Maal, rattaga

Läksin sõitma poole 9 paiku, tahtsin minna läbi Nõmme kuni raudtee ja Rooduni, sealt raudteeäärset teed mööda endise kummivabrikuni. Aga juba seal raudtee ääres hakkas maailm järsku mu mäluga mängima. Esiteks ei olnud raudteeäärne tee enam lihtsalt suvaline asfaldiga kaetud tee, see oli ära nimetatud: Tööstuse tänav. Milline kummaline nõukogudelik lamedus, mõtlesin korraks. Sellega esimene võõrastav tunne. Põikasin üle raudtee (tallinn-narva) korraks sellesse veidrasse, minu jaoks mingisuguse alati mingisuguse paralleeldimensiooni moodustavasse Roodu külla. Oleme Leaga ikka kunagi nooremana arutanud, et ei saa aru, kus see Roodu ikkagi asub, niimoodi laiali pillutatud (ülejäänud osa Roodu külast asub hoopis mite kilomeetrit eemal, teisel pool endist kummiremonditehast) ja kes seal elab, on need ülepea tavalised inimesed. Äkki on taga heinamaal uforingid. Nagu väike Roswell maal tagahoovis.

Aga niisiis, pöörasin korraks Roodu poole. Kruusatee ääres vaiksed majade tagahoovid. Pärna-toominga ja kes teab veel mille lõhnaline uimastav õhk. Ja ma ei saanud kuidagi, kui mõtlesin. Nendele vaiksetele lõhnavatele hoovidele, kus peenardel kasvab kapsas, hernes, kartul. Ja seal elavatele kümnetele külainimestele, kes elavad seal mitte ainult suvel, kui lõhnav õhk paigal seisab, vaid kogu aeg. Ja mõtlesin ka endale, kes ma sõidan sealt läbi. Mina, kes sinna kanti kuidagi ei kuulu. Pöörasin üsna varsti ratta ümber et tagasi raudtee-ristmikuni sõita ja sealt uude „Tööstuse tänavasse“ (lugeda sarkastiliselt). Vastu väntas kindlal kursil väike pika habemega vanamees, jalas mustad dressid. Nii pöörasin ma just oma ratast ümber kui vanamees mulle oma habeme kohalt pilgu heitis. Ja see ratta sadulalt heidetud pilk oli täpselt sama liikumatu kui õhk nende roheliste aedade kohal. Korraks olin ise teeäärne aed ja kellegi veidralt lõhnav mälestus.

Mööda „Tööstust“ endise kummari poole. Kunagi olime siin ratastega sõitnud, ilmselt Lea ja Mari-Liisuga, ja kaubarongijuhtidele lehvitanud. Ja rongijuhid lasid selle peale signaali. Nüüd ma tean, et rongijuhid lasevad signaali põhjusega ülekäiguradadele ja jaamadele lähenedes ja ilmselt mitte lastele, kes neile lehvitavad. Siiski, kui keegi ütleks, et see kindlasti nii on ja mitte teisiti, oleks kuidagi kurb.

Kui sõitsin siin ainult ca 7 aastat tagasi, siis käis mööda seda teed harva inimesi. Aga nüüd: 2 umbes 18-aastast tüdrukut jalutamas oma koertega; pisut hiljem kaks täiskasvanud naist rõõmsalt juttu ajamas; ja üsna tee lõpuosas terve seltskond sportlikus riides daame kepikõndi harrastamas. Ja mina oleksin natuke tahtnud öelda, et te kõnnite oma keppidega üle mu lapsepõlve. Aga see oleks ise kummaline ja lapsik. Nagu saaks keegi kelleltki mälestusi ära võtta.

Siis sõitsin koju.