Kasvõi kell kolm pärastlõunal, keset veebruarikuud, võib see iha tabada. Minna õue, kuigi mingit põhjust ei ole, hiljem oleksid sõrmed ilmselt tuimad, põlv libedal teel katki kukutud või tuju kadunud mõne koleda situatsiooni pärast, mida tänaval nähtud.
Oleks kümneid põhjusi jääda sisse - nõeluda sokke, esitada tuludeklaratsioone, lugeda inspireerivat ilukirjandust või vaadata ootamatusi täis põnevusfilme. Õue poolt räägib ainult umbmäärane värske õhk, mis pigem kurguhaigusi toob ja sinakaskollane valgus. Ja seesama, loojuva päikese värvimuljetest tekkinud sugestioon, läbistabki kiiresti suurema osa hingest ja väljaminemise tuhin saavutab koheselt kodusoojusega võrdse kaalu. Lapsepõlvereliktidest toituvad instinktid tuletavad meelde, et varsti läheb pimedaks ja siis ei ole enam ilus ja valge. Järelikult peab minema kohe.
Ja polegi mõtet otsida seda hetke, mil mõistlik ja produktiivne mugavus üles kaaluti, veel vähem põhjusi, miks. Saapad jalas, juba õues astudes tuleb see küsimus ehk korraks meelde. Aga siis ei ole ma enam sama inimene. Väärtused kui eesmärgid on paari minutiga läbi teinud piisava nihke, et mu mõtted hoopiski kaugele viia.