aastaajad

Talv

veebruar, - 30 kraadi C.
sirged tossusambad,
pubist kostub popmuusika -
friikartulid, caffee latte...
Pärnumaal ärkab kõhnunud karu,
pruun keha sukeldub kuuma aroomivanni,
Moskvas külmub surnuks 16 inimest.




Kevad metsas

lehtede leebed lollused
puud pürgimas pruuni päikese poole
vaikuse valged varbad
sügamas sinist siili




----

30.märts, öö

blogi-inspiratsiooni puudumisel hakkan edaspidi üles riputama oma varem kirjutatud tekste(mitte varem kui november 2009)...varsti

Avastasin, et kõige masendavamad read, mis siiani kirja olen pannud, on:

"armastus kaob, perverssused jäävad;
täis neid on meie viimased päevad!"

...miks küll?



Musi teile

hõbevalge kõhedus

Raamatud mõjuvad erinevalt, üldiselt on hea, kui raamat üldse kuidagimoodi mõjub.
Aga mõnikord mõjub raamat nii, et sa tunned seda kusagil oma kõhunäärmes. Loed ja kõhunääre(või põrn, maks või keegi kolmas?) kogeb koos sinuga mingit heureka-hetke, talle meenub midagi oma kaugest minevikust. See kummaline tunne tabas Lennart Meri "Hõbevalgemat" lugedes. Dokumentaalsus - olgu. Põhjalik ajalooline ja kultuurilooline taust - absoluutselt, Meri oli väga laiade teadmistega ja suur respekt selles suhtes.

Aga minule mõjuvad siiski kõige rohkem need kohad, kui ta teadlase rollist väljub, kirjanikuks saab ja neid kauneid poeetilisi üldistusi meie eellaste kohta teeb...

"Oleme oma keele kaudu süvendanud euroopa kultuuri dualismi ja midagi olulist lisanud. Võib-olla metsade vaikuse? Rahutu kahtluse, et täiskuu ajal metsad muutuvad läbipaistvaks?"

Ma pole kindlasti ainuke, kes on seda kohta lugedes mingeid külmavärinaid tundnud...

Või siis koht, kui ta kirjeldab meie tuhandeaastast rännakut uuralitest Läänemere äärde, et me liikusime siia "viis sentimeetrit tunnis ehk nelisada meetrit aastas".
See väljendab suurepäraselt seda meie rahvastele omast staatilist identiteeti.

Mu silmade ette kerkib matsakas nurgeliste näojoontega mees, kes rühib kuuvalges õhtus oma haabjat järel vedades koos oma naisega läbi võsa ja metsade, öökull huikab ja kõik ümberringi kohiseb...
Ja seda kõike ainult 20 lehekülje peale...

-----

Kas suudad kujutleda aega
mil oli vara, nii tühi oli veel maailm
meist, inimestest
olla rändur hõbevalgetes metsades
maailmas, kus inimene on veel nii noor
rännates üle ääretu hingava välja(väli tunnetab sind ehk nagu esimest häirivat sügelust?)
vedada järel oma elu
mille oled surunud kahe riidepambu sisse
mille oled surunud oma paati
millega ületada vajadusel mõni jõgi
et jõuda kuhugi, kus on võibolla süüa
et rajada midagi paikse elukoha sarnast
äkki saada paar lastki?
külmadel selgetel öödel
vaadata taevasse
lugeda õigeid märke
sealt kust vaatavad alla mõõtmatu jumala
hallvalged silmad
nägemas su kaduvate jalajälgede hääletut teed...

-----

vahepeal on tõesti hea kujutada ette muid aegu/kohti kui praegune.

tervisi!

dekonstruktsioon

¤¤¤
tänavale on kogunenud inimesed
ei mehed ei naised
täna vaid inimesed
vaatama kuidas
suur ja pehme
postmodernselt
feminiinne
kera
neelab fallotsentrilise
ruubiku-kuubiku

noored-noored mis te teete

Inimestele meeldib vesteldes näidata oma intelligentsust, tihti väljendub see teatud üldtuntud, meediakanalitest pidevalt kuuldavate sõnumite taasesitamisega. Mõned näited, mis on praegu küll täiesti kontekstist välja rebitud:

"Eesti iivet on vaja tõsta"

"Sõjavägi teeb ikka poisist mehe"

"Eesti vajab rohkem oskustöölisi"

"Selle haridusega pole sul midagi teha"

"Usk on nõrkadele inimestele"

Naljakas on see, et selliseid nämmutatud kahtlase väärtusega "elutõdesid" esitatakse väga tähtsa ilmega, tundes kuidagi, et neid omaks võttes kuulututaks kuhugi "teadlike inimeste" seltsi. Pigem vastupidi. Väga harva arutleb keegi, mis nende lausete taga on. Minu jaoks muutub vestlus huvitavaks just siis, kui keegi selliseid tõdesid lammutama hakkab.

Üldse ei meeldi mulle tendents, et eesti noored muutuvad sisuliselt aina konformistlikumaks, kuigi väliselt üritatakse moodne paista. Koos käiakse ainult õlut joomas(tunnetan ohtu kõlada kibestunud vanainimesena,ignoreerin seda,jätkan) ja tuttavaid taga rääkimas, oma ideid ja probleeme maailmaga omavahel ei arutleta - kõik tõed oleks nagu kusagilt juba ette antud. Selles mõttes pole ma kindlasti ainuke, kes oleks hea meelega näiteks 60ndatel elanud, kus olmemaailma ängistusega samaaegselt noorte ühises teadvuses siiski pidevalt MIDAGI TOIMUS, kääris. Aga seebikate vaatamise ja oma gucci kottide võrdlemise kaudu küll midagi muud ei juhtu, kui kurb tõdemine ühel päeval, kui teatud vanusesse on jõutud, et noorus on otsas ja selles hallis maailmas, mis omaks on võetud, tuleb veel u. 40 aastat veeta.

Oleks tore kui keegi selle peale ärrituks ja vastu vaidleks või täiendaks juttu oma tähelepanekutega :)

armastus, seks jmt

Sellised olid tänase motivatsioonipsühholoogia loengu teemad.

Kusjuures peale uute teoreetiliste vaatenurkade kuulsin esmakordselt nii mõnegi huvitava fakti,näiteks:
1. Seksuaalne erutus ja suguiha on NII meestel kui naistel seotud testosterooni kontsentratsiooniga veres.
2. Meeste testosteroonitase on uuringute järgi sõltuv ka sotsiaalsest staatusest.(minu küsimus:kuna tegemist on psühholoogilise fenomeniga,kas on võimalik endale erinevaid sotsiaalseid positsioone projitseerides reguleerida teadlikult oma testosteroonitaset? okei,seda ma loomulikult loengus ei küsinud)
3. Fenüületüülalaniin on see tore aine, mis annab selle meeldiva (parasjagu kiimase) naeratuse,mida kingime veetlevatele vastassoo esindajatele :) Kahjuks on selle aine hulga kahanemine organismis vastutav ka keskmiselt 4 aasta järel pärast abiellumist toimuvate lahutuste eest.
Homoseksuaalsuse päritolude kohta endiselt ametlikku selgust pole.

Järgmine kord teemadeks aktivatsioon, tähelepanu ja tippsooritus, ehk siis juttu tuleb spordist, jään huviga ootama.

Rammstein

Paar nädalat tagasi, 24. veebruaril käisin Tallinnas Rammsteini kontsertil, oleks paras aeg seda sündmust lühidalt ka siin kajastada.

Jõudsin koos kahe tuttavaga Tallinnasse umbes pool 5 õhtul ja alustasime vanalinnas aja parajaks tegemisega, külastades mõnda tuntud baari ja muid objekte. Pärast viimaseid õllesid ühe kesklinna maja hoovis(loodan et oma mulaga naabreid ei häirinud,pidasime ennast muidu täitsa viisakalt üleval)oli aeg küps suurhalli suundumiseks. Kohale jõudsime kell 20.30(uksed avati 19.30),sel hetkel tundsin ka esimest korda tugevat ärevust eelseisva sündmuse ees. Hetk hiljem sattusime esimese "ämbri" otsa organiseerimises - garderoobikohad olid otsas,seega jätsime riidekraami leti alla omal vastutusel. Jõudsime just vaba tsooni leida,kus kontserti nautida(ehk ennast vabalt liigutada) saaks, kui saal pimenes ja ilma igasuguse eelmänguta ja soojendusbändita astus lavale Saksamaa industriaalmetali õline, testosteroonist ja verest tilkuv lipulaev - Rammstein.
Alustati uue plaadi lugudega, mis minu jaoks olid tundmatud,ma pole nimelt päris hardcore-rammsteini fänn. Aga juba esimesed lood tegid selgeks ja andsid aimu, mida kontsertilt oodata on. Ja oodatu tuligi - 1 tund ja 40 minutit kestev šõu täis kõikvõimalikke pürotehnilisi efekte, kaasaarvatud lavale jooksnud kaskadööri põlema panemine solist Till Lindemanni poolt.Bänd esitas kokku 18 lugu(tuli lavale tagasi kutsumise peale 2 korda!).Rammstein ei jätnud valikuvõimalust - kui kohale on mindud, siis tõmbab ta inimese niivõrd oma esitusega kaasa, et jääb üle vaid kaasa rokkida või kabuhirmus põgeneda. Mõnede oma lemmiklaulude refräänide ajal oli tunda, kuidas libisen higisena teatud ekstaatilisse afektiseisundisse, mida põhjustasid ühtlaselt läbi keha raiuvad trummid ja kitarrid ning tuhandete inimeste ühes rütmis liikuvad käed. Siinjuures tunnistan,et ega rammstein puhtmuusikaliselt midagi andekat polegi, aga kogu nende esinemiskontseptsioon tervikuna ei jäta vaidlemisvõimalust - tegemist on maailmaklassi kultuurifenomeniga.Ein Ziel,ein Kampf - ein Rammstein.

Ühesõnaga pole vaja olla Sherlock Holmes aru saamiseks, et jäin kontsertiga rahule

Cheers!

täna ma ei toimeta

Käisin eile klassivenna sünnipäeval(vaatasime muide ka "Eesti laulu"), hommik saabus uimasuse ja kerge peavaluga



teki all vabisevad veel liikmed
aga päike juba kõditab silmi
päev tahab pihta hakata
ootab oma suurde toimekasse perre
et üheskoos saaks toimetada
kuni jälle uinume

aga mina ei viitsi
mina täna ei toimeta

Daodejing ütleb ka:
"Kes toimetusi toimetab - sellest pole Taevaaluse pärijat."

mingi suvaline lumine märtsikuu laupäev

ja nii ta lähebki - mõtlesin et avan blogi ja hakkan siia ainult süstemaatilist, tervikuid moodustavaid tekste kirjutama, millel on üks konkreetne siht ja kindlad piirid. aga ei - ikka kisub subjektiivsete emotsionaalsete enesereflektsioonide poole. (See n.ö. vingumis-iha pole mitte ainult üldinimlik ja tüüpiline vaid oma sisult ka ettearvatav, mis muudab selle protsessi mu enda jaoks ebameeldivaks). Samas saan endale kohe vastu väita - iga kirjutis on subjektiivne enesereflektsioon, ükskõik kui tähtis(ja akadeemiline?) nägu pähe teha.

Aga päevaraamatuid on alati peetud, huvitavad on nad muidugi siis, kui neid on omapärased, soovitavalt tuntud inimesed pidanud. Näiteks Vaino Vahingu päevaraamat nimega "Noor Unt"(ilmunud Loomingu raamatukogu sarjas 2004 aastal), mis nagu pealkirja järgi arvata võib, räägib põhiliselt noore Mati Undi sise- ja välimaailmast 60ndate lõpus ja 70ndatel. Aga mitte ainult Undi, ka paljude teiste eesti kultuuritegelaste. Põhiliselt siis kirjanduse ja teatri valdkondades tegutsevad inimesed. Raamatu võib alati ükskõik mis kohast lahti võtta ja veenduda, et see subjektiivne ennastpeegeldav jutt võib vahel täitsa mõnus lugemine olla.

Väike väljavõte:"Pärast väikesed hüsteeriad nii Undil kui ka teistel. Kardan Kangilaskite ja Kaplinskite seltskonda, nad on liiga targad.Öösel kodus psühhodraama."(lk 32) Siit lõigust on hästi näha ka Vahingu peaamet - psühhiaater.


byebye praeguseks

Parafraseeriksin alustuseks Esimest Moosese raamatut:

Internet oli tühi ja paljas ja pimedus
oli sügavuse peal ja ühe järjekordse
väljendushimus vaevleva tudengi
vaim hõljus vete kohal.
Ja see noormees ütles: "Saagu blogi!"
Ja blogi sai...

Ei-ei, see pole mingi pühaduseteotus(pealegi, mida ütleks see jumala kohta, kui ta sellise asja peale solvuks?) vaid järjekordse blogi pisut irooniline sünnilugu. Sest blogid, need kerkivad internetis mitte nagu uued maailmad tühjuse seest, vaid pigem nagu seened metsas pärast vihma.
Teemad, mille kohta see blogikene võiks sõna võtta oleks kirjandus,kunst üldisemalt,ühiskond ja igasugused raskemini piiritletavad kategooriad mida võiks julgelt "igamehefilosoofia" alla liigitada. Isiklikku maailmavalu üritan siia tuua minimaalselt, aga võibolla sellest päris mööda ei pääse, noh, blogi ikkagi ju. Igasugu konstruktiivne suhtlus oleks äärmiselt tervitatud, kui kunagi seda blogi normaalselt pidama hakkan.

Algus ongi tehtud.