Just niisugune kujuga küsimus on mind viimasel ajal paar korda külastanud. Mõnikord küsib keegi, mis on su lemmikraamat või mis raamatut sa viimati lugesid. Mind on need küsimused endalegi üllatavalt täitsa segadusse viinud: tihti tuleb välja, et ma ei oskagi vastata või ei tule lihtsalt midagi meelde. See on seda kummalisem, kuna loen oma arust üsna palju.
Tundub, nagu takistaks miski ütlemast, et asja on loetud. Sest millal ollakse kedagi/midagi tõesti lugenud; kas siis, kui raamatu tagakaas kinni langes? Kas siis, kui tekst kuidagi puudutas ja uute mõtete näol mingeid võrseid tekitas? Kas siis, kui oskan süžee, argumendi või põhiidee üsna lühidalt ja selgelt kokku võtta? Ilukirjanduse puhul: kas siis, kui olen autori kõik tekstid läbi lugenud? (ehk mingi akadeemiline ideaal) Õiget vastust on vist vaevalt võimalik anda, aga kõigist neist variantidest saaks midagi justkui tallele panna.
Sest huvitav küll: ma tean, et olen tervet hulka raamatuid lugenud, aga ma ei oska nende kohta midagi öelda. Samas, kui keegi hakkab mulle pikemalt mingist teemast rääkima, tuleb mulle suure tõenäosusega meelde mingi raamat või muu tekst, mida ma lihtsa küsimuse peale "nimeta neid ja neid autoreid, keda lugenud oled" mingi nipiga poleks suutnud meenutada. Kõik loetu jääb tavaliselt latentses olekus kuhugi tallele. Mõnes mõttes on kogu selles küsimuses ka midagi tüütut, koolipoisilikku või "raamatuklubilikku" - nagu oleks niisuguse asja nagu lugemise mõõtmine kuidagi põnev ja kõnekas.
Ja on võimalus, et kõige enam loetud tekst on ehk kuidagi kõige vähem sellisena ära nimetatav. See on hoopis lugejasse täielikult assimileerunud, nii et teda enam näha polegi. Selle asemel on ta saanud lugeja osaks, mõjutanud raskesti tabataval viisil tema maailmasse suhtumist, kõnemaneeri, isegi kõige intiimsemaid ihasid. Tuleb esile ootamatult lõunalauavestluses mingi intiimse eneseõigustuse vormina või hoopis spontaanse sõimuna kusagil netikommentaaris. Sest kirjandus, mis iganes ta ka lõpuks ei oleks, on salakaval fenomen.
57.jpg)
