milline on meie järgsuse-järgsus

Nii mõnigi ilmselt mõtleb vahel, mis tuleb pärast seda lõppevat (või juba lõppenud) ajastut, mida õhtumaade kultuurilugu modernismi-järgsuseks nimetab. See pole huvitav mitte üksnes selgelt intellektuaalsete suunitlusega inimeste jaoks, vaid kindlasti palju rohkematele, kuna seostub otseselt paljude protsessidega, millega me igapäevaselt seotud oleme. Nende igapäevaste ja ühiskondlike ilmingute kohta ei julge ma hetkel midagi kosta.
Mis puutub aga kirjandusse-filmindusse, peaks teoreetilisi artikleid selle kohta juba siin-seal leiduma, nagu see Raoul Eshelmanni oma siin. Soovitan seda vähemalt kõigile ülikoolis õppijatele, tegelikult aga kõigile.

Aga kirjutama hakkasin seda juttu hoopis ühe autori pärast, keda selles artiklis paar korda mainitakse - Viktor Pelevin. Ei taha liialt kiita, olen ainult üht raamatut lugenud ("Sinine latern"), aga midagi väga lihtsat ja samas tähtsat imbuks läbi nende lugude minuni. Pelevini jutud on nagu kutsuv käeviibe teiseltpoolt vohavat künismi, irooniat ja tähendusetust, mille asemele keegi midagi pakkuda ei oska. Nagu räägiks hea sõbraga, kelle lohutavaid sõnu uskuda tahaks. Ja kae imelugu, üks 2009. aasta artikkel teatas, et Pelevin olla kõige mõjukamaid kaasaegseid intellektuaale Venemaal. Kui see fakt meile lootust ei anna, mis siis veel !?


Siinkohal paar lauset jutust "Lapsepõlve ontoloogia".

"Esemed ei muutu, kuid miski kaob, seni kuni sa sirgud. Tegelikult kaotad selle millegi sina ise, möödud iga päev pöördumatult kõige tähtsamast, lendad kuhugi allapoole - ning peatuda, lakata aeglaselt langemast olematusse ei ole võimalik, võib üksnes valida sõnu, kirjeldades sinu endaga toimuvat/.../see, mida sa pikki aastaid iga päev näed, muutub aegamisi mälestusmärgiks sinule endale - sellisele, milline sa kunagi olid -, sest see kannab endal jälge juba peaaegu kadunud inimese tunnetest, kes ilmub sinus välja mõneks hetkeks, kui sa näed sedasama, mida kunagi nägi tema."


Soovitan väga soojalt.

Ripley, Ellen Ripley

Usun, et ma pole ainus, kellele meeldib vahepeal kunagi lapsena nähtud õudukaid uuesti vaadata. Tavaliselt nad ei mõju enam nii võimsalt, süda ei hakka puperdama ja jälestuski pole enam nii võimas. Aga nagu selgus eile, võib säilida tugev emotsionaalne poolehoid kangelasele.

Nagu arvata võib, vaatasin "Aliensi". Võib küsida miks, ja seda ei teadnud ma isegi alguses. Peategelane on ju, teadagi, meie atraktiivne sõber, pildil profiilis:




Aga siis ma taipasin õiget põhjust - leitnant Ripley (oli ta ikka leitnant?). Sigourney Weaveri poolt kehastatud vapper kosmosesõdur ärkab pärast 57 aastast hüperuinakut, et üsna pea avastada, et juba jälle tuleb tal nende jõletistega rinda pista. Ning võimsad relvad ja bravuurikas crew ei aita, ikka notitakse peaaegu kõik maha, sest meie ülalkujutatud sõber, nagu arvata, ei hiilga just diplomaatilisuse ja humaansusega, kui vägisi eufemiseerida.

Aga jah, Ripley. Ta on lahe. Ta meeldib ilmselt sama paljudele naistele, kui meestele, vähemalt peaks. Sest ta väärtushinnangud on paigas, ta notib jõletisi kümnete kaupa ja näeb kaaslasi suremas, ilma ise kalestumata. Ta on jõuline ja asjalikum kui enamus meestegelasi. Sellele kõige tropimale kutile vastandub ta ikka eriti võimsalt. Ja nagu sellest oleks veel vähe - rahulikemal hetkedel paljastab ta mõnikord oma naiseliku külje ja naeratab - ning mida me näeme? Lisaks kõigele eelnevale on ta ka eriti ilus, lausa magneetiliselt atraktiivne. Kuna neid leebemaid kohti on eriti vähe, näitab see näitleja oskusi, kui ta nende jooksul sellist külge suudab näidata. No eks see on ilmselt mingi minu kiiks ka, ja pole seal nii erilist midagi; projitseerin siin ilmselt mingeid psüühilisi kontente välismaailma objektidele, aga sellegipoolest.


Selline väike flashback aegadesse, kui sci-fi filmid täiega mõjusid. Tekib vahel vajadus neid madina-filme üle kaeda ja kogeda, et neist on ikka üle kasvatud, aga Ripley jääb, ta on lahe :)


P.S
(Palju õnne 1. sünnipäevaks, umbluu-blogi!)

Ei teagi, kuidas pealkirjastada. Nimetan selle lühikokkuvõtteks enda praegusest teooriast teatud sotsiaalsete praktikate kohta. Kui jõuad mõne kurjema kohani, ära ehmu, ilmselt tahan lõpuks ikka midagi normaalset öelda :)
Pilt ei haaku jutuga küll ideaalselt, aga pisut siiski. Pole lihtsalt ammu pannud ühtki pilti. Ja kunsti hindava inimesena usun metafooride jõudu.

Ei mingit eelmängu, kohe asja juurde.
Anarhistlikumat, leebelt vasakpoolsemat, looduslähedast, sallivamat eluviisi propageeriv jutt on rumal, sama rumal nagu kõik teised jutud (eriti aga kõikvõimalik pseudo-spirituaalne, new-age-tüüpi lurr, kõik need import-krišna-višnu-sektid jne.). Aga seda öeldes annan ma endale aru, et see, mida see jutt öelda tahab, on võibolla täiesti õige. Nimelt tundub, et praegusel ajal peab meeletult pingutama, et öelda (kirjutada) midagi, mis poleks rumal. Kui sellegipoolest üritada, siis jutu keerulisuse kasvades väheneb küll rumalus, aga suureneb elukaugus ja selle tõttu võõristus (ood-oot, kas siis ikkagi väheneb rumalus?).

Mida ma sellega öelda tahan? Põhimõtteliselt seletada seda tunnet, mis tekib näiteks telekat vaadates, kui vaidlevad mingid inimesed asjade üle, milles nad ilmselt on ühel nõul, aga kasutavad erinevaid mõistetesüsteeme vms. Sest neid mõistetesüsteeme ja -kihte on tõepoolest palju. Ja see on väsitav. Ma ei taha öelda, et inimesed peaksid loobuma oma mõtete avaldamisest erinevates netikeskkondades või paberikandjatel. Aga nad võiksid oma sõnumit hoolega kaaluda, see on ikkagi jupp teksti, mille sa maailma saadad, seda loeb võibolla mõni rumalam ja äkki usub ka.

Õnneks on võimalik ja üldse mitte kaelamurdev TEHA asju, mis pole rumalad. Elada tervislikult, kasvatada oma lapsi nii, et neist ei kasva totaalsed m...inahad, rajada inimlikel väärtustel põhinevaid suhetevõrgustikke. Seda võimalust võiks inimesed ka rohkem ära kasutada. Neid, kes midagi mitte-rumalat rääkida (kirjutada) oskavad, on niikuinii alati vähe. Seda enam peaks peaks alustuseks suunama energia olulise ja väärtusliku eraldamiseks suurest infomassiivist. Ma ei ütle, et peaks vähem lugema erinevaid väljaandeid. Aga vaatama alustuseks kasvõi 90% vähem televiisorit. Viimasel ajal panen tähele, et mitmed lahedad inimesed tunnistavad, et ei vaata peaaegu üldse. Lugemisega on nii, et selles võiks domineerida kvaliteet, loetuga suhestumine aga seda ei saa loomulikult kuidagi määratleda. Aga miks mitte usaldada siinkohal intuitsiooni? See on ilmselt kõigil olemas, kahjuks ühiskonna mõjul tugevalt taandarenenud nagu ka kriitikameel. Olen umbusklik inimeste suhtes, kes uhkustavad sellega, kui palju raamatuid nad viimasel ajal neelanud on. Raamat on kellegi tükk tööd, mõnikord aastakümnete pikkust, mida see ütleb minu kohta, kui ma selle lihtsalt alla neelan, välja s...n ja ritta panen?

Jälle muutusin obstsöönseks ja jutlustavaks, see on nagu paha haigus, mis kirjutamisstiiliga kaasas käib ja millest kuidagi lahti ei saa. See tekitab samasugust efekti, nagu need tekstid, millele alguses vihjasin. Et no on nagu õigus, aga mida sa niimoodi mulised, tee parem midagi.