Teen silmad lahti ja liigun öisel kiirteel umbes 140 km/h. Ja esimene mõte on, kas jumalikkus on osa mu ettekujutusvõimest aga kohe taipan, et see pole üldse oluline asi. Teeääred ja neoonvalgus lendavad silme eest mööda, köidavad tähelepanu, aga vaid umbes pool tundi, järgnevad igavus, apaatia ja lõpuks piin ning agoonia nagu laulaks kõrva sisse keegi häirivat lugu mida vihkan, aga kõrvu kinni panna ei saa, silmi ammugi. Midagi ei saa kinni panna ja seda taibates tahaks paanikast oksendada.

Olen lõksus mingisuguse hiiglasliku organismi arterites ja liigun tugeva rõhu mõjul ringi, nagu toitaine, nagu kütus voolikus. Neil kiirteedel pole sildu, kõik toimub ühel tasandil, mõtlen korraks, et äkki saaks pöörata kuhugi kuristikku või sõita vastu seina, aga see lootus kaob, mina ei juhi siin midagi.

Üksteise järel hakkavad saabuma hoopis lapsepõlvemälestused. Ma mängisin suviti kooli juures palli, tundide viisi. Ei tea kas saab määratleda hetke, mil inimene kaotab õiguse mingile õnnele, kurat, miks ma praegu selliste asjade peale mõtlen!? Kuidagi peab siit välja pääsema, muud ma ei mäleta, ma ju ei sündinud ju siia liikuvasse autosse. Aga liiga kaugele jäävad nii õige vastus kui ka küsimus, ma ei tea võlusõna. See on kusagil teisel pool seina, kust ma tulin.

Aitab, kõik on ära proovitud, midagi ei jää enam üle. Ma pean maha hüppama. Kierkegaardi arvates pidigi inimene lõpuks hüppama, ainult...kurat kes see Kierkegaard on?? Kust ma neid asju tean? Aitab, kõik on läbi, nüüd ma lähen ...

Klõps,

Hetk peale lihaste lõdvestumist õhus ja enne kontakti asfaltiga tabab lõpuks deja vu.


Selle pikaks venitatud sekundi jooksul jõuab pilt silme ette. Nüüd ma näen.
Järgmine hetk kuulen selgelt, (veel?) oma kõrvaga kaela- ja seljalülide murdumist, pahvak verd lendab seespoolt kurku..




Vaikus.

-
-
-
-

Keha läbib võpatus läbi une, nagu keegi oleks raputanud. Teen silmad lahti ja liigun öisel kiirteel, umbes...

EEEEEEMAAAAAAAAAAA!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!






---
Inspiratsioon - sellest laulust.