Meenub lugu. Aastavahetust 2005/2006 käisin klassivenna pool tähistamas. Jõin õlut, rummi ja lõpuks ka paar pitsi viina. Ei teadnud tollal, mida tähendab alkoholi mõistlik pruukimine. Uue aasta hommikul tuikusin annelinnast koju ja jõudes oma maja ette, nägin seal kojanaist, kes kohe mu abi palus. Tahtis lippu heisata, aga ei ulatunud selle metallist hoidjani. Ütlesin "Ikka!" ja ajasin lipu vardasse. Mõtlesin kõige õilsa peale, mis uuel aastal mind ees ootab, kuna päeva üks esimesi tegusid oli ikkagi sümboolne - riigilipu heiskamine. Seejärel läksin tuppa, kus vaatasin vanematega ETV pealt Viini uusaasta kontsertit ja käisin iga 20 minuti järel vetsus oksendamas.

Ma istun Ülikooli Raamatukogus ja vaatan aeg-ajalt enda ees seisvast 20 cm laiusest aknast välja. Iga kord, kui ma silmad tõstan, näen ühte lõiku vastasmaja seinast. Ja sellele kollasele seinale on musta värviga kirjutatud "Te olete peata kanad!". Kuidas seda mitte isiklikult võtta?

on sügis käes ja traktorist ei saagi välja traktorist

Vanade eestlaste ütlus "Pinge ja viin teevad inimesest pingviini" leidis kinnitust ühel sügisõhtul Tartus, pubi Krooks ees. Rootsi erakorraline suursaadik eestis, Ungari-Nigeeria juurtega Ernst-Gunnar Sjmöenderdörffer oli lõpetanud järjekordse 13-tunnise tööpäeva ja tundis, et rohkem enam tõesti ei suuda. Jõudnud pubisse tellis ta kõigepealt ühe B-52 ja seejärel kaks suurt "tartu vaimu", mille pikemalt mõtlemata kõrre abil enda stressist lillakaks tõmmanud makku imes.

Kaks minutit hiljem jõudsid teised kohalviibijad näha heldimust tekitavat vaatepilti - Turske, ligi 2-meetrine pintsakus suursaadik oli maha võtnud püksid ja liikus koperdav-hüpleval sammul keset tänavat kesklinna poole, täiel häälel huigates: "Lõunamaale, lõunamaale, tahan tagasi lõunamaale!!!"

Politseid juhtumist ei teavitatud ja lugupeetud suursaadik on praeguseks naasnud endise elu ja töörütmi juurde.