midagi, mida te läti kohta ilmselt ei teadnud

"Kuid samal ajal (XVII sajandil) loodi veel muidki teooriaid indiaanlaste päritolu kohta. Näiteks hispaanlane Enrique Martinez, kes oli Lätis käinud, kinnitas, et Riia ümbruses elavad inimesed sarnanevad väga indiaanlastega. Järelikult on selge, et indiaanlased pärinevad Lätist!"

Miloslav Stingl "Indiaanlased ilma tomahookideta"

džihaad tartus

Poe ja Küüni tänava ristil paikneva toidukoha Teine koht seinale, samuti kaarsilla otsa ja ilmselt mujalegi on ilmunud üks uus tänavakunsti taies. Selle ilmumist saab seostada reaktsioonina ühe hirmsa sündmuse 10. aastapäevale, millest vaid paar päeva möödunud on. Selles suhtes on ta aktuaalne. Aga ta on ühtlasi tabavalt ilmne illustratsioon ühele raamatule, Benjamin R. Barber "Džihaad Mcmaailma vastu" (eesti keeles 2006). See ilmus oma kodumaal juba aastal 1996.

Maailmas pidi palju juhtuma ja 15 aastat mööduma, et ühes idabloki riigis see "reklaam" lõpuks ilmuda sai. Võtkem siis teadmiseks.


Aga kiusu pärast võiks ikkagi küsida, milleks? Miks ta on siin Tartu kesklinnas seina peal ja näitab midagi, mida me niikuinii ammu teame?

...too much emotion, draggin me down

Siinkohal lõpuks üks vältimatu jutt, mis tegelikult umbes aasta jagu hiljaks jäänud.

Nii kuidas õhtu ja öö toovad tagasi armsa, hirmsa ja valusa, järgneb ka vajadus kõike seda uuesti kogeda ja sel viisil ehk mõnedel asjadel n.ö. minna lasta. Saades mõnele lühikesele, kuid jõuliselt mina-pilti sööbinud ajajärgule anda lõpuks mingisugunegi distantseeritud ja aus hinnang. Natuke ehk puhastuda.
Mõnikord on nendeks tagasitulijateks muusikapalad, mida kuulatud palju, rohkemgi, kui vaja. Aga sellisel juhul: vaja mille jaoks? Kui ma oskaks sellele vastata, äkki ma ei kuulakski muusikat.

Ma pole kindel, kas The Verve jõudis mu playlisti paikseks elanikuks saada neli või viis aastat tagasi, igatahes sellest ajast saadik kuni viimase aastani pole ma ühtki teist artisti nii intensiivselt kuulanud. Muusikalist haridust mul pole, ei klassikalist ega sellist žanrites ja levimuusikas hästi orienteeruvat. Koos tuhandete teistega liigitun ma ilmselt "emotsionaalse kuulaja" alla. Iseasi kui mõttekas see liigitus üldse on. Ilmselt ei ole. Ma ei oska muusikast ilmselt "õigesti" rääkida. Samuti meeldivad mulle praeguseks mitmed artistid ja konkreetsed palad võrdselt või rohkem kui nende loomingu paremik. Sellegipoolest ei kavatse ma siinkohal targutada ja endale valetama hakata - Verve on ja jääb minu jaoks Briti rokkmuusika tippesindajaks. Seda igas aspektis, mida minusugune ühe muusikalise kollektiivi juures hinnata oskab. Jätan siinkohal puutumata igasugused arutelud nende loomingu muutumisest ja võimalikust mandumisest (mida siiski ilmselt ei toimunudki) lõpuaastatel, samuti laulja hilisema soolokarjääri hindamise.

Mis mind eriti tugevalt mõjutanud on, on nende laulusõnad, nende harmoniseerumine muusikaga. See tähendab muuhulgas ka seda - ja see ongi ilmselt kõige tähtsam - et neil on laule, mis jäävad siiamaani minu jaoks täiesti mõistatuslikeks. My life is a boat being blown by you, nothing ahead, just the deepest blue - sõnad, mis kõlavad geniaalselt isegi siis, kui see otse eesti keelde tõlkida. Või miks mitte: So hop on the train cause it kills the pain / blues-player gone to another town / believe me this boy here is sinking / these streets these times they tie me down / im through with you. Mis on neis lauludes minu jaoks?

Väliselt on nende eduloo taga suuresti väljarebimise soov viletsusest ja monotoonsest elust, kuhu sünnitud sai. Aga see ei ole tavaline iha rikkuse, tunnustuse järele, mis sünnitaks harjumuspäraseid nartsissistlikke ulmasid, sihid on seatud kõrgemale. Saades tuntumaks ei laulda rokkstaari raskest elust ja narkootikumidest. Muusika jääb keskmesse, klišeedest ujutakse mööda. Unistamine jätkub, pinge säilib, aga bändimehed jäävad inimesteks. Loomulik ja igivana inglise väärikus kumab kaugelt ajaloost läbi 4 inimese. Kui lauldaksegi oma elust, siis on see ikkagi ka kuulaja elu, kes 8st 5ni on vangistatud kohta, mida ta vihkab. Ja kitarrist (nii hea et situ või ennast täis kuulates) ütleb ka kusagil intervjuus umbes, et noh, mis ma siin ikka, arved saan kuidagi makstud aga pensioniga on jama...

Minu jaoks on need mingisugused teated ookeanisügavustest, kuhu inimeste kõrvad ja hinged harilikult ei ulatu. Kus keegi nõuab, et saabuks aeg, mil me näeme läbi sogase vee ja oma kaootiliste emotsioonide enamat kui praegu; või et ühel sametisel hommikul, kui aeg seisab paigal, neelame viimase tableti ja pole ehk enam nii üksikud oma elu-koridoris. Selliseid tehakse tõepoolest üha vähem. With core, soul. Pühendumus, jäägitu usk millessegi. Äärmiselt raske on mõnikord märgata, millal kõlab veel parajasti kuulatav laul ja millal kõneleb miski, mis juba mu enda seest tuleb. Paratamatu tulemus, kui millessegi on teadvustamatul tasadil nii palju emotsioone ja ihasid sisestatud.

Võtkem näiteks see laul siin. Tundub, nagu tuleks see otse läbipaistmatust ollusest, millest kõik sünnib ja millesse lõpeb. Jäta end mõneks ajaks ainult iseendaga, istu veidi vaikuses ja pane siis see peale. Võimalik, et 6 minuti pärast kehitad õlgu. Võibolla aga ahmid õhku ja tahad järsku midagi täiesti spontaanset ja kirglikku, mis tagantjärele muidugi vaid piinlikust või hämmingut tekitaks, sest siis oled sa jälle sina, persona. Aga selle 6 minuti vältel olid sa midagi muud. Midagi niivõrd ammendamatut on sellesse loosse kokku surutud.

Satun siiski segadusse, kui üritan leida midagi olemuslikku, vältimatut, mis nende jaoks selle muusika nii sugestiivseks teeb. Sven Vabar kirjutas kunagi ühes artiklis režissöör S.Kubrickust, kelle vormilt täiuslik looming mõjub tühja ämbri kolisemisena ja tõi paralleele muusikamaailmast suurte rokkbändidega, mille sisuks polegi muud, kui liikmete mõõtmatu karisma (a la Led zeppelin, Queen). Kui seda esimest korda lugesin, ärritusin selle hinnangu üle, osalt ka sellepärast, et mulle selle jutu tõetera kohale jõudis. Mulle ju meeldivad need bändid ja keda ei häiriks, kui nende lemmikuid võrdlemisi sisutühjadeks kuulutatakse. Ja nii ma mõtlesin, et kas the Verve läheb samasse kategooriasse, sest rajumate laulude puhul see tunne tõesti tekib ja suurtele saalidele neil mängida meeldis. Selle vastu räägib aga viisakas ja tagasihoidlik suhtlemine publikuga. Ja üldse on selle kategoriseerimisega keerulised lood. Kust lõppeb leidlikkus ja algab "puhas karisma"? Äkki see karisma ongi mingi iseseisev kanal nende jaoks, kel seda jätkub? Tugeval, lausa ritaalsusel esinemisel põhinev mõju. Andekate, mitte nupukate muusika, suurepärane juhuste kokkulangevus. Tõepoolest, mõnes mõttes Verve ongi "ämbri-muusika", meile miljoneile kirglikele tundeinimestele, minu jaoks lausa religioossete mõjudega (NB! laivide introna kasutavad nad "Holy Are You" by The Electric Prunes). Mis muu kui kokkulangemine meie temperamendiga seletakski paremini meie lemmikuid. Tean, et kõige olulisemaid nüansse ei oska ma praegugi veel välja tuua, seda nõksu, mille käigus need lood ületavad mingisuguse konventsionaalsuse piiri nii veenvalt ja muutuvad selleks, mis nad on. Ikka leian ma mingeid uusi külgi. Võtkem näiteks see laiv-esinemine, mis jutu algusesse sai riputatud, eriti aga just viimane minut sellest, mis ilmselt kõige paremini kogu selle teksti mõtet edasi annab - loomulikult mittediskursiivsel tasandil.


Ja lõpetuseks,
Täna on 11. september - palju õnne sünnipäevaks, R.Ashcroft!

lihtsalt üks sekund

Midagi moodsa tsivilisatsiooni helgemalt küljelt. Massiivse, tööstusliku, vana ja kultuurse Inglismaa ja selle pealinna lähistelt. See on siis kui palk on üle tulnud, tuju hea ja sul on häid lähedasi, kellega nädalavahetust veeta. Bensiin ei saa veel otsa, kurk pole ilusate sügisilmadega haigeks jäänud. Öelda ilusaid asju, aga mitte liiga tõsiselt. Lühike perspektiiv, mõistlikkuse piiridesse jäävad naudingud. Peole minnakse, aga lollusi ei tehta. Kulgemine pealpool hammasrattaid. Mõni julgem võtab sellisel õhtul isegi Õnne nime suhu. Aga parem mitte minna nii ülevaks. Selletagi on mõnus olla. Selle laulu saatel igatahes küll.