EV 100 - Üks Soov

On tunne, et pean midagi kirjutama. Et on midagi, mida on vaja öelda, kõigi muude ütlemiste seas ja vahel, kõigi teiste ütlemistega koos, ühes või mõne ütlemise kiuste. See on soov. Mida soovivad ehk väga paljud teisedki, aga võibolla ei ole nad sellele mõelnud samas sõnastuses, aga liikudes mõttes lähedasel rajal. Olgu see siis soovitud ka nende eest.

*

Ma soovin, et me jätaksime otsa lahti.

Et me ei otsustaks kohe ära: kõigi ühe- ja teistsuguste inimeste kohta.
Ühe ja teise riskantse pikaajalise poliitilise programmi kohta.
Et me ei paneks kohe ja kähku kõike paika.
Inimesi, ideid, raskete sõnade ja mõistete tähendusi.
Et me ei paneks esimese hirmu ja instinkti pealt kõike paika. Teaduses, hariduses, immigratsioonipoliitikas, riigikaitses ja haldusreformis.
Et me ei tahaks kohe kogu maailma ära päästa ja enne vaataksime, äkki osa maailma tahab ennast ise päästa või äkki niisama olla.
Sest ma armastan inimesi, kes teevad asju tõsiselt, aga kes jätavad alati ühe otsa, ühe väikese otsa lahti. 

Et jääks see tühi ja vaikne ruumike. Ruumike raiskamisele - aja, tähelepanu ja isikliku energia (aga mitte arutule ja vastutustundetule pillamisele, see on hoopis teine asi). Et oleks see nurk, kus kedagi ei kotita, kus võib lihtsalt oleleda. Et ei oleks ainult see sitane eksistentsi-eesti selles kõige ideetumas, vegeteerivamas mõttes, püha majanduskasvaja (H.Krulli sõna) diktaadi all. Et ei oleks ainus küsimus, kuidas saaks aina efektiivsemalt äri teha ja vegeteerida. Isegi raskel ajal peab olema vaikne, tühi ja turvaline koht, kus saaks kuninglikult Päris Inimese kombel olla. Võibolla mitte pururikkana, aga väärikana.

Et me ei oleks kogu aeg nii pagana efektiivsed ja tõhusad. Vähemalt mitte nii kitsas mõttes.
Et ei kardetaks päris võimatult utoopilisi, võimatult teoreetilisi ja komplekseid mõtteid. Et absoluutselt kõigest oleks võimalik mõelda, rääkida, kujutleda ja seda kõike kummutada. Et küsitletaks teadust, kunsti ja poliitilisi vaateid, lastes neil samas areneda. Jättes neile ots lahti.

Et kui ma kirjutan midagi eesti kirjandusest, kultuurist või identiteedist, siis ma võin korraks mõelda, et see on absoluutselt sotsiaalselt konstrueeritud, et see on täielik second-hand baltisaksa kultuuri odavam vaesem vennike, mis võiks kasvõi kohe igaveseks maa pealt kaduda. Sest isegi kui ma korraks kõik kahtluse alla panen, siis ei kao see kultuur mu ümbert. Sest ma olen alati-juba selle sees. Sest see vastkirjutatud lause oli tühine väide, mille seesama kultuur ISE kummutab, kummutab nii, et me ei pea selle pärast põdemagi. Sest me usaldame seda kultuuri ja seda keelt rääkivaid inimesi. Me jätame neile otsa lahti.

Täpselt samamoodi nagu maailm ei kao, kui ma korraks silmad kinni panen, ei kao kuhugi eesti kultuur, kui ta maailma hirmsa ja üleva väljaspoolsusega kohtub. Kui ta korraks kuristikku vaatab.
Samamoodi ei katke see keel, kui me selles ohtlikke mõtteid kirjutame ja vahetame. Keele salapärase ökonoomia ja ökoloogia koha pealt pole olemas halbu ja häid sõnu. On leigem, jõuetum ja vaesem ning kirglikum, elavam ja rikkam läbikäimine selle keele abil. Keeles saabki ainult peegelduda inimlik elu ise. Ja on meie teha, millise osa - kui rikka või kui vaese - me sellele keelele jätame.

Hoida, nautida ja kasutada eesti keelt ja kultuuri.

Igaüks oma moodi, ilma häbita.

Jättes alati otsa natuke lahti.

Minu objektiivne süü (Sartre Jamesoni suu läbi)

„Nii et mitte ainult juut pole „teine inimene juudina vaadelduna“. Ma olen allutatud tervele hulgale kategooriatele, mis näivad mulle üsna abstraktsetena hetkeni, kuni pinnas, millelt see minuvastane hukkamõistu-situatsioon võrsub, mulle teataval eksistentsiaalsel viisil paljastub. Niisiis olen ma ameeriklane mitte lihtsalt positiivses tähenduses, kuuludes Ameerika Ühendriikidesse nagu mingisse konteinerisse, omades Ameerika kodakondsust jne, vaid palju konkreetsemal viisil, kuna see olengi mina (kui ühe näota, kujuteldamatu, paljususliku kollektiivi liige), keda välismaalased silmas peavad, kui nad Ameerikast mõtlevad. See silt saab oma ontoloogilise õigustuse sellest konkreetse hukkamõistu situatsioonist ja interpersonaalsest suhtest, milles osalemisest ma kunagi isegi teadlikuks ei pruugi saada. Seega, kui ma kunagi maalt ei lahku, siis võib teadmine, et ma olen ameeriklane näida mulle üsna abstraktne ja formaalne. Alles siis, kui ma näen enda suhtes realiseerumas vihkamist, kahtlustusi või teisest küljest seda patroniseerivat armulikkust või lipitsevat kaassüüdluse hoiakut, millega ameeriklastesse üldiselt või Ameerika Ühendriikidesse teiste maade kodanike poolt suhtutakse – alles siis hakkan ma šokeerival viisil tajuma seda hõõrumis- ja hukkamõistusituatsiooni, milles ma alati implitsiitselt osalen. Olukorra skandaalsus tuleb muidugi faktist, et „mina“ ei ole isiklikult vastutav selle eest, mida Ameerika teeb ja oleks ebaõiglane süüdlased ja süütud ühe ropsuga hukka mõista: aga see vahemik minu Mina, mida ma justkui seestpoolt tajun, ja otsustuse vahel, mis minu objektiivse olemuse üle väljastpoolt tehakse, iseloomustab kõiki „teiste inimeste kaudu võõrandumise“ vorme (Sartre’ilikus mõttes), seda põhilist heitlust Teisega, milles me alati osaleme ja milles ma olen alati vastutav, alati süüdi, ja seda juba oma pelga eksistentsi fakti põhjal“

(Fredric Jameson "Marxism and Form", lk 302-303)

surm ja puhkamine

Surnute kohta öeldakse mõnikord: „Puhka rahus!“; Et nad on lõpuks „puhkama saanud“ jne. See on väga levinud väljendusviis, mida kasutatakse rohkelt üsna lühikesel perioodil pärast surma, aga ka muudel puhkudel kadunutest rääkides (puhkab Raadi kalmistul jne). Ma ei tea vist ühtki teist väljendit, mis paljastaks nii avali ja valusalt iroonilisel viisil inimese maist olukorda. Niisiis tuleb välja, et puhkus on ikkagi see asi, mis elu lõpp-punkti moodustab, või ehk isegi elu eesmärgi üldiselt (kui lähtuda nt Freudist: elu eesmärk saab ranges mõttes tema enda perspektiivist olla ainult surm; seega surma taga – puhkamine).

Puhkus on niisiis see miski, mis ootab ees neid, kelle ees meil pole enam vastutusi. Siis on neil lõpuks õigus puhata. On nii varjamatult selge, kuidas sellise väljendusviisiga projitseeritakse elu-välisesse punkti, millele meil igasugune ligipääs puudub, see põhiline puudujääk, mis igapäevases ühiselus valitseb: võimalus kordki puhata. Veel täpsemalt: puhata süüvabalt, omamata võlgu ja kohustusi kolmandate osapoolte ees. Frustratsioon, mis leiab imaginaarse lahenduse surnute abiga: surnud puhkavad mõnes mõttes kogu aeg meie eest. Kui nad seda ei teeks, oleks meie olukord talumatu ja peaksime tõepoolest hakkama midagi oma olukorra parandamiseks ära tegema. On ju ühtlasi levinud ütlus: puhata jõuad ka pärast surma. See peaks olema nüüdisaja ideoloogia põhilisi juhtkirju. Sa pead kogu aeg olema väsinud, sa pead kogu aeg olema süüdi.

Kui keegi kasutab näiteks mu isa kohta väljendit, et ta puhkab kuskil, haarab käsi iga kord kujuteldava püstoli järele. Tahaks vastata: „H...i puhkab, nagu tal muud teha pole!“ Puhata oleks ta pidanud saama elus.

Mida ollakse ikkagi "lugenud"?

Just niisugune kujuga küsimus on mind viimasel ajal paar korda külastanud. Mõnikord küsib keegi, mis on su lemmikraamat või mis raamatut sa viimati lugesid. Mind on need küsimused endalegi üllatavalt täitsa segadusse viinud: tihti tuleb välja, et ma ei oskagi vastata või ei tule lihtsalt midagi meelde. See on seda kummalisem, kuna loen oma arust üsna palju.

Tundub, nagu takistaks miski ütlemast, et asja on loetud. Sest millal ollakse kedagi/midagi tõesti lugenud; kas siis, kui raamatu tagakaas kinni langes? Kas siis, kui tekst kuidagi puudutas ja uute mõtete näol mingeid võrseid tekitas? Kas siis, kui oskan süžee, argumendi või põhiidee üsna lühidalt ja selgelt kokku võtta? Ilukirjanduse puhul: kas siis, kui olen autori kõik tekstid läbi lugenud? (ehk mingi akadeemiline ideaal) Õiget vastust on vist vaevalt võimalik anda, aga kõigist neist variantidest saaks midagi justkui tallele panna. 

Sest huvitav küll: ma tean, et olen tervet hulka raamatuid lugenud, aga ma ei oska nende kohta midagi öelda. Samas, kui keegi hakkab mulle pikemalt mingist teemast rääkima, tuleb mulle suure tõenäosusega meelde mingi raamat või muu tekst, mida ma lihtsa küsimuse peale "nimeta neid ja neid autoreid, keda lugenud oled" mingi nipiga poleks suutnud meenutada. Kõik loetu jääb tavaliselt latentses olekus kuhugi tallele. Mõnes mõttes on kogu selles küsimuses ka midagi tüütut, koolipoisilikku või "raamatuklubilikku" - nagu oleks niisuguse asja nagu lugemise mõõtmine kuidagi põnev ja kõnekas.

Ja on võimalus, et kõige enam loetud tekst on ehk kuidagi kõige vähem sellisena ära nimetatav. See on hoopis lugejasse täielikult assimileerunud, nii et teda enam näha polegi. Selle asemel on ta saanud lugeja osaks, mõjutanud raskesti tabataval viisil tema maailmasse suhtumist, kõnemaneeri, isegi kõige intiimsemaid ihasid. Tuleb esile ootamatult lõunalauavestluses mingi intiimse eneseõigustuse vormina või hoopis spontaanse sõimuna kusagil netikommentaaris. Sest kirjandus, mis iganes ta ka lõpuks ei oleks, on salakaval fenomen.

Spekulatsioon "maailmapildi" teemal

Kooli jaoks tehtud esseed ei kõlba enamik juhtudest blogimiseks, aga arvan, et mu viimane essee on selles osas väike erand. Sain võimaluse üsna vabalt nö "kõige suuremate" küsimuste üle arutada, kuid siiski mõistliku ranguse piirides.

Kas loodusseaduste mõistel põhinev teaduslik maailmapilt implitseerib tingimata materialistlikku ontoloogiat?

Järgneva arutluse olulisim vaikiv kokkulepe on, et praeguseks eksisteerib teatud rohkemal või vähemal määral üle maakera levinud, tehnoloogilise kapitalismi ajastule omane ühtne maailmapilt. Selle maailmapildi otsustavaks epistemoloogiliseks ja ontoloogiliseks tagatiseks on teadusliku mõtlemise metodoloogiline rangus ja usaldusväärsus. Teaduslikkus on selle vaikiva eelduse kohaselt laialt levinud maailmapildi alus ning selle teaduslikkuse „kõva tuuma“ moodustab loodusseaduste kui rangelt ja universaalselt kehtivate reeglite mõiste. Niimoodi mõistetud loodusseaduste genees viib üldiselt levinud arusaama kohaselt tagasi 16-17. sajandisse ja selle teoreetilist alust seostatakse tihti teadlaste ja filosoofide nimedega nagu Galilei, Descartes ja Newton. Kindlasti pakub arutluse rangusele raskusi maailmapildi enese tavakeelne mõiste, selletõttu üritan seda arutluse selguse nimel kohe piisavalt piiritleda ja määratleda. Maailmapildi all mõistan seda viisi, kuidas inimene ühiskondliku olendina maailma spontaanselt tajub. Niisuguse taju alla lähevad nii uskumused ja ideoloogiad kui ka nendega seostuvad (erinevate teooriate järgi kas neist tulenevad või neid ise tuletavad) spontaansed materialiseerunud tegutsemispraktikad. Üritan tuua suuremat selgust küsimusse, missugune on või missugusena avaneb maailm niisuguse teadusliku, loodusseaduste mõistel põhineva maailmapildi esindaja jaoks ja kas võib öelda, et see maailm on rangelt materiaalne. Selleks üritan essee lõpus välja pakkuda mõned kontseptuaalsed mudelid, mille sees on võimalik seda probleemi selgelt mõtestada.

Materialismi küsimust komplitseerib ka tõik, et selle määratlemisel esineb palju eri arvamusi mitte ainult filosoofide, vaid ka füüsikateaduse esindajate seas. Lühikese ülevaate mateeria mõiste ajaloost ja selle komplitseeritusest nüüdisaegses kvantfüüsikas pakub Werner Heisenbergi loeng „Kvantteooria ja mateeria struktuur“ (2013). Resümeerin järgnevalt selle teksti olulisimaid üldistusi. Mateeria mõiste on niisiis funktsioneerinud erinevatel epohhidel mitmel erineval moel: Aristotelesel toimis ta põhiliselt vormi vastandina, passiivse substraadina, millega kohtudes vorm asjad potentsiaalsusest aktuaalsusesse viib (Heisenberg 2013: 133-134). Uusaegses filosoofias hakkab Descartes’i (ja nagu hiljem analüüsin, teatud kristliku teoloogia) mõjul kujunema mateeria vastandus vaimu ehk mõtleva substantsiga (Heisenberg 2013: samas). Uusaegse, eksperimendil ja kontrollil põhineva teaduse välja kujunemisega liikus mateeria-problemaatika ka teaduse enda sisse. Tekkisid vastuolud osakese (mateeria kõige levinuma nö „tähistaja“) ja jõuvälja mõtestamises – mis on neist materiaalne, kas neid kaht saab ülepea lahus vaadelda? Üsna pea, XIX sajandil, samal ajal kui välja-probleem tõstatus, leiti Heisenbergi järgi ka üldine konsensus, et välju ja osakesi on mõttekas vaadelda üksnes koos kui ühe reaalsuse manifestatsioone. Füüsika keeles väljendatuna tähendaks see – kui energiat. Sellele järgnes tänapäevani kestev protsess, püüe mateeria tohutu empiirilise paljuse alt avastada selle absoluutsed seadused ja selle jagamatud elementaarosakesed (Heisenberg 2013: 135-137). Heisenbergi käsitlust iseloomustab lai erudeeritus filosoofia ajaloo alal, kuid oodatult ka truuks jäämine kindlale teaduslikule positsioonile: füüsika uurib justnimelt mateeria üldisi seadusi ja sellega ühtlasi kogu reaalsuse üldisi seadusi. See tähendab, et ta ei kuluta energiat loodusseaduste metafüüsiliste eeldusprintsiipide üle reflekteerimisega. Samas võib mõnes kohas tekkida küsimus, kas mateeria mõiste ise ei jää kõikehõlmava osakesi ja jõude/välju ühendava teooria puhul kuidagi vanamoeliseks. Heisenberg kirjutab:

„Ehk teisisõnu: katsed on näidanud mateeria täielikku muundatavust/.../Seega on meil tõepoolest olemas lõplik tõestus mateeria ühtsusest. Kõik elementaarosakesed on tehtud ühest ja samast substantsist, mida me võime nimetada energiaks või universaalseks mateeriaks; nad on vaid erinevad vormid, milles mateeria võib ilmneda (Heisenberg 2013: 146).“

Selline on üks võimalik vaatepiir, milleni võib jõuda loodusteadusliku maailmapilti kontseptualiseerides. Sellisel juhul võib öelda, et kvantteooria tegelebki kogu oleva uurimisega ja pretendeerib oma tulemustega ka tervikliku ontoloogia väljaarendamisele. Maailm kui niisugune toimibki kvantseaduste järgi (tõsi küll, jääb ka füüsikateaduste sisene teatud ühildamatus universumi suure skaala protsessidega, kus paremini toimib relatiivsusteooria). Kuna kvantteooriale on sisemiselt omane mõõtmistel tekkiv määramatuse printsiip, siis on seda võimalik tõlgendada kui teatud „tühja kohta“, mis jätaks justkui võimaluse mingisuguseks mateeria seaduste alt välja jäävale substantsiaalsele jõule. Sellele võimalikule entiteedile võib siis omistada immateriaalset ja isegi teatud teistlikku olemust. Kuid kvantteooria määramatust võib tõlgendada ka rangelt materialistlikult. Ühe sellise tõlgenduse põhjaliku teoreetilise raamistiku pakub välja sloveenia filosoof Slavoj Žižek. Oma 2006. Aastal ilmunud raamatu „The parallax view“ keskmise osa on Žižek spetsiaalselt pühendanud dialoogile kvantteooria ja aju neurobioloogial põhinevate kognitiivteadustega. Žižek esindab saksa transtsendentaalse filosoofia traditsiooni ning pakkub välja revolutsioonilistele arengutele ja nendega kaasnevatele paradoksidele kvantteoorias välja spetsiifilise, transtsendentaalse filosoofia ja Jacques Lacani teooria mõistetel põhineva tõlgendusliku raamistiku. Žižek tõlgendab kvantteooria olemust kui radikaalset formaliseerimisprotsessi, millele enam interpreteerimist ei järgne. Selle järel lisab ta:

„Kas pole sellisel juhul täpne öelda, et kvantfüüsikaga kaasneb teatud kantiaanliku transtsendentaalse ontoloogia ümberpööramine? Kanti järgi on meil juurdepääs tavalisele kogemuslikule tegelikkusele, samal ajal kui kohe, kui üritame rakendada oma transtsendentaalseid kategooriaid noumenaalsele Reaalsele, satume kohe vastuoludesse; kvantfüüsika puhul on vastupidi noumenaalne Reaalne just see, mis on haaratav ja formuleeritav tervikliku teooria abil, kuid hetkel, mil üritame seda teooriat tõlkida tagasi oma kogemusliku, fenomenaalse reaalsuse keelde, jõuame mõttetute vastuoludeni (aeg jookseb tagurpidi, sama objekt on kahes kohas korraga, entiteet on korraga laine ja osake jne)“ (Žižek 2006: 173).

Reaalsus kui oleva tervik ei ole Žižeki järgi tervikuna haaratav, kuna ongi loomult fundamentaalselt mitte-täielik, lõpetamata. Seesama mitte-täielikkus ongi aga meie maailmakogemise ja ühtlasi subjekti kui niisuguse sünni paratamat tingimus. Sellest tulenevalt saabki Žižeki järgi tõeliselt radikaalne materialism olla ainult mitte-reduktiivne (Žižek 2006: 167-168). Täielik reduktsioon (näiteks aju neurobioloogilistele protsessidele) peaks kogu teadvusliku kogemuse (nö vaimse, tähenduse sfääri) lihtsalt tervikuna teooriast välja viskama.

Kuid mõeldav on ka otsustavalt teistmoodi liigenduv loodusseaduse mõistel põhinev maailmapilt. See ei võta teaduse uuringute poolt saadud andmeid kui kõike, vaid problematiseerib otsustavalt loodusseaduse mõistet ennast. Siin on kasu uusaegse loodusseaduste mõiste geneesi uurivatest käsitlustest, nagu Francis Oakley ja John Henry omad. Oakley artikkel „Christian theology and the newtonian science: the rise of the concept of the laws of the nature“ jälgib ajaloolist nihet antiik-kreekalikust orgaanilisel tervikul põhinevat loodusemõistmisest uusaegsesse, loodusel kui masinal põhinevasse paradigmasse (Oakley 1961: 433). Oakley keskne idee on, et uusaegne loodusseaduste mõiste laenas oma metafüüsika vanast voluntaristlikust teoloogilisest traditsioonist, mille keskmes on kõikvõimas semiitlik jumal, kes küll tegutseb enamasti loomuliku plaani järgi, kuid kellel on ka võim asjade loomulik kord ajutiselt peatada. Lühidalt: selle jumala juures oli tema lõputu intelligents allutatud siiski ideele tema ülimuslikust tahtest (Oakley 1961: 449-450). John Henry ajalooline käsitlus Rene Descartes’i loodusseaduste mõiste jaoks alustrajavatest töödest „Metaphysics and the origins of modern science: Descartes and the laws of nature“ tegeleb samuti seoste ja mõjudega, mis toimisid Descartes’i kui teadlase ja loodusfilosoofi ning tollase teoloogilise traditsiooni vahel. Henry keskne tees on, et Descartes, alustanud küll selgelt matemaatiku ja füüsikuna, pidi oma teooriate laienedes ja hõlmavamaks muutudes pöörduma selguse huvides teoloogia poole, millest arendas välja teatud „sekulaarse“ versiooni. Aga kas Oakley ja Henry artiklite eesmärk on üksnes kirjeldada loodusseaduse mõiste kujunemist kui üksnes ajaloolist probleemi? Loodusseaduste süsteemi võimalik teoloogiline aluspõhi ei ole ilmselt oma problemaatilist staatust ka tänapäeval kaotanud. Sellele viitab kasvõi nn „intelligentse disaini“ probleem ehk küsimus, kuidas on võimalik, et kõik füüsikalis-matemaatilised konstandid (Plancki konstant, valguse kiirus jne) on just täpselt niisugused, nagu nad on ning sellega piirnev antroopsusprintsiibi probleem, mis rõhutab, kui väike on tõenäosus, et ainuüksi juhuslikult põrkuvate osakeste füüsikal põhinevas maailmas on saanud tekkinud intelligentne elu ehk vaatleja. Seda küsimust on esmapilgul lihtne demüstifitseerida ja trivialiseerida: kõik konstandid on sellised nagu nad on, sest niisugune on lihtsalt mateeria sisemine konstitutsioon, samuti on keerukamast, „organiseeritud ainest“ koosneva elava vaatleja tekkimine osa sellest materiaalsest konstitutsioonist. Alati võib aga esitada vastuküsimuse: miks on aina keerustuval materiaalsel maailmal vaja seda „immateriaalset“ kaasprodukti, kui ta saaks sama hästi (või isegi paremini, kui mõelda, et liigne reflekteerimine pigem segab tõhusat toimimist elumaailmas) toimida ka ilma?

Olen püüdnud selle arutlusega näidata neid jõujooni, kuidas teaduslike teooriatega ja uurimistulemustega suhestudes võib maailmapilt kontseptuaalselt kujuneda, mis on selles kindlat, mis segast ja kuivõrd ambivalentne on selles kontekstis mateeria roll ja materialismi mõiste. Seetõttu näib, et esmatähtis on võimalikult täpselt mõista ja määratleda teadusliku teadmise autoriteet ja piirid. Juba eelpool tsiteeritud Werner Heisenberg on essees „Looduse representatsioon nüüdisaegses füüsikas“ võtnud teaduse nö „kõike seletava“ positsiooni suhtes üsna skeptilise hoiaku. Häda on laiemalt selles, et täppisteadused pakuvad küll lõplikke teadmisi suletud matemaatiliste süsteemide näol, aga need teadmised kehtivad tõsises mõttes seadustena ainult võrdlemisi kitsastes valdkondades, mis muudab võimatuks oma uskumuste (ja ühtlasi maailmapildi, kuna see ongi uskumuste kogum) rajamise ainuüksi neile seadustele (Heisenberg 1958: 106-107). Teine täiendus, mis tuleks fenomenoloogia traditsioonist, ütleks ilmselt, et inimese praktilise maailmas toimimise suhtes ei olegi otsustav loodusseaduse täpne kuju ja kehtivus vastavas elu valdkonnas. Martin Heideggeri põhilise tehnika-kriitika poolt artikuleerituna: olulisem on viis, kuidas teaduslik maailmapilt on ühte seotud tehnoloogilise mõtlemisega ning kuidas see on looduse inimese jaoks teatud välja nõudvasse suhtesse seadnud (Heidegger 1989). See vaade nihutab fookuse teaduse autoriteedilt ja loodusseaduse mõistelt pigem tehnoloogiale (või õigemini ühele spetsiifilisele kõrgelt arenenud tehnoloogiast tulenevale maailmavaatele, mille keskmes on kontroll) kui nüüdisaegse maailmapildi kesksele alusmõistele.

Arvestades neid arutluskäike, konstrueeriksin lõpetuseks mõned maailmapiltide metafüüsilised mudelid, mida peaksid olema teatud loogilised „sadamad“, milleni teadusestega kursis olev inimene võiks oma uskumustesüsteemiga jõuda.

1  1) Maailm kui niisugune on täielikult naturaliseeritav. Sellega saavad eriteadused hakkama ühiste pingutuste toel. Kui ka nende teooriad näiliselt kokku ei sobi, on tegemist ajutise segaduse või takistusega. Alusteaduseks on sellisel juhul füüsika, mis selgitab kõige viimased küsimused mateeria sisima olemusega. Mateeria ongi kõik, mis on. Äärmiselt väheusutav ja vähe tõenäoline maailmapildi mudel, kui tunnistada teaduste aina kasvavat spetsialiseerumist ja keerustumist. Sunnib kõrvale jätma suurema osa ideoloogia problemaatikat ja kogu erinevate fenomenoloogiliste maailmakogemiste probleemi – kuidas inimesed elavad ja usuvad spontaanselt nii erinevalt. See maailmapilt saaks justkui kuuluda ainult rikkale läänemaailma teadlasele.

2    

1    2) Loodusseaduste mõiste on maailmapildis kesksel kohal, aga materialismi suhtes jätab ambivalentsuse nende seaduste päritolu transtsendentaalne olemus. See toob sisse teoloogilise elemendi, mis võimaldab väga erinevaid spekulatsioone mitte-materiaalsete entiteetide kohta ja ka „erandeid“ looduse seadustes.

3

       3) Loodusseadused oma kehtivusega ei kao küll loomulikult kuhugi, aga omandavad maailmapildis perifeersema tähtsuse. Otsustavaks saab inimese transtsendentaalne konstitutsioon maailmas – kuidas maailm meile spontaanselt ilmneb. Transtsendentaalne horisont, meie kogemuste formaalne ja paratamatu raamistik on ühtlasi see „miski“, mis ei ole rangelt võttes materiaalne. Materialismi suhtes võivad siinkohal aga tõlgendused lahkneda. Slavoj Žižeki ja ehk ka saksa idealismi traditsiooni kohaselt üldiselt tähendab see raamistik lihtsalt igasuguse kogemuse võimalikkuse tingimusi, seega on vale ja mõttetu tõlgendada transtsendentaalset konstitutsiooni kuidagi mitte-materialistlikult, see lihtsalt on koos ainemise maailmaga olemas. Kuid siin on lihtne kujutada ka alternatiive. Kas materiaalne maailm ei taandu fenomenoloogilises mõtlemises ikkagi kuidagi otsustavalt teisejärguliseks ja kõik operatsionaalne, mis maailmas tõesti toimub ja loeb, ei avane paremini hoopis mõne teise ja adekvaatsema mõiste abil? Pean seda viimast varianti kõige tervemõistuslikumaks aluseks sidusale maailmapildile.  

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et loodusteadusliku maailmapildi olemuse küsimuse muudab keeruliseks esiteks teaduste paljusus ja nende omavaheline vastuolulisus. Teiseks on oluline kuidas ja kui tugevalt tõlgendada nende seaduste naturaliseerivat jõudu ehk kuidas määratleda seda ulatust, mil määral on meile ilmnev maailm redutseeritav teaduste postuleeritud entiteetideks. Mõtisklus moodsa maailmapildi üle viib ühtlasi ka selgumisele, kui anakronistlikuna võib materialismi mõiste mõjuda. Esiteks on muidugi selge, et tänapäeval ei vaeta laialt küsimust idealismi ja materialismi vahel. Milline tervemõistuslik vaade kinnitaks tänapäeval, et ainet, millega me pidevalt opereerime ei ole olemas? Vaevalt on loota mingisuguseid paremaid lahendusi, kui materiaalsuse mõiste teoorias nii esil on. Vastus essee pealkirjas esitatud küsimusele peaks seega olema kindel „Ei“ lihtsal põhjusel: Loodusseadustel põhineva maailmapildi alt jääb liiga palju elu aspekte välja. Esiteks kogu inimese transtsendentaalse konstitutsiooni problemaatika (sinna juurde kuulub ka inimese surelikkuse ja surma küsimus üleüldse) ja peenete loodusseaduste päritolu küsimus, mis vägisi tekitab teoloogilisi spekulatsioone.

Kirjandus

Heidegger, Martin 1989. Küsimus tehnika järele. – Akadeemia nr 6, lk 1195-1229.

Heisenberg, Werner 1958. The representation of nature in contemporary physics. – Daedalus, Vol. 87, No. 3, pp. 95-108.

Heisenberg, Werner 2013. Füüsika ja filosoofia. Tartu: Ilmamaa.

Henry, John 2004. Metaphysics and the Origins of Modern Science: Descartes and the Importance of Laws of Nature. – Early Science and Medicine, Vol. 9, No. 2, pp. 73-114.

Oakley, Francis 1961. Christian Theology and the Newtonian Science: The Rise of the Concept of the Laws of Nature. – Church History, Vol. 30, No. 4 (Dec., 1961), pp. 433-457.

Žižek, Slavoj 2006. The Parallax view. Cambridge, Massachusetts: The MIT press.

Bergson 155

Paljude tuntud kultuuriinimeste sünnipäevade keskel, kuu jagu tagasi, 18. oktoobril möödus teiste vahel 155 aastat ka prantsuse filosoofi Henri Bergson sünnist. Minu jaoks on tema näol tegu siiamaani kõige originaalsema mõtlejaga, keda lugenud olen. Kui mõtlen intellektuaalse arengu kõige terviklikuma esindaja peale, tuleb kohe esimesena meelde Bergson. Temast võiks rääkida ju paljutki, aga võtsin korraks mõlgutada tema väidete üle teaduse, teadusliku objektiivsuse kohta.

Ilmalikustunud ühiskonnas nagu näiteks Eesti oleks teadus justkui teadmise autoriteet nr 1. See tähendab, et me mitte ainult ei nõustu omavahel, et teadus on igati kasulik ja vajalik ettevõtmine, pakkudes lahendusi praktilistele probleemidele, vaid see toetab ka meie maailmapilti tervikuna. Teaduslik mõtlemine pakub tagapinna, millele laskuda eriarvamuste korral, pakub parima episteemilise autoriteedi üldse. Bergson oli teadustes äärmiselt haritud, kuid tegeles ikkagi metafüüsika ja tunnetusteooriaga. Tal oli uskumus, et eriteadused ja filosoofia peaksid üksteist täiendama, nende vahel peaks toimuma kaksikliikumine, mis viiks põhimõtteliselt inimkonna üleüldise intellektuaalse täienemise suunas. Eriteadus võtab mõisted omaks ja puurib ennast aine detailidesse. Metafüüsika ehk ühtlasi intuitsiooni pool on aga alati see, mis on primaarne, millest alustatakse ja liigutakse erialateaduste uurimistulemuste suunas. Siin on väga illustratiivne tema mõistekasutus: Bergsoni jaoks seostub intuitsioon pingutusega ja analüüs lõdvenemisega (Harilikult ja tavamõistusele seostub just analüüs pingutamisega ja intuitsioon oleks justkui midagi, mida lõdvenemine saadab, kas pole nii?). Analüüs on niisiis see, mis intuitsioonile järgneb ja mille kaudu lõigatakse välja need elemendid ja mõisted, mis meie teadmiste süsteemi üldse moodustavad. Nende kaudu ei saa aga tagasi minna elava tegelikkuse enda juurde - küsimuste juurde nagu mis on elu, kas tegelikkus on üks või paljus, liikuv või paigalseisev. See saab ainult ebaõnnestuda, kuna intuitsioonipingutus on oma olemuselt jagamatu tegu, mis erinevalt analüüsist meid ka tõepoolest asja enda sisse viib.

See ongi ilmselt punkt, mis kõik loogika ja metodoloogia visad õppurid tagajalgadele ajab - kuidas saab nii eritlemata ja isegi paradoksaalne mõiste asuda filosoofia keskmes!?  Aga kas pole kuidagi läbinähtav ka sellise kurtmise absurdsus? See eeldab ju, et elu, mille seest me ennast leiame, on juba ette valmis punutud samade ideede poolt, mida me koolis õpime. Tegelikult on tõenäoliselt ikkagi vastupidi: me üritame võimalikult hästi õppida, missugune see maailm tegelikult on. See toimib ka kuidagi tavamõistusele vastuvõetavalt ka praktilise elu seisukohast. Kas pole intueerimine (üldse mitte kole verb mu meelest) mitte see tegevus, mida me tegelikult alati esimesena teeme, et üldse mingeid mõistlikke teadmisi omandada? Kui ma tutvun uue töökaaslasega eesmärgiga temaga edaspidi edukalt ja pigem rõõmsameelselt läbi saada, siis ma ei lenda talle peale biokeemia teooriatega tema keha toimemehhanismide kohta ega ka mingisuguste ideedega psühholoogia või sotsioloogia kohta. Pigem alustan ma lihtsalt tajuga tema isiksusest, üldisest olekust, meeleolust jne. See kõik tähendab teiste sõnadega intuitsiooni, mida on mõttetu käsitleda mingisugusteks reeglite süsteemina, sest, nagu öeldud, see eeldaks iga inimese eelnevat sarnasust nende reeglitega või takka targemaks, lausa isiksuse mingisugust struktureeritust nende reeglite poolt.

Sama moodi on akadeemiliste töödega. Ka nende puhul tunneb ära, kas objekti on enne intueeritud või on lihtsalt alustatud šablooni kasutamisega materjali peal. See ei kehti ainult bakalaureuseõppe tasandil, kus lühikese ajavahemiku sisse pressitud nõuetele vastavalt tulebki töö valmis kirjutada üsna nobedalt, ilma selle ülesehitusele pikalt mõtlemata. Ka monograafilisi akadeemilisi teoseid lugedes märkab seda vahet. Seda võib seletada "mõistete kulumisega". Igal mõistel on oma keskkonnas teatud eluaeg, mille jooksul ta oma selgitustööd teeb. Teatud perioodi järel see töövõime lakkab. Ta peab suhtlema hakkama hulga uute ja hoopis teistsuguste, teistest võrgustikest pärit mõistetega, Samuti peab mõnikord mõiste hoopis hülgama ja välja vahetama mõne värskema vastu ja seda loomulikult intuitsioonist lähtudes. Siin on jälle oluline, et sõnu-mõisteid ei saa kuidagi vahetamise-putitamise teel asendada, vaid ümber tuleb haugata justkui kogu terve lahmakas maad, mis endas palju uut sisaldab, nagu juurikate ja vihmaussidega värske labidatäis maad. See muld ja juurestik on siis ühtlasi nagu ajalooline kontekst.

Aga see kõik on kirjutatud inimese poolt, kes labidat harva puutub ja on üles kasvanud asfaldi keskel.

Katastroofi juurest maailma juurde, mida me ei pea kontrollima.

Valdur Mikita „Lingvistiline mets“. Grenader 2013

Robert Lanza, Bob Berman „Biotsentrism“. Eesti Transpersonaalne Assotsiatsioon 2013


Kui lugeda teravdatud pilgul viimasel ajal kultuuriajakirjanduses ja kultuuriteemalistes blogides ilmunut, hakkab üsna kähku silma, et selle aasta lõpuveerandil enim arutatud raamat on kahtlemata Valdur Mikita „Lingvistiline mets“, võimas järg viie aasta eest ilmunud „Metsikule lingvistikale“ ja muidugi teistelegi Mikika varasematele raamatutele. Aga ütlemisest, et see teos on palju arutatud, ei piisa kohe kindlasti. Tegelikult võib vist juba suure kindlusega öelda, et see on ka kõige olulisem raamat üldse, mis sellel aastal Eestis ilmunud. Lühikese ülevaate selle teose positiivsest retseptsioonist ja selle põhjustest pakub siin näiteks Mihkel Kunnus. Ma püüaks siin mõtestada seda raamatut koos ühe võimaliku paarilisega, samuti käesoleval aastal eesti keeles ilmunud „Biotsentrismiga“, mille autoriteks küll hoopis kaks USA teadlast. Samuti kaasan arutlusse Kunnuse igati ratsionaalse ülevaate, millega polemiseerida, kusjuures põhiliselt püüan polemiseerida sellesama ratsionaalsuse enese üle.

Olgu kohe öeldud, et olen kõige peamisega nõus. Mikita raamatu puhul on tegemist millegagi, mille puhul öeldakse tagantjärele, et see oli lõpuks SEE TEOS, mida tükk aega oodati. „Lingvistilise metsa“ retseptsioon täieneb lähiajal ilmselt veelgi, kusjuures selle teose retseptsiooni võiksid saata ka suured varjatud ehk mitte otseselt kirjakultuuri jõudvad mõjud. Oleksime ilmselt kõik õnnelikud, kui see nii läheks. Kõik see tähendab, et tegemist on teosega, mis ilmus absoluutselt õigel ajal, Madis Kõivu vaimus väljendudes: kairoses. Või teisiti öeldes: Mikita on avaldanud tohutu kommunikatsiooniväega teksti, millel on kuidagi käesoleva ajaloolis-kultuurilise situatsiooniga kohta tohutu üldistusjõud. Kuigi Kunnus seda juba viidatud kohas osaliselt teinud on, võiks loetleda inimesi, kellele „Lingvistiline mets“ võiks korda minna. Esiteks kitsamalt, erialade kaupa: folkloristid, etnoloogid, kirjandus- ja keeleteadlased, psühholoogid, psühhoterapeudid, filosoofid, semiootikud, identiteediuurijad, sotsioloogid, tõlkijad, kultuurikorraldajad. Rohkem ei tule hetkel pähe, suure tõenäosusega on see loetelu puudulik. Laiemalt aga kõigile avatud meeltega inimestele, kellel on säilinud teatud kirg ümbritseva maailma poolt pakutava tähenduskülluse vastu.

Mõneti huvitav on tähele panna, et üldjoontes on tegu ju „Metsikule lingvistikale“ väga sarnase teosega, mis levitab põhiliselt üht ja sedasama omavahel seotud ideede hulka. Tundub, nagu oleks Mikita aastate vältel koguaeg üht ja sedasama korranud ja alles nüüd hakatakse teda lõpuks kuulma, käivitub tõeline vastuvõtt. Tundub, et sellist vastuvõttu on paljudel meist väga-väga vaja. Oleks vaja võtta Mikita öeldu tõsiselt fookusessse, astuda sellega tõepoolest dialoogi. Milline võiks see vastuvõtt ideaalis olla?  Üks on juba praegu selge, sellest samast huvigruppide loetelust: see vastuvõtt saab olema väga kirev ja mitmenäoline. „Lingvistiline mets“ on tõeline hargnevate teede aed, sellest on võimalik väga paljudes suundades edasi mõelda. Vabandust, mitte ainult võimalik, pigem on väga raske pärast selle lugemist MITTE kuhugi edasi mõelda. Võib tekkida tunne nagu lapsel, kes on järsku hiiglasuurde mänguasjade poodi sattunud. Siin kontekstis ei tasu võrdlust lapsega kuidagi alahinnata. Teame Mikita kaudu nüüd, et lapsed toimivad täiskasvanutest enam mitmiktaju abil ja ei pea maailma huvitavaks tõlgendamiseks kõike käega katsuma ja oma riiulile muretsema. Kui mõni erialateadlane peaks nüüd väitma, et näiteks tajupsühholoogile või metafooriuurijale ei ole siin raamatus midagi uut, siis on ta kogu asjast ennast tõepoolest „mööda lugenud“. Kogu Mikita „projekt“, kui seda irooniliselt nii nimetada, on igasuguse projektipõhise ülespetsialiseerumise vastu. Erialateadused on suure osa elus liikuvast tarkusest enda lämmatavasse haardesse võtnud ja „Lingvistilise metsa“ üks peaülesandeid on hakata seda haaret lahti harutama.

Mihkel Kunnus oma käsitlusse valinud ühe aspekti Mikita teosest – ökoloogia ja jätkusuutliku elu probleemi. See on kahtlemata oluline osa Mikita raamatust. Aga just see punkt, kus algab arutlus tulevasest ökoloogilisest katastroofist ja selle üle elamisest, tundub minu jaoks kõige problemaatilisem. Asi ei ole ainult Kunnuse lähenemises, mis Mikita teose Kaupo Vippi raamatuga seob. Katastroofist hakkab kõnelema ka Mikita ise, raamatu lõpupoole, peatükis „Korilase tagasitulek“. See osa meeldibki mulle „Metsas“ kõige vähem. Mul on ka tõrge Kunnuse väljenduses esineva sõnapaariga „raamat täiskasvanutele“, mis käib selles tekstis küll Vippi „Globaalpohmeluse“ kohta. Kuid küsigem korraks, kas „Metsik lingvistika“ on vähem täiskasvanutele mõeldud? Või mitte just liiga Täis-kasvanutele? Asi ei ole ilmselt nii lihtne, et täiskasvanud teadvustavad tuleviku tumedust ja ülejäänud lapsemeelsed mitte. Katastroofi-juttudega on teadaolevalt üks suur probleem. Nimelt näib, et kõik on juba pikemat aega nõusolekul (selles lepiti kokku umbes 20. sajandi keskpaigas), et ökokatastroof tuleb ja ometi elavad ikkagi edasi nii, nagu seda kunagi ei juhtuks. Seda kummalist fakti peaks kindlasti arvesse võtma. Miks inimesed niimoodi elavad, või õigemini, kui hirm nii ratsionaalselt põhjendatud on, miks ikka tühikäigul edasi lastakse? Proovin sellele vastata seoses teise raamatuga, mis siin jutuks tuleb.

2009. aastal kirjutatud „Biotsentrism“ ilmus eesti keeles samuti sellel aastal. Autoritepaariks on neurobioloog Robert Lanza ja astrofüüsik Bob Berman. Praegu pole mu eesmärk anda raamatust täpset ülevaadet ega mingit ammendavat kriitikat, milleks mul ja ilmselt suuremal osal meist niikuinii haridus puudub, seega piirdun kiirülevaatega. Biotsentrism on metafüüsiline teooria meid ümbritseva maailma kohta. See asetab osakeste ja ruumi asemel teooria keskmesse elu ja teadvuse. Autorid on võtnud nõuks oma  alternatiivne maailmatõlgendus esitada kahel olulisimal põhjusel. Esiteks on nende jaoks selge (ja üks neist on professionaalne astrofüüsik, seega on ka tublimatel  meetodifetišeerijatel põhjust teda uskuda), et praegune jääb maailmaseletamisega lootusetult hätta. 96% universumist moodustab eksplitseerimatu tumeaine ja –energia ja suure paugu teooria kõlab ka juba lühidal järelemõtlemisel nagu keskmine muinasjutt. Teine oluline põhjus on, et selline maailmapilt on uskumiseks lihtsalt tohutult vilets ja tühine. See asetab suurima ja kõige kallima kogemuse, mis meil on ehk meie kogu elu ja eneseteadvuse täiesti tühisele kohale. Millekski, mis on ca 13. miljardi aasta jooksul juhuslike osakeste kokkupõrkel tekkinud. Tekkinud millest? Mittemillestki! Niisiis on biotsentrism teooria, mis perspektiivi maailmalt pisut vaatleja poole, objektilt subjekti poole nihutab. Lanza ja Berman tegelevad igiammuste filosoofiliste küsimustega, rõhuga tunnetusteoorial ja Kanti vaevanud noumenaalse ja fenomenaalse maailma küsimusega. Tegelikult polegi biotsentrism testimiseks valmis teooria, vaid pigem üks mõistlik mõtteraamistik, mida autorite arvates edasi võiks arendada. Selle sees saaks elusloodus rõhutatuma rolli vastavalt arvatavale bioloogiateaduse diktaadile 21. sajandil, mis väsinuma ja tavamõistusest lootusetult kaugenenud (ühemõõtmelised stringid; reaalsuse 8-12 dimensiooni jne) füüsika juhtrolli välja vahetaks.

Biotsentrismi seos „Lingvistilise metsaga“ on kandvam kui tähenduslik fakt, et tagakaanel oleva teaser-tutvustuse teosele on kirjutanud Valdur Mikita ise. Mõlemad teosed rikastavad mõtlemist muidu perifeeriasse jääva mõttemassiivi abil. Äkki on maailm ikka pisut keerulisem ja põnevam kui paistab? Ma ütleks et väga suure tõenäosusega. Pigem on meie einbildungskraft maru nõrgaks muutunud. Mis on aga suurim oht raamatu jaoks nagu „Biotsentrism“? Mitte kiire mahategemine teadlaste poolt, selle jaoks on see liiga muhedas dialoogivaimus kirja pandud, ja autor on ise liiga suur autoriteet teadusväljal. Eestis on selleks ohuks võimalus, et see jääbki tolmuma absoluutsesse perifeeriasse, kust ta pärineb. Millegipärast kardan ma, et kirjastaja Eesti Transpersonaalne Assotsiatsioon ei ärata haritlaste seas liigset vaimustust ja transpersonaalne teooria on samuti selgelt pärit psühholoogiateaduse perifeeriast. Jüri Allik vaevalt seda soovitaks, eksju. Aga tuletagem meelde, et just perifeeria tõlkimise potentsiaal meil tulebki taasavastada, nagu õpetab meile Mikita! Pealegi, ega biotsentrismi teooriagi päris tühja kohta ei kuku. Filosoofiast on biotsentrilisele mõtlemise metafüüsikale kindlasti lähedal Henri Bergson, eriti oma „Loova evolutsiooniga“ ja tema järglane Deleuze. Kuid ilmselt ka paras punt bioloogia ja ajuteaduste taustadega uuemaid tegijaid, kelle nimesid me veel  kuulnudki pole.

Naasen nüüd apokalüptiliste meeleolude juurde. Ei pea olema Nobeli teaduspreemia laureaat taipamaks, et meie maailmapilt (mida alati toetab olulisel määral teaduse autoriteet) mõjutab otseselt meie kultuuri ja tarbimisviise, kõiki elupraktikaid. See ei pruugi tegelikult praeguses hariduskliimas enam nii ilmne olla. Tehnologiseeruvatel kultuuridel on ikka vaimlis-kultuuriliste protsesside mõistmisega raskusi. Adekvaatne enesekirjeldus nõuab süvenemisaega. Humanitaarias on meid paljusid ilmselt hämmastanud rahutuks tegev nähtus, mille käigus paljudel erialadel hakati jälle kusagil 20. sajandi keskpaigas rääkima kõikvõimalike oluliste kultuuri osade lõpust. Daniel Bell tegi 1960. aastal otsa lahti ideoloogia lõpuga. Järgnesid: kunsti lõpp, teooria ja filosoofia lõpp, metafüüsika lõpp, inimese lõpp. Kui piltlikult väljenduda, siis heade kriitikute abil tulid vanad sõbrad küll vahepeal tagasi, aga üldine peomeeleolu oli lootusetult rikutud. Võtame siit keskse mõistena metafüüsika lõpu, sest sellega näivad ülejäänud loomulikuna ühte seotud olevat. Mul on niisiis halb uudis kõigile neile, kes seda usuvad. Jutt metafüüsika lõpust tähendab kõige enam seda, et üks teadusharu on võimsalt tehnologiseerunud ja haaranud laiema tegelikkuse üle teatud epistemoloogilise monopoli (ikka ja ainult praktiliste edusammude näol). Olgu vahele lisatud, et igasugu nn kultuurimonopolid kahvatuvad selle mõju kõrval. Seejärel, kui tehnoloogiale ümber orienteeritud teadusharu maailmamõistmispotentsiaal on ammendunud ja kõik kuulutavad paaniliselt sõnumit, et sellega on ammendunud ka maailm, mille üht osa (rõhutan: üht OSA) see teadusharu kirjeldada püüdis. Metafüüsika lõpeb siis, kui on olemas mingi omnifüüsika. Lanza ja Bermani raamatust näeme, et seda pole ega tule.

Äkki oleme nüüd katastroofi-küsimuse ees pisut targemana? Näib, et selleks valmistumises on ikkagi ka midagi ideoloogilist, mitte ainult ratsionaalset. Võib öelda, et mingisugusest „uuest maailmast“ ei lahuta meid mitte ainult õudne katastroof ja  regionaalpoliitilised meetmed, mis meil seda üle elada võimaldaksid, vaid ka see immateriaalne lünk kultuurilises teadvuses, mis tehnoloogilise hiliskapitalismi režiimi all mingisse varjusurma on jäetud. Lihtsaimalt: enne kui vana maailma kokku pakime, tuleks õppida uut armastama (või lacanlikku psühhoanalüüsi keeli: seda sama maailma tuleks õppida hoopis uutmoodi ihaldama). Niisiis rõhutan kogu selle kirjutisega lihtsat ja tegelikult üldarusaadavat tõsiasja, et ainult katastroofiks valmistumisest ei piisa. Veel enam, kui ainuüksi sellele keskendumine võib omakorda kaasa tuua tagajärgi, milleks me valmis ei ole. Loomulikult ei väida ma, et teaksin mingit retsepti, kuidas sellist olukorda leevendada. Oleks võimas, kui keegi ka sellisele metatasandile jõuaks, aga nii käib see elus harva. Määrav näib olevat pigem sammude õige suund, kui nende hulk, mida astuda tuleb. Kellegi poole, peale tarkade mõtlejate polegi nagu otseselt pöörduda. Üks selline on 1919 sündinud võrdlev religiooniuurija Huston Smith kes on kirjutanud maru ambitsioonika pealkirjaga teose „Beyond postmodern mind“. Seal tuleb ta lagedale lihtsa mõttega, et üks suurim viga lääne inimese mõistuses on kontrolli liigne laiendamine maailmale. Osalemise ja ühtsuse asemel looduse kontrollimises põhistuv mõtteviis saabki viia ainult ökoloogilise katastroofini. Meie ülesanne oleks ehk tajuda, et see pole veel see esmane katastroof, millega meil tegeleda tuleb. Kui see ei kõlaks nii banaalselt ja ära nämmutatult, siis oleme me end selle katastroofini kuidagi välja mõtelnud ja oleks tagumine aeg ümber või kõrvale pöörata. Nüüd on meil kaks eestikeelset raamatut rohkem, millest saab reaalselt õppida teistmoodi mõtlema. Nüüd tuleb ainult ülejäänud ka avastada. See ei ole muide vandlitornist lausutud abstrakstioon. Mõtelda saab ka maru tahkelt, tihkelt ja reaalselt, kui väga vaja. Mõelda nagu elu ise.

built-in crap detector 2

Essee, mida ma üle-üle-eelmises postituses mainisin, on rohkem kui nädal tagasi juba ära saadetud. See hariduse eesmärkidest, info-ajastu probleemidest jne. Tulemusest kuulda veel pole.

Mida ma seal öelda üritasin, mis sealt "pinnale jäi"?

Vähemalt üks mõte jäi. Nimelt, arutades teatud progressiivsema, meetodilt ja sisult moodsama hariduse võimalusi, tekivad just väiksemates riikides, nagu Eesti, sellele teatud vastujõud, mis on just selle riigi rahvuse, ajaloo ja identiteediga seotud. Nimelt see uus õõnestav ja kritiseeriv haridusemudel, mille näitena võtsin Postmani ja Weingartneri raamatu "Teaching as a subversive activity" satub väikeriigis vastuollu ühe hariduse peamise kreedoga - ühtse identiteedi säilitamisega (üldse see raamat ilmus 60ndatel USAs, kui see riik palju lollusi korda saatis, see on adresseeritud karmi kriitikana tüüpilistele suurriigi probleemidele ja on hipilikult idealistlik). See tähendab, et kui meil on riik, mille suveräänsus põhineb suuresti rahvuslikul identiteedil, peab haridus tegelema suures osas narratiivide edastamise ja lastele ühtsete faktikogumite edastamisega. Oleks vastuoluline seda mudelit samal ajal selle identiteedi suhtes ülikriitilise uue abil õõnestada.

Loomulikult ei saa selle kriitilise mudeli elemente täielikult eirata, mis viiks välja ilmselt mingisuguse fašismini, ja seda ei tehtagi. Toimub pidev kompromisside otsimine nende kahe suundumuse vahel.

Et siis suure ja väikese riigi hariduse eesmärgid on üsna erinevad.

Järjekordne lahtine uks maha murtud :)

paar sõna "muusika kaitseks"

Tahaks kirjutada paar sõna ühe vastandipaari lepitamiseks. Aga tean juba ette, et see ei ole antud diskursis tegelikult võimalik, sest vastandus on tekitatud eesmärgiga midagi üldisemat kommunikeerida ja tegelikult selle üldsõnumiga ma nõustun. Seega jääb selle väikese sõnavõtu eesmärgiks kaitsta negatiivsemasse valgusesse jäänud vastandipaari olemust (unustades korraks, et "olemusi" ilmselt polegi olemas või on nad ajas pagana muutuvad) või tema positsiooni meie mõtlemises, arusaamises.

Jutt käib vastandusest Muusika - Kirjandus. Ja ajendiks on blogis "Kultuurieugeenika" (vt. kõrvalt) ilmunud põhjalikud kriitika-artiklid. Minu ambitsioon on seda tagasihoidlikum, et ma tegelikult nende artiklite intellektuaalse ivaga tavaliselt nõustun. Stiili või retoorikaga aga mitte alati, ja eks see ole ka kuidagi rohkem temperamendi küsimus.

Niisiis, asi, millest räägin: Vastandamine Muusika (+ afektiivsus, seksuaalsus) Vs. Kirjanduslik kommunikatsioon (kui mõistuslik tegevus)
Ja kaitsda, pigem küll selgitada, tahaks ma muusika rolli selles vastanduses.

Minu iva on selles: See vastandus teenib küll oma eesmärki ja toimib teatud kirjanike ning nende teoste sisu puhul seletavalt, jätab aga muusika teenimatult negatiivsesse valgusesse (see tulenebki artiklite stiilist, mitte tahtest halvustada teist poolt).

Miks nii? Sest muusika sellisel "madalamal"(või noh, pisut loomalikumal) mõistmisel on ju ka ajaloolised põhjused. Nimelt sellega ei ole ma nõus: "See, et muusika teemaks on valdavalt või isegi olemuslikult seksuaalsus ...on nii ilmne, et sellele on isegi pentsik osutada /.../ seepärast peavad ka massihuvi taotlevad muusikud (st popmuusikud) olema eelkõige seksikad" (http://mihkelkunnus.blogspot.com/2011/10/tammsaare-ja-sfaaride-muusika.html)

Olen täiesti nõus selle kui hetkeolude kirjeldusega: me näeme seda kohe kui teleri või interneti avame. Aga olemuslikult - vaevalt. Just sellele muusika tarbimisele, materiaalsele poolele tahaksin osutada. Tarbimisele üleüldse. Muusika on oma praegusesse kurba olukorda sattunud eelkõige inimkultuuri muutumise läbi. Kas pole muide huvitav, et muusika võetakse tihti lihtsalt ühe nimetaja alla kokku kui mingi fenomen ning tema kohta langetatakse mingi otsus, samas kui kirjanduse puhul on harilikult kuklas selge arusaam, et peale sopakate on olemas ka klassikud? Jumal tänatud, et on, muidugi. Eks palju ole muusika abstraktsuse, tema meelelisuse taga kinni.

Kuigi kahjuks pole inimeste suhtumine eriti positiivsem ka mitte-meelelahutusmuusika suhtes. Klassikaline muusika on liiga elitaarne, rahvamuusika ja rituaalne muusika kuidagi vanamoeline või barbaarne jne. Selles mõttes on suhtumine sellesse ja muusika enda olek ühiskonnas järjekordne lakmuspaber üldise olukorra hindamiseks. Teatud valguses on antagonism Muusika - Kirjandus ajalooliste olude kurb tulemus, mitte midagi "puhtale mõistusele" iseenesest mõistetavat. Seda selgitab ka näiteks 19. sajandi Viini muusikakriitika Eduard Hanslick. Tema toodud neljast argumendist muusika ja tunnete/tundelise seostamise vastu on ilmselt kõige arusaadavam neist viimane:

"Further, as a matter of empirical fact, there is no strict, constant causal nexus
between a piece of music and the specific feelings it might arouse. Musical
works affect us differently according to changing musical experiences and
impressions, as is evidenced by the different emotional characterizations
offered of the same musical works by successive generations of listeners."

Hiljem jätkab essee autor Alperson:

"It is true, Hanslick concludes, that music may arouse in us intense feelings and
moods, as the causal theorists say, but the same may be said of medical reports or
our luck in a lottery. We must not be misled into thinking that such feelings have
anything to do with the proper understanding of music." (Blackwell guide to aesthetics, "The Philosophy of Music:
Formalism and Beyond", Philip Alperson)

Jah, aga proper või vähemalt reasonable understanding on paraku see, mis tänapäeval muusikasse suhtumises enam väga tihti esile ei tule. Aga nii on ka muude valdkondadega, kui teatud perspektiivist vaadata. Viga võibki olla selles, et meediumite arengu käigus on muusika liiga paljude inimesteni jõudnud, kellest suurem osa paratamatult ei oska seda hinnata - mehhaanilise reprodutseerimise tagajärjed. Loomulikult ei ole midagi halba muusika emotsionaalses nautimises, aga emotsionaalselt, kirglikult nauditavate asjadega juhtub tihti nii, et neid doseeritakse üle ja nende essents läheb selle käigus kaduma. Nii muutub ka representatsioon nendest labasemaks. See, et muusikal on ikkagi oma keel, essents, nüansid, on kõigest hoolimata üsna ilmne.

Tundub, et muusika on mõnes mõttes midagi väga habrast, õrna. Raske, aeganõudev on tema "keele" tundmaõppimine. Tema toimet võib vastandada kirjandusele mingites aspektides, aga laiemal tasandil võib selles vastanduses muusika asemele mõelda põhimõtteliselt ükskõik millise muu fenomeni, mida inimesed kasutavad enda intellekti tasalülitamiseks, s.t. kasutavad just vahendina, mitte eesmärgina iseeneses. Aga pudelit veini ma siiski muusikaga võrdlemiseks ei kasutaks.

See kõik ei pretendeeri mingisugusele originaalsusele, lihtsalt meeldetuletusele, et asjad, vastandused ja harjumused võiksid olla ka teistsugused.

akadeemilist laadi feminismimürgitus

tegelen praegu väikese uurimustööga interneti-huumorist ja naisterahvaste kujutamisest seal. kõik oleks nagu hea ja põnev, välja arvatud üks korduv nähe kasutatava (akadeemilist laadi) kirjanduse juures, kindlasti mitte kõigi kasutatavate allikate juures.

nimelt näib, et mitmete autorite seas on populaarne võtta üsna automaatselt, seda eriti põhjendamata, omaks teatud (ideoloogiline)mitte just eriti neutraalne algpositsioon ja algus määrab suuresti selle, kuhu välja jõutakse. selle mõned tunnused: 1)pidev mõiste "stereotüüp" kasutamine 2)mingisuguse "hegemoonilise struktuuri" ja ideoloogia olemasolu, mida me igal sammul taastoodame 3)naljade väga meelevaldne tõlgendamine, mis need ilusasti eelpool mainitud kontseptidesse asetab.

väsitav on see tõepoolest, sest mitut sellist artiklit järjest lugedes tekib üsna õõvastav pilt maailmast, milles elan. selles maailmas ei saa ma rahulikult elada ja tegeleda oma asjade (näiteks uurimistööga) ilma, et ma iga sammu ja hingetõmbega ei rõhuks kuidagi vastassoost inimesi, kinnistaks stereotüüpe ega toetaks teadvustamatult mingisugust hämarat ideoloogiat, milles kellelgi hea elada ei ole.

pealegi ei näi sellised artiklid midagi uut, väärtuslikku lisavat. just see peakski aga olema ju eesmärk - uue mõistmise lisandamine, mitte mingite teooriate vägivaldne tõestamine, mille keegi 70ndatel või 80ndatel Prantsusmaal või mujal välja mõtles.

__:::Sisesta siia intrigeeriv pealkiri, soovitatavalt seksi või poliitikaga seostuv:::__

Mõnikord satun avastama asju, mis on ühelt poolt nii lihtsad ja loomulikud, aga kui need teadmised omaks võtta, jääksid ära paljud viljatud vaidlused.

Näiteks vaidlus jumala olemasolu üle - ja seda tuleb tõepoolest ette, ka minu eakaaslastest tuttavate seltskonnas. Võitlev ateist ütleb, et pole olemas, idee on rumal, uskuda, et kusagil on mingi kõikvõimas mees jne. Ja on ise üldiselt oma "mõttesaavutusega" üsnagi rahul.

Ja siis proovida sellele inimesele selgeks teha, et tema kujutlus Jumalast sarnaneb pigem hommikumantlis Lempsile Marja tänavalt, kui sellele, mille tähistamiseks sõna "jumal" on välja mõeldud.

Arthur C. Danto: "Seega, kui väidame, et oleme mõelnud Jumalast kui mitteeksisteerivast, siis me ikkagi ei ole mõelnud Jumalast." ("Ühendused maailmaga" lk. 245) Danto seletab siin Descartes-i meditatsioone ja vihjab enam-vähem sellele, et jumala kui mõõtmatu olendi olemasolu on üsnagi loogiline ja iseennast tõestav argument.



Aga tõepoolest, kui inimene isegi sõna "Jumal" puhul ei suuda mõelda millestki paratamatult eksisteerivast, mille mitte-olemasolu ei ole mõeldav, siis polegi temaga millegi üle vaielda. Kuigi selline inimene harilikult ei suuda absoluutselt kujutleda seda maailma ka ilma enese eksisteerimiseta, nagu ilmselt suurem osa meist.


Huvitav, kas pole?