built-in crap detector 2

Essee, mida ma üle-üle-eelmises postituses mainisin, on rohkem kui nädal tagasi juba ära saadetud. See hariduse eesmärkidest, info-ajastu probleemidest jne. Tulemusest kuulda veel pole.

Mida ma seal öelda üritasin, mis sealt "pinnale jäi"?

Vähemalt üks mõte jäi. Nimelt, arutades teatud progressiivsema, meetodilt ja sisult moodsama hariduse võimalusi, tekivad just väiksemates riikides, nagu Eesti, sellele teatud vastujõud, mis on just selle riigi rahvuse, ajaloo ja identiteediga seotud. Nimelt see uus õõnestav ja kritiseeriv haridusemudel, mille näitena võtsin Postmani ja Weingartneri raamatu "Teaching as a subversive activity" satub väikeriigis vastuollu ühe hariduse peamise kreedoga - ühtse identiteedi säilitamisega (üldse see raamat ilmus 60ndatel USAs, kui see riik palju lollusi korda saatis, see on adresseeritud karmi kriitikana tüüpilistele suurriigi probleemidele ja on hipilikult idealistlik). See tähendab, et kui meil on riik, mille suveräänsus põhineb suuresti rahvuslikul identiteedil, peab haridus tegelema suures osas narratiivide edastamise ja lastele ühtsete faktikogumite edastamisega. Oleks vastuoluline seda mudelit samal ajal selle identiteedi suhtes ülikriitilise uue abil õõnestada.

Loomulikult ei saa selle kriitilise mudeli elemente täielikult eirata, mis viiks välja ilmselt mingisuguse fašismini, ja seda ei tehtagi. Toimub pidev kompromisside otsimine nende kahe suundumuse vahel.

Et siis suure ja väikese riigi hariduse eesmärgid on üsna erinevad.

Järjekordne lahtine uks maha murtud :)