I'm Deranged. David Bowie soundtrack "Lost Highway" 1997

See on siis põhilaul Lost Highway soundtrackilt, mis on üleüldse väga hea. Aga just seesama Bowie lugu ja selle monotoonse video vaatamine annab ilmselt kõige paremini edasi selle filmi atmosfääri. Pime kiirtee ootab...

kadunud kiirtee

„Dick Laurent is dead.“


Põnevus. Salapära. Millal sa seda viimati tundsid? Niimoodi, et kõik ümberringi ununeb. Kõhedusttekitav põnevus. Nagu mingi haruldane aine, pragudest sisse imbuv, mida meie keskel järjest raskem leida on. Mille järele lõpmatu vajadus on, aga mida järjest vähesemad suudavad tekitada. Kes teab, mille pärast? Võibolla on otsa lõppenud oskus kuulda, näha, tunda ja teha, aga iial mitte see vajadus ise, mis kuulub lõpmatuse valda. Sest see hirm ja salapära ei ole mõõdetav, üksnes selle ilmingud. Teda ennast võib täiesti eirata, ilma elada. Aga mitte kunagi kuigi kaua...

Vähemalt mõnede inimeste kohta see kehtib. Kes on sündinud aega, mil oma kätega endale enam maailma luua ei saa ning näib, et elu on väliste jõudude poolt tasapinnaliseks venitatud. Kuid mitte ainult väliste ja sellega säilib lisaks lõputule süü- ja alaväärsustundele ka lootus. Ja siis on meil ka midagi, mida kunstiks nimetatakse. Suur osa selle ilminguid võib sellelt tasapinnaliselt elult vaadatuna paista pläss nagu kõik muu ümbritsevki, kuid ei pruugi.
Nimelt selles laias kunstimaardlas on teatud liiki teoseid, mis on kuidagi lähedalt seotud just selle mandunud, kahemõõtmelise vaatega ning sellele reageerimisega. Neil on ports iseloomulikke omadusi, kuidas nad mõjuvad subjektile, kes tunneb ennast tasapindse ja keskmetuna nagu kilekott tuule käes. See on muidugi karm ja juhuslik võrdlus, pealegi, tegelik asjade seis mängitakse nende teostega kohtudes kiiresti ümber ja tagantjärele võib selguda nii mõndagi. Kuidas see mõju toimib?

Võtame näiteks Filmi. Riba kokkumonteeritud, üksteisele järgnevaid pilte. Need pildid on üksteisega kuidagi seotud. Ma vaatan ja mõtlen, miski ärritab mind. Miski ärritab peategelast. Midagi võetakse ette. Järgnevad raskused, järgneb lahendus. Vaikus, film on läbi. Aga minuga ei ole juhtunud mitte midagi. Olen täpselt sama tasapinnaline, kui enne.



Huvitav on aga lugu nende filmidega, millega on läinud drastiliselt vastupidi. Ja viimane väga oluline näide minu lähiminevikust on David Lynchi „Lost highway“. Olen kibelenud vähemalt kuu aega, et midagi selle kohta kirjutada, aga ei tea, millest alustada. Ja miskipärast olen kindel, et nii on läinud sadadega enne mind. Lihtsalt nii palju on lahtisi otsi, mitte ainult filmi enda sisus, vaid kogu sellest assotsiatsioonide puntras, mille see esile suutis manada. Ja mis haruldane ja huvitav – sisult segasest ja ebaloogilisest süžeest hoolimata tekkis võimsal intuitsioonil ja katartilisel lõppelamusel põhinev seletus/teooria/tõlgendus kogu filmi kohta. Kuigi tean, et näiteks Hasso Krull on selle filmi kohta kirjutanud eestikeelse artikli, mis ripub internetis ja sisaldab ka võibolla mingit seletust, ei loe ma seda, ega ka teisi meelega enne, kui olen kogu omapoolse teadvusevoolu siia maha jätnud.

Mis on „Lost highway“ puhul eriline, mida teeb Lynch teistmoodi, kui suurem osa filmitegijaid? Ma ei valda küll õiget filmisõnavara, aga üritan seda selgitada nii, nagu sellest aru olen saanud. Kui oletada, et filmil on vorm ja sisu, siis DL kasutab oma „sisu“ edastamiseks teistsugust keelt, märgisüsteemi. Eelkõige on see loobumine traditsioonilisest - loogilisi, ajalisi ja põhjuslikke seoseid austavast – narratiivist. Samas mõjub vormi-sisu vastanduse kasutamine Lynchi filmide seletuseks räige vägivallana. Sest kui mainstreamist ei erista tema filme mitte ainult erinev „keel“, vaid ka tõik, et lugude „sisu“ või „moraal“ ei ole kuidagi seletatav, selgelt kommunikeeritav. Nende võtete tulemus on, et sündmused ei järgne üksteisele nii, nagu nad keskmises filmis teevad: olles üksteisega seotud, üksteisest põhjustatud, maksimaalselt paar eraldi süžeeliini, mis lõpuks kokku suubuvad moodustades tähendusliku terviku. Sündmused on kahtlemata omavahel seotud ka „Lost highways“, aga jälgides nende hargnemist, võib vaatajat haarata juba kümne minuti järel kummaline tunne – midagi on siin loos valesti. Selleks ajaks on ennast tavaliselt ilmutanud ka vähemalt üks märgiline juhtum, mis ei kuule „tavalisse“, mõistlikult äraseletatavasse valda. Ca. 20ndaks minutiks tekkinud juba suurem segadus vaibub mõnevõrra, kui mõni pilt kuidagi filmi algusminutitele tagasi viitab – mitte aga ratsionaalselt seletatavat seost pakkudes, ikka kuidagi eelteadvuslikult. Tundub, et see film liigubki edasi tsüklite kaupa, mis üle ühe üksteisele tagasi- ja edasi viitavad, mõnikord ka pikemate tsüklite vahedega. Niisiis, ma olen jõudnud filmi keskpaika, mida ma olen teada saanud? Esiteks – äärmiselt vähe midagi kindlat. Samas olen ma täielikult sellesse „sisse elanud“ ja mis veel olulisem – mul on tugev soov, et see film liiguks teatud rada pidi, nagu Mina tahan. Sest segadusest hoolimata on endiselt tõsi, et kõik pildid on omavahel seotud, samuti usun ma teadvat, kus on PROBLEEM. Kuigi väga raske on öelda, kuidas see probleem ennast mulle kätte on andnud. Sest süžee probleemiks on mõrv ja ühe mehe muutumine teiseks. Aga selja-aju ütleb, et probleem on palju laiem ja siin läheb ka käesolev kirjutis udusemaks, sest järgnevad mu enda far-fetched tõlgendused. Niisiis, minu arvates on sellel filmil kolm kõige olulisemat tegelast: Fred Madison, Renee Madison/see teine naine ja n.n. „mystery man“. See on muidugi täielik banaalsus kõigile, kes filmi näinud. Neljas oluline isik on Dick Laurent. Tõlgenduslik raskuskese, mis mulle ennast peale surub, on seotud psühhoanalüüsiga; olemata veel lugenud artikleid selle filmi kohta, olen 99% kindel, et leian viiteid just sellele. Esiteks: masendav stseen filmi algusest, kus peategelane ei suuda nautida seksi oma naisega, vastupidi, tundub, et ta lausa füüsiliselt piinleb seda tehes, suutmata naisele isegi silma vaadata. Ja sellele vastanduv teine pool filmist, mis möödub suuresti pideva k...e tähe all. Vt ka „This guy gets more pussy than a toilet seat“ ja blond Patricia Arquette, kellele on üle kogu keha SEX kirjutatud.



Aga ei saa lasta olulisel silmist kaduda ja siin jõuame tagasi põnevuse-küsimuse ja näost valge mystery-mani juurde. Esimene ennast peale ajav mõte: mystery man on tegelase super-ego, kes sunnib teda oma kuritegu tunnistama ja tõesse sukelduma, kõik tema videokaameral jooksev juhtus „päriselt“ (paha internet, pahad võõrad tõlgendused, jätke mind rahule, ma ei taha seda uskuda!). Minu teadvus: mystery man on ilmselt kõige tähtsam tegelane, tema on filmi võti, temaga ei ole ainult hukkamõist, aga ka pääsemine, peab olema! Mystery man on vastik, aga kui ta majja kutsutud on, tuleb ennast ilmselt tema võimu alla usaldada. Kust tuleb aga mängu vägivaldne maffioss Dick Laurent? Minu teadvus: Ta on oluline tegelane, va vastik vägivaldne värdjas, tema tapmine ON oluline tegu! Miks ma seda uskuda tahan? Tundub, et ülbe, võimukas maffiooso on sümptomaatiline tegelane Lynchi filmides, siin filmis aga lausa mingi möödapääsmatu takistus. Minu teadvus: Fakt, et Dick Laurent on surnud, on oluline! See käivitab ehk kogu tegevuse või suunab seda. Olen naiivik ja usun LAHENDUSSE kui sellisesse, et lõpuks saabub lepitus, aufhebung, midagi sellele vastavat. Aga film ei anna mulle seda, autojuht tõmbleb paanikas, ilmselt ka skisofreenias. See on kõige häirivam; kui autojuht oleks olnud enesekindel ja rahulik, poleks ma tervet seda postitust võibolla kirjutanudki, ma oleks olnud rahul oma alateadvusliku tõlgendusega. Miks peab alati midagi üle ääre tilkuma?

(- Phh, üritan rahuneda -)

Mis räägiks nagu minu poolt? Film on sümmeetriline, s.t. pildid moodustaksid nagu mingi sümmeetria. Ring saab täis, lõpuks jõutakse algusesse. Siiski pole pääsetud, piin ei lõpe. Aga mul on hea olla, mu versioon on tugev, seda toetab suur hulk pilte ja intuitsioon.

Risk on võetud, režissöör on olnud julge ja saanud võidu. Ja mis minu jaoks kõige olulisem – tasapinnalisse eksistentsi on löödud noahaav. Silmad on jälle avatud, ma näen, et film ja kunst ei välista üksteist. Lugu võib olla teistsugune, ta ei pea algama ja lõppema seal, kus me ootame. Ta võib ka lihtsalt mõjuda.

Ainuke mitte nii hea nähe on, et selle filmi salapära oreool hakkab ehk liigagi kapselduma ja segab edaspidi teiste Lynchi taieste erapooletut vaatamist. Näiteks „Inland empire“, mida kavatsen kunagi lähitulevikus kaeda.

---

Ripley, Ellen Ripley

Usun, et ma pole ainus, kellele meeldib vahepeal kunagi lapsena nähtud õudukaid uuesti vaadata. Tavaliselt nad ei mõju enam nii võimsalt, süda ei hakka puperdama ja jälestuski pole enam nii võimas. Aga nagu selgus eile, võib säilida tugev emotsionaalne poolehoid kangelasele.

Nagu arvata võib, vaatasin "Aliensi". Võib küsida miks, ja seda ei teadnud ma isegi alguses. Peategelane on ju, teadagi, meie atraktiivne sõber, pildil profiilis:




Aga siis ma taipasin õiget põhjust - leitnant Ripley (oli ta ikka leitnant?). Sigourney Weaveri poolt kehastatud vapper kosmosesõdur ärkab pärast 57 aastast hüperuinakut, et üsna pea avastada, et juba jälle tuleb tal nende jõletistega rinda pista. Ning võimsad relvad ja bravuurikas crew ei aita, ikka notitakse peaaegu kõik maha, sest meie ülalkujutatud sõber, nagu arvata, ei hiilga just diplomaatilisuse ja humaansusega, kui vägisi eufemiseerida.

Aga jah, Ripley. Ta on lahe. Ta meeldib ilmselt sama paljudele naistele, kui meestele, vähemalt peaks. Sest ta väärtushinnangud on paigas, ta notib jõletisi kümnete kaupa ja näeb kaaslasi suremas, ilma ise kalestumata. Ta on jõuline ja asjalikum kui enamus meestegelasi. Sellele kõige tropimale kutile vastandub ta ikka eriti võimsalt. Ja nagu sellest oleks veel vähe - rahulikemal hetkedel paljastab ta mõnikord oma naiseliku külje ja naeratab - ning mida me näeme? Lisaks kõigele eelnevale on ta ka eriti ilus, lausa magneetiliselt atraktiivne. Kuna neid leebemaid kohti on eriti vähe, näitab see näitleja oskusi, kui ta nende jooksul sellist külge suudab näidata. No eks see on ilmselt mingi minu kiiks ka, ja pole seal nii erilist midagi; projitseerin siin ilmselt mingeid psüühilisi kontente välismaailma objektidele, aga sellegipoolest.


Selline väike flashback aegadesse, kui sci-fi filmid täiega mõjusid. Tekib vahel vajadus neid madina-filme üle kaeda ja kogeda, et neist on ikka üle kasvatud, aga Ripley jääb, ta on lahe :)


P.S
(Palju õnne 1. sünnipäevaks, umbluu-blogi!)

2010

Kuna selline lubadus sai õhku visatud, heidan kerge kokkuvõtva pilgu alles lõppenud 2010. aastale. Põhiliselt isiklikud muljed.

Minu jaoks oli see kahtlemata kordaläinud ja põnev aasta. Tähtis oli kindlasti uue elukohaga harjumine. Kolimine ja ümbritseva ruumi, samuti liikumistrajektooride muutumine on üsna oluline mõjutaja. Igatahes Tiigi tänavast on saanud kodu selle kõige tõsisemas ja paremas mõttes.

Kevadsemestri algul sain hakkama ka suuremat sorti enese kokku võtmisega akadeemilisel rindel, loodan et see hoog mind veel niipea maha ei jäta. Selle finantspoolega kaasnevaid vilju naudin veel praegugi viimaseid kordi. Et aga üliõpilasi ikka edaspidigi toetataks ja inimestel mõistust jätkuks taipamaks, et see tõesti vajalik on! Hoiame pöidlad pihus...
Suve puhul oli tore, et sai nii tööd teha kui puhata ja mööda eestit ringi liikuda. Ei kavatsegi vist siia postitusse ühtegi nurinat tuua...

¤¤¤
Aga kirjanduse ja muude seesuguste nähtuste juurde, mis ikkagi selles blogis enim tooni peaks andma. Seoses kooliga sai tegeletud väga erineva literatuuriga, sealhulgas paljude etnoloogia ja usundi-alaste kirjutistega, mis mind üsna tugeval määral uutmoodi mõtlema stimuleerisid. Siinkohal ootan edaspidigi soovitusi teoloogia ja orientalistikahuvilistelt inimestelt. Ühesõnaga Siimult.
Loomulikult sai massiivseimalt pähe ja sealt välja valatud eesti kirjandust, sest see ju ikkagi mu eriala on. Nuusutatud sai ka filosoofiat, natu neomarksismi (Adorno and Co.), tsipa Heideggeri, nokatäis traditsionalistlikku metafüüsikat (Guenon). Eks teisigi, aga ei tule meelde. Ju tundusid need südamelähedasemad (kuidas iganes see ka võimalik ei oleks).
Aasta loetum isik on kahtlemata Madis Kõiv, kelle töödega ka edaspidi tegelen, loodetavasti bakatöö raames.

Silme sai eelmine aasta kõvasti rikutud ka filme vaadates. Ja paljud neist jäävad meelde kui uued lemmikud. Tähtsamate nimedena toon välja: Kubrick, Trier, Polanski, Nolan. Neilt siis kõige suuremad "pärlid".

Igatahes, siin siis mõningad teosed, nii filmid kui raamatud, mis eredatena (mitte ajada segi ilusate, kauniste, positiivsetena) aastast meelde on jäänud ja julgen teistelegi soovitada.

Kirjasõna: (!) - an absolute must-read
Mircea Eliade "Religioosne sümbolism ja nüüdisinimese ebakindlustunne" (essee)
Uku Masing "Pessimismi põhjendus" (essee, samanimeline raamat)
Rene Guenon "Nüüdismaailma kriis" (!)
Fredric Jameson "Postmodernism ja tarbimisühiskond" (essee)
Madis Kõiv - näidendid "Castrozza"(!), "Kammertükk"; romaanid "Kolm tamme", "Päev", "Suvi pääbul ja kinnijooks Raplas", "Kalad ja raamatud" (osad veel pooleli); esseekogumik "Luhta-minek"
Mati Unt "Must mootorrattur" (!)
Artur Alliksaar "Nimetu saar", "Olematus võiks ju ka olemata olla" (!)
Mehis Heinsaar "Sügaval elu hämaras", "Rändaja õnn" (!)
Jaan Oks "Otsija metsas"
Vaino Vahing "Päevaraamat"
Ene Mihkelsoni erinevad luulekogud
Hugo Raudsepp "Põrunud aru õnnistus" (see on tõsiselt ka naljakas!)

Filmid: (!) - an absolute must-see
S.Kubrick "2001 : a space odyssey" (!) "A clockwork orange"(!), "Paths of glory", "Dr Strangelove"
Lars v. Trier "Antikristus", "Breaking the waves", "Dancer in the dark"
Francois Truffaut "Fahrenheit 451"
Terry Gilliam, Terry Jones "Monthy python and the holy grail"
Vincenzo Natali "Cube" (!)
Martin Scorsese "Shutter island"
Christopher Nolan "Inception" (!)
Andrei Tarkovski "Stalker", "Solaris"
Oliver Hirschbiegel "Der Untergang"
Oren Peli "Paranormal activity" (!)
Roman Polanski "Ghost writer", "Tenant"
----

Praeguseks kõik, tulemas: "Püha Tõnu kiusamine"

Vahepeal vaadatud filmid

Regulaarsest televiisorivaatamisest olen võõrutatud juba poolteist aastat, aga mõned filmid üritan ikka ära kiigata. Raske on täpselt iseloomustada, mille järgi ma selle valiku teen, eks tähtsamad tegurid on ikka sõprade-tuttavate soovitused ja meedia vahendusel kuuldu. Viimased kaks vaadatut on "The ghost writer" ja "Inception".

Tuleb tunnistada, et sain päris head elamused mõlemist. Kuna ma professionaalne filmikriitik pole, ei ole ilmselt ka mu latt teab kui kõrgel.
Aga siiski - Ghost writer on minu jaoks just selline klassikaliselt hea triller, mis ekraani ees pinges hoiab kuni lõpuni. Olin vaadanud eelnevalt Polanski paari filmi 60ndatest ja 70ndatest (Rosemarys baby ja Tenant), seega ootasin midagi päris võimsat ja allegoorilist. See film aga oli kohati kuidagi liiga kommerts(mingid klišeed, millest kunagi üle ei saada), aga asi tuleb ikka lõpuni vaadata. Ja tasus - sest minu jaoks pani see film oma otsustava paugu just lõpuga - režissöör oleks nagu ilus keraamilise poti, mida ta kaks tundi voolis, vastu põrandat puruks visanud.
Kogu eelnev oleks nagu selle viimase stseeniga tehtud steitmenti teenistuses: "Näed, selline on olukord. Parem lepi sellega ja hoia oma käed heaga pimedatest kohtadest eemal, sest kui sa ei hoia, juhtub sinuga nii..." Igatahes võimsalt jõudis see minu füüsilise keha retseptoriteni. Millegipärast meenub mulle selle filmi peale mõeldes Mati Undi lause: "Öös on asju, mille külge tark ei puutu." Ühiskondliku paranoia vastu see film ilmselgelt ei aita.


Inception on kahtlemata selline film, mida peaks kinos vaatama, et adrenaliinisüstid oleksid täisväärtuslikud. Üks küsimus, mis peale lõppu esimesena mu pähe kerkis, oli "Kuidas see film nii Shutter island-i moodi on? Neil on ju erinevad režissöörid!" Aga ühist on neil paljugi, see on siililegi selge. DiCaprio on tõsiselt ette võtnud (pärast hulpiva ukse pealt jääauku libisemist Titanicus) inimese psüühika süvakihtide lahkamise ekraaniletoomise. Edu talle selles, mulle meeldis muide "Departed" ka väga!
See, et Ellen Page on tõsine nummikas, ei maksa rääkidagi.

Aga Inceptioni puhul jääb ikkagi närima, et sellise idee - mis on tõeline "rosin", ilmselt kõige põnevam asi, millest saab ÜLDSE filme, kunstiteoseid teha - saaks ikkagi kuidagi palju paremini lavastada, mitte nii puhta actioni peale orienteeritult. Kuidagi kunstilisemalt, nüansirikkamalt, kahesõnaga vähem hollywoodilikumalt. Sest unenäod ei ole mingi paljas lahmimine ja mehhaanika...


Selline, pisut kiirustatud postitus sai, mida oli kange isu teha.
Detsembris veel tulemas aasta jooksul loetud paremate raamatute ja ka filmide ülevaade



Yours faithfully

Inn-U

Leinast hullunud inimesed end metsas lõikumas

Kui ma filme vaatan, siis harilikult ma ei suhtu nendesse ülikriitiliselt, pigem ikka üritan võimaluse anda, aru saada, mida on tegija(d) üritanud väljendada. Üritan end ka tegelastega samastada.


Täna õhtul oli siis lõpuks L.Trieri "Antikristuse" kord. Njah.


Üks tegur on ilmselt see, et ma kaldun filmide puhul moralismi ja ootan alati mingit lootust ja lahenemist.
Algus oli nii kaunilt filmitud ja tõotas head, aga mida edasi, seda vähem film mulle meeldis.
Lõpetades kerkis küsimus: kas mul midagi paremat ei olnud teha tund ja 40 minutit?
Kindlasti oli režissööril nende piibli motiivide, paanika, süü, vere, seksi ja piinadega midagi öelda, aga mina seda igatahes "lahti ei hammustanud". Kõik pöörded halvemuse poole, mis järk-järgult toimusid, ei olnud minu jaoks põhjendatud ja arusaadavad (olgu, võib alati küsida, kas peab siis alati olema?) ja nii see film veeres - süvenevate jälkuste saatel allamäge...

See film oli omamoodi kõigi euroopa (või Lääne üldisemalt) kultuuris levinud religiooni ja seksuaalsust puudutavate väärastumiste ja neurootilisuse summa.

Ei kavatse uuesti vaadata ja kellelegi teisele ka ei soovita.


Böö!

kosmoseskäik

Tere kõigile tuttavatele ja juhuslikele lugejatele.

Liitusin äsja nende inimeste klubiga, kes on vaadanud ära Stanley kubricku 1968. aastal valminud linateose "2001: a space odyssey".

Mida oskan ma selle kohta öelda? Hea küsimus, ei teagi kohe, kuidas sellise filmi kohta juttu alustada. Kindlasti on see üks neist filmidest, mille kohta võib suurte tähtedega poppi väljendit "EPIC" kasutada, liigse kiitmise ja teiste filmidega võrdlemise peale ma siiski aega ei raiska.

See film pakub teile huvi, kui..
1)Te olete Arthur C. Clarke-i ja üldse ulmekirjanduse fänn
2)Teile meeldivad teised S.Kubricku filmid
3)Teile pakub huvi kosmose-temaatika, samuti see, kuidas 60ndatel sellest fantaseeriti
4)(kõige tähtsam punkt!)Teid huvitavad eksistentsiaalsed, ruumi, aega, inimvõimete- ja inimmõistuse piire puudutavad küsimused.

Mis tegi selle filmi minu jaoks niivõrd mõjuvaks, et sellest siin pikemalt kirjutan, olemata suurem ulmeaustaja?

Üks tegur oli kindlasti muusika-abil loodud atmosfäär. Tõsi, need kaadrid, mil J.Straussi valsside saatel minutite viisi eri nurga alt kosmoseaparaate näidatakse, võivad mõjuda väsitavalt. Usun, et siin peaks tajuma selle rõhutatult uhke muusika eesmärki - kaadris figureerivad kosmoseaparaadid esindavad meie kõigi kollektiivset uhkust, inimmõistuse viimast sõna.
Teine põhiline pala, mis domineerib, vastandub omaoodi Straussi muusikale. Autorit ma ei tea, see on koori poolt esitatav natuke halisev,mesilasesuminat meenutav inimhäälte kogum, kui nii võib öelda. Ta loob ebakindla, kartliku, pisut apokalüptilise meeleolu. Muusika ja võimsate visuaalefektide(tolle aja kohta) abil pakub film kindlasti võimsa elamuse, eriti kui seda kinoekraanilt vaadata.(mitte nagu mina, 17 tollise ekraaniga läpakast)
Paljudest ulmekatest tuttav tehisintellekti-probleem saab samuti kajastatud. Mis saab, kui Jupiterile teel olevat kosmoselaeva suures osas kontrolliv arvutisüsteem leiab, et meeskond võib talle ohtlikuks saada ja otsustab kontrolli haarata?
Mis asi ikkagi oli see must monoliit-risttahukas?

Ja laiemas plaanis - Kui palju tasuks üldse maailmaruumi, mis meie planeedist väljapoole jääb, uurida?

Mida tähendab tehniline progress, kaua see jätkub, kuhu see suubub?


Ja lõpuks:
Kas tungides üha kaugemale väljapoole saame me üldse teada midagi, mida inimese sisse pöördudes teada EI saaks?


Neile ja teistele su sisemuses tekkivatele küsimustele võid teatud sorti vastuse saada, kui selle 2 ja pool tundi vältava linateose läbi vaatad. Ja seda teha TASUB, kui mitte homme või ülehomme, siis kunagi kindlasti.




Ilusat kevadet,

Indrek