ja mandariinid vaikisid

Kunagi jaotasin blogisid kaheks, nagu ilmselt paljud inimesed. "Isiklikud", päevikutaolised, igapäevaelu ja inimsuhteid lahkavad, tihti võõrastele suletud. Ja "avalikud", mis tegelevad laiemate probleemide lahkamisega, olles lähenemiselt ehk kuidagi impersonaalsemad? Võib ju nii jaotada ja see on üsna mõistlik vastandus blogiookeanis navigeerimiseks.

Aga mingi võsatasandi mõte ütleb, et tegelikult pole sellel vastandusel suurt sisulist tähtsust. Kui keegi juba trükkinud ja enterit vajutanud, on kas värske hernes toitvasse supipatta või sorts pissi avalikku basseini juurde siginenud. Või mitte just nii äärmuslikult. Vastutus jääb samaks, tasemest hoolimata. Ja mis lugemisest saadavasse muljesse antud autorist puutub - oli vist Camus lause, et rollid, mida mängime, reedavad meid sama palju kui spontaansed siirusepuhangud.


Selle blogi paremas servas asuvaid lehekülgi ühendabki ainult see, et vähemalt minu intuitsiooni järgi on need suunatud lugemiseks mitte väga piiratud hulgale inimestele. Samuti teatud võimelisus (võibolla isegi soov) astuda lugejaga dialoogi, kui ta ka võõras inimene juhtub olema. Ei mingeid hinnanguid sisaldav valik. Kuigi see, et nad seal on, on vist juba iseenesest mingisugune hinnang.


Ennäe, vahepeal tuli uus aasta ka, olge terved!