Hoiak

Tegelikult hoiak ongi kõik. Ainus elutõde, mille olen kindlalt omandanud.
Arst on hea, kui tal on õige hoiak töö suhtes või nii kaua kui ebaõnne ei ole liiga palju.
Heal sportlasel on järelikult õige hoiak, kui ta võidab või vähemalt võistleb ilusti ja kirglikult - nii kaua kui näiteks jalg kusagilt katki läheb.
Iseseisvalt mõtleval inimesel on oma hoiak ja kui ta piisavalt usin on ja vahepeal nälga ei sure, saab ta mõnikord tuntuks ja meie loeme tema mõtteid paberilt. Mõnikord, kui ka meil parajasti on õige hoiak, saame midagi aru ka.
Kui õiget hoiakut piisavalt osavasti hoiame, hakkame Isegi mõtlema. Kahju ainult, et õige hoiak nii raskesti avastatav-tuvastatav on ja pidevalt valedega segamini läheb. Isegi kui ta mõnikord leitud on, võib tast kergesti ilma jääda, kasvõi teda liiga kõvasti säilitada püüdes.
Ja vahepeal ei tohi üldse mingit hoiakut võtta - aga siis on just see parajasti ainuõige hoiak.