Henri Bergson mõtte liikuvusest ja kirjutamisest

„Idee on mõtte peatus. See ilmub siis, kui mõtlemine – selle asemel, et jätkata oma loomulikku rada – teeb pausi või heidetakse reflektsiooni käigus tagasi enese juurde. See on nagu kuumus, mis tekib mürsus, mis on just oma sihtmärgini jõudnud. Enne seda hetke ei olnud idee aga rohkem meie mõtlemise osa kui kui mürsus tekkinud kuumus oli selle osa enne plahvatust. Proovige näiteks kokku panna ideesid „kuumus“, „tekkimine“ ja „mürsk“; samuti üritage kuidagi ühendada „mõtte loomuliku raja“ ja „reflektsiooni“ ideid mõistetega „sees“ (mis käis mürsu kohta) ja „tekkima“ (mis käib kuumuse ehk energia vabanemise kohta selles), et niimoodi uuesti jõuda mõtteni, mida ma just väljendasin sõnadega „See on nagu kuumus, mis tekib mürsus“. Te näete, et see on võimatu. Te näete, et mõte, mida lause tõlgib, on jagamatu liikumine ja ideed, mis vastavad igale sõnale, on kõigest pildid või mõisted, mis tekiksid meeles igal hetkel, kui mõtlemine parasjagu peatuks; aga ta ei tee seda. Pangem niisiis kõrvale mõtlemise kunstlikud rekonstruktsioonid ja vaadelge mõtlemist ennast: sellisel juhul leiate te pigem suundi, kui valmis olekuid ja näete, et õigupoolest on mõtlemine pidevuslik ja aina jätkuv sisemine suunamuutus, mis lakkamatult kaldub ennast tõlkima välispidiste suunamuutuste kaudu, mille all ma pean silmas kõikvõimalikke tegusid ja žeste, mis on suutelised lahti rulluma ruumis ja väljendama justkui metafoorselt mõtte enese käike. Neist liikumistest, nii juba välja joonistunutest või ka ainult plaanitutest, ei ole me enamus ajast teadlikud, kuna meil puudub nende vastu huvi; kuid me peame neid märkama, kui üritame oma mõtet elavana tabada ja seda ka niiviisi – elavana – teisele hingele vahendada. Sõnad võivad sellisel juhul olla hästi valitud, kuid ei suuda kuidagi edasi anda meie tervikkavatsust, kui sama hästi pole õnnestunud meil ka rütmi, punktuatsiooni, lause ja osalausete õige pikkuse tajumine. See kõik peab tabama lause spetsiifilist tantsu, et panna ka lugeja meel, loomuldasa neist üha uuestisündivatest liikumistest mõjutatud, järgima sellesama mõtte kurve ja tunnet, mida meie parasjagu väljendame. Selles seisnebki kogu kirjutamise kunst. See on mõnevõrra sarnane muusiku kunstile, kuid ärge uskuge, et selline muusika on adresseeritud pelgalt kõrvale, nagu harilikult eeldatakse. Võõrkeele kõneleja, ükskõik kui treenitud kõrvaga muusika alal, ei suuda ära tunda erinevust proosa vahel, mida peame musikaalseks ja mida mitte; ta ei suudaks eristada meie keeles perfektselt kirjutatut sellele ainult ligilähedaselt sarnanevast – ilmne tõend, et tegeleme siin hoopis millegi muu, kui helide materiaalse harmooniaga. Tõsi on hoopis, et kirjaniku kunst seisneb ennekõike võimes panna meid unustama, et ta üldse sõnu kasutab.  Ta otsib teatavat harmooniat, vastavust tema mõtte liikumissuundade ja oma kõne fraseerimise vahel; vastavust, mis oleks nii täiuslik, et tema lausete poolt kantud mõtte lained liigutaksid meid osavõtlikkuse läbi, nii et sõnad eraldivõetuna enam ei loegi: järele ei jää muud, kui tähenduse voolamine läbi sõnade, ainult kaks meelt, mis ilma vahenduseta ühes rütmis võnguvad. Kõne rütmil ei ole siin sellisel juhul muud ülesannet, kui reprodutseerida mõtte rütmi: ja mis muu saab mõtte rütm olla, kui need vaevu teadvustatud vastselt sündinud liikumised, mis seda saadavad? Need liikumised, mille kaudu mõte pidevalt kaldub ennast tegutsemises pikendama, on ette valmistatud ja justkui ette mängitud ajus. Just see ongi mõtet saatev motoorne kaastegevus ja mitte mõte ise (kursiiv – I.O), mida me tõenäoliselt näeksime, kui suudaksime tungida töötava aju sisemusse.“ (lk 55-58)     

---

Eelnev kirjakoht on pisike toortõlge lõigust Henri Bergsoni essees „The soul end the body“, mis ilmus inglise keeles 1920 ilmunud raamatus „Mind-energy“ (prantsuskeelne originaal „L’energie spirituelle“ 1919). See koht essees hakkas kohe silma kui eriliselt tihe ja kujundlikult rikas. Siin on koos mitmeid olulisi asju: esiteks on see suurepärane illustratsioon kirjanduse olemuse kohta, teiseks kirjeldab mahlakalt hea tõlke olemust ja selle saamisprotsessi ning kolmandaks jõuab oma lõpus Bergsoni vaimufilosoofia ühe põhipunkti illustreerimiseni. Sellele viimasele on ainuliselt keskendunud juba tema raamat „Aine ja mälu“. Kuid lühidalt siiski selle põhitees: nii vaim kui aine on tavalises mõttes olemas, vaim ehk mõte ehk puhas kvaliteet on aga elu olemuslik ja liikuv osa ja mateerial ei ole mingisugust nö „varjatud võimet“ seda ise tekitada.

ESTRI laenutuste ajalugu

Nüüd kuumadel suvepäevadel on vahetamisel raamatukogude digitaalsed infosüsteemid, nii lutsus kui TÜR-is. Lugenud hoiatust, et juuli algul kustutatakse sellega seoses mõningad kasutajate andmed, sh laenutuste ajalugu, tõmbasin need endale alla. See on järjekordne nostaligilise tagasivaate tegemise võimalus. Mida nimekirjad näitavad?

juuni lõpu 2014 seisuga olen TÜ raamatukogust laenutanud 212 nimetust.
Esimene laenutus on registreerunud 2008. aasta märtsist: Berger, Harris M., 1966. Identity and everyday life : essays in the study of folklore, music, and popular culture. Ilmselt mõne folkloristika aine jaoks, absoluutselt ei mäleta sellise teose käes hoidmist. Kohe järgnevad Kivisildniku valitud teosed I ja Kivirähi "Rehepapp" - ilmselt nüüdiskirjanduse jaoks. 2007. aasta sügissemester ei kajastu, kuna kasutasin esimesel semestril inertsist edasi linnaraamatukogu, TÜ oma tundus suur, keeruline ja võõras, nii et pidi mööduma pisut aega, kuni endale kaardi tegin (mille ka kohe ära kaotasin). 2010. aastast saadik on näha, et kõige rohkem (ja mitmeid nimetusi korduvalt) olen laenutanu Madis Kõivu teoseid.

Linnaraamatukogu laenutuste digitaalne ajalugu läheb kaugemale. Nimetusi kokku lausa 337, esimene pärineb 2006. aasta sügisest - Friedrich Nietzsche "Nõnda kõneles Zarathustra" Keskkooli 12. klassi esimene veerand. Uhke algus ühele laenutuste ajaloole. Muide neljandana figureerib Nietzsche "Antikristus". Kirjanduse õpetaja pani meid lugema filosoofilist esseistikat, et meid kirjandi eel mõtlema panna. See oli igati tänuväärne ja mõned neist raamatutest jäid väga sügavalt südamesse - näiteks Camus' "Sisyphose müüt". Aga sealt paistab ka Georg Henrik von Wrighti "Minerva öökull" ja mis mul küll arus oli - Russelli "Uurimus tähendusest ja tõest". Ei saanud tollal ju analüütilise filosoofia mõistetest mõmmigi aru ja põhjalikult ei saa siiamaani. Selleks oleks eraldi loogikakursust vaja läinud. Laenutustes ei kajastu, aga loetud sai veel ka Marcus Aureliust ja vist ka vähemalt üht Platoni dialoogi. Ei tea, kas praegu ka praktiseeritakse selliste mõtteloo klassikutega tutvumist keskkoolis, või peetakse seda nüüd liigseks, millekski, mis tõhusasse graafikusse enam ei mahu. Igatahes tervitused kogenud pedagoog Endla Kaarele, kes küll nüüd juba ammu pensionil on. Üldse kõik 11. ja 12. klassis loetu otsustas suuresti selle, et asusin eesti kirjanduse eriala õppima ja tegelen sellega siiamaani (nagu ka Kõivu loominguga, mida samuti esimest korda sel samal perioodil lugesin).

Maal, rattaga

Läksin sõitma poole 9 paiku, tahtsin minna läbi Nõmme kuni raudtee ja Rooduni, sealt raudteeäärset teed mööda endise kummivabrikuni. Aga juba seal raudtee ääres hakkas maailm järsku mu mäluga mängima. Esiteks ei olnud raudteeäärne tee enam lihtsalt suvaline asfaldiga kaetud tee, see oli ära nimetatud: Tööstuse tänav. Milline kummaline nõukogudelik lamedus, mõtlesin korraks. Sellega esimene võõrastav tunne. Põikasin üle raudtee (tallinn-narva) korraks sellesse veidrasse, minu jaoks mingisuguse alati mingisuguse paralleeldimensiooni moodustavasse Roodu külla. Oleme Leaga ikka kunagi nooremana arutanud, et ei saa aru, kus see Roodu ikkagi asub, niimoodi laiali pillutatud (ülejäänud osa Roodu külast asub hoopis mite kilomeetrit eemal, teisel pool endist kummiremonditehast) ja kes seal elab, on need ülepea tavalised inimesed. Äkki on taga heinamaal uforingid. Nagu väike Roswell maal tagahoovis.

Aga niisiis, pöörasin korraks Roodu poole. Kruusatee ääres vaiksed majade tagahoovid. Pärna-toominga ja kes teab veel mille lõhnaline uimastav õhk. Ja ma ei saanud kuidagi, kui mõtlesin. Nendele vaiksetele lõhnavatele hoovidele, kus peenardel kasvab kapsas, hernes, kartul. Ja seal elavatele kümnetele külainimestele, kes elavad seal mitte ainult suvel, kui lõhnav õhk paigal seisab, vaid kogu aeg. Ja mõtlesin ka endale, kes ma sõidan sealt läbi. Mina, kes sinna kanti kuidagi ei kuulu. Pöörasin üsna varsti ratta ümber et tagasi raudtee-ristmikuni sõita ja sealt uude „Tööstuse tänavasse“ (lugeda sarkastiliselt). Vastu väntas kindlal kursil väike pika habemega vanamees, jalas mustad dressid. Nii pöörasin ma just oma ratast ümber kui vanamees mulle oma habeme kohalt pilgu heitis. Ja see ratta sadulalt heidetud pilk oli täpselt sama liikumatu kui õhk nende roheliste aedade kohal. Korraks olin ise teeäärne aed ja kellegi veidralt lõhnav mälestus.

Mööda „Tööstust“ endise kummari poole. Kunagi olime siin ratastega sõitnud, ilmselt Lea ja Mari-Liisuga, ja kaubarongijuhtidele lehvitanud. Ja rongijuhid lasid selle peale signaali. Nüüd ma tean, et rongijuhid lasevad signaali põhjusega ülekäiguradadele ja jaamadele lähenedes ja ilmselt mitte lastele, kes neile lehvitavad. Siiski, kui keegi ütleks, et see kindlasti nii on ja mitte teisiti, oleks kuidagi kurb.

Kui sõitsin siin ainult ca 7 aastat tagasi, siis käis mööda seda teed harva inimesi. Aga nüüd: 2 umbes 18-aastast tüdrukut jalutamas oma koertega; pisut hiljem kaks täiskasvanud naist rõõmsalt juttu ajamas; ja üsna tee lõpuosas terve seltskond sportlikus riides daame kepikõndi harrastamas. Ja mina oleksin natuke tahtnud öelda, et te kõnnite oma keppidega üle mu lapsepõlve. Aga see oleks ise kummaline ja lapsik. Nagu saaks keegi kelleltki mälestusi ära võtta.

Siis sõitsin koju.