püksivahetus

lihtsaim võimalus lemmikutestiks: iga lemmikteose tunneb ära selle järgi, et tema lugemise/vaatamise järel taasilmneb tohutu usk laiemalt kunsti kui sellise ja kitsamalt selle konkreetse žanri väljendusvõimesse. sellega kaasneb tihti siiras hämming ja suur isu selle raamatu/filmi/lavastuse toimemehanismi ümber jutustada. just toimemehanismi, mitte lugu ennast. kui lugu ja sisu jääb rohkem pinnale, ei olnud tegemist kuigivõrd hea asjaga.

--

aga miks ma enam ei blogi üldse, võib endalt küsida. üks võimalus on, et olen muutunud endale nii vastumeelseks, et ei kannata oma sõnu nähtaval kujul kusagil vaadata. samas ausam on siiski lihtsalt tunnistada, et olen igasuguse kirjutamise pikemaks ajaks lugemise vastu vahetanud. lõputööd kirjutan ikka, kuidas siis muidu. aga see on siiski midagi kohustuselaadset. ainult lugemise elavnemisega ei lähe kirjutamisisu iseenesest ära. paneb muidugi mõtlema, et miks üldse ja mida see isu üldse tähendab jne. tahaks kirjutada eelkõige lõike loetud tekstidest - ümber kirjutada. see ongi üldiselt mu uus hobi. teen seda suuresti selleks, et vältida pahesid, mis teistsuguste vaba-aja-harrrastustega kaasneda võiksid. neid pahesid, mis ka teisi inimesi mõjutaksid. igatahes praegu tahaksin ümber kirjutada ühe lõigu jüri ehlvesti "Palverännakust". aga ei viitsi, see võtaks ka pisut aega ka, ja pean näiteks praegu tööle lippama. töötan muidu vanemuises. ka sellest võiks ju mõnikord kirjutada, aga mitte praegu. igatahes, ehlvesti lõigus on kõige mõnusam sõna seksuaalvahekorra kohta: poonima. loomaliku siirusega POONIMA!

mõtteharjutus

„Kuid mälu ei seisa koos nagu pildiraamat, ehk polegi pilt peamine, lõhngi mitte, see igavene kaaskäija, on hoopis pilditu, lõhnatu, maitsetu – mitteaistiline mälestus kohast. Koha tähenduslik sisu, sügavaim substraat, alus nii-ütelda, millel koht kui elukoht üleüldse seisab ja püsib ja t ä h e n d a b – puhas immanents, mis peaaegu on e n e s e t u n n e.“
Madis Kõiv "Rännuaastad" (lk.29)

Kas sellist asja on võimalik ette kujutada? Kas on olemas mitte-aistiline mälestus?

Ameerika Ühendriikide kultuur - kui omanäoline ta tegelikult on, kui tõesti selle peale mõelda. see tähendab, seda kuulata, lugeda, tajuda. Kuidas ta oma rasvaste põskedega laulab ja ihualasti rõõmsalt ennast reklaamib. I wanna be a billionaire!

Tal on oma jõud, omapära, eluõigus. Ei saa ometi olla ju ainult raha, power ja hiigelmõõtudes fallos. Selle ümber maailma levivas vähktõves peab ju midagi head, viljastavat peituma. See on võibolla nii lähedal, nii omane, et me ei suuda seda ehk nähagi? vabadus, õigus õnne otsingutele, õigused kui sellised? Aga kas siis muidu ei oleks neid? Kas me muidu ei otsiks õnne? Ikka otsiks ju...