiir. Kauguses ka üks suvila, kuid näha pole hingelistki. Mööda raudteed kõnnib umbes kümneaastane poiss, viimaseid puhkusepäevi maal veetmas. Triibuline särk, kirevad lühikesed püksid. Sinine taevas. Ritsikad ja soe tuul. Õhk lõhnab uimastavalt magusalt, nagu ainult siis kui ollakse kümneaastane pätakas ja suvel maal, aega lõpmatult ja keegi ei keela.
Poisi jalge all kuumavad relsid ja masuudine must killustik. Relsipuude vahelt kasvab välja jonnakaid rohelisi taimi. Poiss nuusutab õhku, vaatab tuules kiikuvaid puude latvu ja tajub. Tajub, kuidas ta sees midagi soojalt paisuma hakkab. See sünnib järsku, aga mitte ootamatult. Ta pole endale aru andnud, miks ta sellel pärastlõunal välja läks ja miks ta just siia, raudteele on tulnud, aga ta jõuab sellele vaid murdosa sekundist mõelda sest paisumine ta sees on juba vastanud. Ta ei juurdle enam, miks ta tuli ja miks just siia. Nüüd on ta kohal. Kõik küsimused on nagu laia raske kiviga tasaseks vajutatud. Ta jalad hakkavad üha kiiremini liikuma kooskõlas sellega, mis ta sees lahti sirutub. Sisemine intensiivsus kasvab. Kõik, mida poiss selle maailma kohta teab ja tunnetab, hakkab üht kindlat värvi võtma. Ta sisemus tuksleb, killustik on muutunud ta enda närvi- ja lihaskimpudeks. Sammud muutuvad üha tihedamaks. Aga poiss ei jooksegi, raudtee ise ta jalge all liigub tema poole ja väändub lainetavalt ühes rütmis ta liikuvate puusade ja jalgadega. Ta silmad liiguvad, aga ta ei näe enam metsa ega taevast. Puud meenutavad talle ta oma ihukarvu, ta liigutab neid ühes oma kätega. Tegelikult ei teegi ta enam midagi, ta on enda ära andnud, ta ise on puude liikumine, looklev raudtee jalge all, ta on saanud mingisuguseks peatamatuks rongiks. Tuul hingab teda sisse ja välja. See polegi enam tavaline liikumine, vaid voog. Ja see läheneb oma kõige täielikumale lõpule-viidusele.
Kuid järsku kõik lõhutakse. Valuaisting lõikab noana sisse ja poiss, nagu kramplikust unenäost ärganuna, avastab oma sääremarja vaadates, et sinna on herilase nõelast tekkinud punane paise. Tee on märkamatult viinud ta alevist välja vana tehase varemete juurde. Kraavide asemel on raudtee äär nüüd lauge ja sealt astub poiss maha ja pöörab teele, mis koju viib. Veidi ehmununa vaatab ja katsub ta veel paiset jalal, mis siledal naha pinnal võõrastava künka moodustab. Ta on kuulnud, et herilase nõelamine võib ohtlik olla, aga ema on öelnud, et tema selle vastu allergiline pole. Suvetuul põski soojendamas vaatab ta lagendikke ja vanu tehasevaremeid. Õhtul tehakse sauna ja isa-ema lubasid veel koos õudusfilmi vaadata. Natuke peaks isegi tädi sünnipäevast järele jäänud torti alles olema. See muudab ta hoopis rõõmsaks. Ta ei aima, et eelneva minutiga võibolla lõppes tema elus miski. Aga see polegi tähtis. Nädala pärast sõidab ta linnakoju ja hakkab taas koolis käima nagu teised lapsed. See jalutuskõik ei tule kellegagi jutuks, järgmisel päeval ta isegi ei mäleta seda - ei lõunatundi ega raudteed. Ta ei taipa, et need minutid talletuvad alatiseks tema mälusügavustesse, jäädes salamisi värvima ta tulevasi õnnehetki ja aitama välja kõige tumedamatest kriisidest tema elus.

Öösel närin sind süütunde ja ihadega
päeval panen punastama
käed värisema pabinast
sisendan sinusse kuude kaupa
kui tähtsusetu sa oled
teiste silmis imelik, kõrvalekalduv, ebaatraktiivne
jah - eelkõige kole
Võid olla tark vaimukas virk või laisk
Ma saan su kätte, oled sa teismeline või 22
hõivan su elu oma teenistusse
pigistan sind nagu sidrunit
päevade kaupa ripud mu küljes
nähtamatute juhtmetega
mõnikord mõtled
mis ja kus see on
mis sind torgib
ärritab
Aga harva saab mind näha
olen alati kas kõrva taga
või kahe silma vahel
legendi järgi olen hiidmürgiseen
hall mõõtmatu trafo
täis lugematuid mutreid ja polte
mis ei mahu ühtegi masinasse, ühtegi hinge
levitan tiinet jõminat
mille eest peitu ei saa pugeda
(kuigi paljud on proovinud)
ega ära põgeneda -
sinna kuhu teised lendavad
astun ühe sammuga

pigem kuuled mind tänavatel
sumisevatest autodest
raadios päevauudistest
ööklubide tümakast
mikrolaineahjude surinast
Olen põhjus miks sa öösel ei maga
miks teismelised tüdrukud ennast lõiguvad
miks müslipakk konsumis 80 krooni maksab
Olen armastajate luhtunud unistus
sitapeade suurim hüve
olen pritsiv sülg vihahoo ajal
olen naftareostus
olen rasvaimu

Elas kord Enekriitika.
Väike ja kollane, Kastani 32
Füüsilise kehana, elupaigana ümbritses teda Ene (naine, 21a, vallaline)
Enekriitika elatus Ene kritiseerimisest
Kuni Ene sellest väsis, frustratsiooni sattus

Ühel päeval Enekriitika lõhenes
ja hakkas Ene asemel iseennast kritiseerima
Nii sai temast Enesekriitika

vedel tahe

Sõna ei küsi kunagi
ka küsisõna

sisemusest väljudes,
väljapoolsusesse seestudes

ikka ja jälle
igavusi neelavalt
igavikuliselt
enese mitte-olemasolu
üle irooniliselt imestades

vähe jääb valida -
nimetada end
minetada end

liigsoojalt
vaevav,
iseennast taasloov

hämming

luule

Initsiatsioonirituaalid

Igareedene skeem:
kes tuleb, palju võtame?
viinad, seelikud, kellegi auto, nokkmütsid, powerhit radio -
juba liiguvad jalad kiiremini kui mõistus,
jutt tegudest kilomeetreid ees -
keegi kuskil oli,
ütles midagi, kakles kusagil, pani kedagi
mõisavahe tänava kahetoalises korteris, veerand kaks öösel
kurvasilmne nolk - müts silmadel, bling ei blingi enam -
omade poolt on ikka valus tõrjutud olla.
Suuremad rusikad, lühemad seelikud lämmatanud viimase enesekindluse,
juba lööb hommik palgiga pähe -
okseloigu kõrval ärgates,
suus pärasoole,
peas kusehäda maitse
otsides taara vahelt maast jopet,
saaks koju, onaneerida, prison break mängima,
ehk ema ei kurjusta seekord.

Miks on nii raske meheks saada?

ilusa õhtu teesid (millele eelnes päikeseline päev)

• Mõjuda alati pigem mahlase ja naeruväärsena, kui kuivakspigistatud ja targana.

• Keskenduda enese vastu aus olemisele; üksi, väsinuna, rahulikuna on reaalsus paremini tajutav kui müra käes, mõjutatuna teistest.

• Väike, vaikne, lihtne on alati parem suurest, reegliterohkest, keerukast.

• Mida hullemaks läheb väline olukord, seda vähem on põhjust muretsemiseks - kõige tähtsam on peaaegu alati see, mida kõige tähtsusetumaks peetakse.

• Võidab see, kes kõige rohkem igapäevareaalsusest distantseeruda suudab (loomulikult arvab suurem osa, et kaotab, aga nagu vihjatud, suuremal osal pole kunagi õigus).

Ängi tekkimise korral nendest reeglitest hoolimata, mõelda järgneva eksistentsiaalse küsimuse peale:
Mis tunne on praegu töötavas mikrolaineahjus pöörleval pirukal?


...

luule

Taipamine

Tõepoolest, ma ei aimanud,

et sel peol muusika järsku katkeb
ja leian end alasti keset tantsupõrandat -
paljas noormees lilla magusa tossu sees.

ei tea kas vakatama pani mu kondine tagumik
või siiras naeratus,
aga leopardinahkse topiga neiu
jooksis õue
ja peaaegu murdis oma küüned
helistades emale,
et teatada:
kella kuuesele bussile ma ei jõua,
söömata sepik
ja raseerimata sääred
röövisid mu viimased
rõõskpiimjad
unelmad.


tülpimus tartu rongijaamas

Perroonil särab neeonkollane hiidpirn,
vagunitest astuvad maha joped ja mütsid,
kaasas sülearvutid ja viskipudelid;
varsti pimeneb -
tuleb jõuda sooja tuppa.
Uudised, pirukad, mikrolaineahi,
vahet pole, kas tallinnast või Tapalt.
miks elevus nii kähku kadus,
tahaks uuesti rongi peal olla...

Inimanum

Unisena oled tõusnud
jahedas rohus lebanud
lapsesõimest,
hõõrud silmi ja imestad:
lauseid, sõnu ja valgust on nii palju,
tundub, et see maailm
ei mahugi su sisse.

Hakka parem kähku mahutama,
kasvõi tükkhaaval,
muidu neelab see maailm
hoopis sinu...


Tühjasid anumaid ei armastata