mõtisklus ühest m---st küsimusest

"Ja kes sust siis saab?" Kõige argisemas mõttes, ilma sõnade süvavaatlusesse laskumata.
Sellele küsimusele pole ma kunagi midagi tarka vastata osanud, pigem midagi ebamäärast soninud. Sellega käib kaasas ka mõningane häbitunne. Häbi sellepärast, et ma ei tea. Ja millegipärast olen ma kindel, et ma pole ainus. Ainus noor inimene, keda valdab sellise küsimuse juures teatud hämming ja kes vastab "ma ei tea".

Kuid igaüks, kes selle küsimuse taga kobrutava ideoloogia ja konventsioonid läbi näeb, peaks aga olema õnnelik, et ta just niimoodi vastab. Sest sellist küsimust ei küsi sinu käest su tädi või lapsepõlvesõbranna, kelle suust sel ajal aur välja käib, vaid laguneva turumajanduse haige konveiersüsteemi ideoloogia, mis kümnete aastate pikkuse järjekindla ajupesuga enamikule inimestele pähe on istutatud. Tegelikult ei tohiks ükski inimene, kes sinust TÕELISELT hoolib, sellist küsimust esitada. Sellest, mida, või õigemini kuidas su tädi või sõber sinu käest küsima peaks, veidi hiljem. Kõigepealt sellest, miks ma seda küsimust siiralt vihkan. "Kes sust siis saab ää?" eeldab juba oma sõnastusega, et ma olen mingisugune toode, keda keegi kusagil (ilmselt koolid ja õpetajad) nagu savikamakat voolib, et siis ära riiuli peale panna. Suurepärane näide ideoloogiast läbi imbunud keelest. Samuti näib ta viitavat mulle kui mingile tööriistale, mitte inimesele, mis ka pisut solvav on. Aga olgu, ma ei tähtsusta ennast üle, lepime kokku, et mõnes mõttes me olemegi kõik vajalikud tööriistad ühiskonnale, et kõik ilusti toimiks. See eeldaks, et on olemas korralik ja sidus ühiskond, mis mind kui uut maailmakodanikku enda rüppe ootab, et saaksin oma panuse anda. See tähendab, et mul on ühiskonnas teatud eeskujud, keda ma tegutsemas näen ja kelle moodi tahaksin isegi olla. Võtame veel ühe väikse eelduse juurde: olen kasvatatud korralikus perekonnas, õpetatud olema aus ja teisi inimesi austama. Ja see viimane eeldus lööbki kogu pildi segi. Sest kui ma loen uudiseid ja vaatan telekat (mis peaksid nagu ühiskonda mulle näitama) vajub mul lihtsalt karp lahti, ja üle huulte tuleb "möähh?". Lähme küsimuse juurde tagasi. Kes minust SELLES maailmas saab? Tädi Sirje oleks võinud kohe palju lihtsama, kahe vastusevariandiga küsimuse formuleerida - Kas sust saab ori või varas? Jah, ma lahmin jõhkralt, aga need on siiski kaks põhilist varianti, kellena siin lõpetada saab. Sellepärast ma sellele küsimusele vastata ei tahagi, ma ei taha elada selles praeguses "ideaalmaailmas", milles see küsimus räägib. Ma leian, et mul on õigus kõnelda teistsuguses keeles ja teistsugustes küsimustes. See tuleneb omakorda sügavast usust oma õigusesse iseseisvalt mõelda. Aga see on õnnetus kõigile inimestele, kes seda usku jagavad, sest mõtlemine tänapäeval enam populaarne pole, ikka täitsa vastupidi. Sellest, mis populaarne on, ei viitsi siinkohal rääkima hakatagi.

Aga millised oleksid siis need teistsugused küsimused... Võibolla "Mida sa tahaksid saavutada?"; "Mida sulle meeldiks teha?". Jah, praegu tunduvad need absurdsed ja konteksti mittesobivad, sest kogu mõtlemine on tugevalt kasumile orienteeritud ja kõik see muu kapitalismi-kriitiline jutt, mida palju on nämmutatud, aga millele inimesed ikka liiga vähe mõtlevad. Suures osas ma usun Jacques Fresco (see mees, kes Zeitgeisti teises osas Venus project-it tutvustas) juttu, et pole olemas mingit human nature-it, on ainult human behavior, mis täielikult oleneb keskkonnast ja kasvatusest. Ehk siis inimesed hakkavad käituma ja rääkima (ehk siis elama) nii, nagu ümbritsevad inimesed seda teevad ja nagu neid kasvatakse. Ehk siis meil on vastutus nende küsimuste ja väljendite ees, mida me praegu esitame ja kasutame. Ja seega tasuks mõelda, kas me neisse asjadesse, mida ütleme, tõesti usume.

---

Mind kummitavad laulud
aga laulda ma ei suuda
Mu silmad on täis pilte
aga ma ei tea, mida ma näen
Kõikjal on valge, hele ja soe
aga nurkades sibavad koorikloomad -
niiskuse, pimeduse ja ahistuse asukad

Ma ei saa hüpata
joosta
ega karjuda
ilma et see muutuks millekski muuks
juba enne kui maandun
seisma jään
või suu kinni panen

Väljas oli vihmane pärastlõuna, kui köögis istusin. Järsku märkasin leivakapis midagi. tõusin püsti, läksin lähemale ja selgus, et see on 4-5 sentimeetrine tükk vormisaia. Väga täpselt lõigatud, mitte selline viltune, nagu tihti juhtub kui kiirustades lõigata. Lõikasin selle tüki omakorda kaheks, kahe-poole sentimeetriseks viiluks ja määrisin neile peale sulatatud juust "Atleeti". Seejärel leidsin kausist sobiva suurusega, maakodus kasvanud tomati ja lõikasin selle küljest saiadele parajad viilud. Vaatasin kaht valminud suupistet. Nad sisendasid minusse rahu ja enesekindlust. Maitsvad olid ka.

Raekoja platsile tulin selle lõunapoolselt küljelt. Tegelikult ma ei tulnud kusagilt. Võib öelda, et Raekoja plats asetus mu ümber just nii, et ma end selle lõunapoolsest osast leidsin. Valitses ebamäärane hämar ilm, pisut õhtupoolikut meenutav. Hirm oli tekkinud juba enne. Hirm oli enne, kui ennast sellest olukorrast üldse avastasin. Tähtsaim on, et ta kestis pidevalt, läbistas kogu toimunu, andes kõigele oma näo - paaniline hirm.

Niisiis liikusin üle raeplatsi emajõe poole. Platsil oli palju ruumi, ette ei jäänud ühtki välikohvikut. Liginedes märkasin sillal ja selle ääres seisvaid inimesi ja kuulsin nende hääli, need kõlasid juba eemalt närvilisena. Ärevus süvenes, mida lähemale ma sillale jõudsin ja mida enam ulatusin pilguga teisele poole jõge. Jõe kaldal kõrguv rohkete rõdudega hotellilaadne hoone ja selle kõrval olev Atlantis kihasid inimtegevusest. Kui pingutasin silmi ja püüdsin taibata, mis seal toimub, taipasin ehmatusega, et inimesed hüppavad rõdudelt ja katustelt alla jõkke, karjuvad ja jooksevad hüsteeriliselt ringi. Kaua ei lasknud ennast oodata ka põhjus (kui seda(teda?) arusaadavuse mõttes nõnda nimetada. sest mingisugustest põhjus-tagajärg seostest ei saa siin tegelikult rääkida, pealegi tundsin koguaeg, et ainuke põhjus üldse saan olla mina). Ja see põhjus kerkis häälekalt, õõvastava jõmina saatel hoonete tagant nende kohale ning mul ei kulunud rohkem kui hetk mõistmaks, mis kohe juhtuma hakkab. Tegemist oli mehhaanilise, ilmselt inimese poolt ehitatud objektiga, kuigi ma ei oska seda millegi konkreetselt nähtuga põhjendada. Kõige enam sarnases see hiiglaslikule robot-koerale - tal oli neli jämedat jalga ja eristatavad keha ja pea-osa. Täpsemaid mõõtmeid ei suuda ma kirjeldada, igatahes tundus ta olevat vähemalt poole kõrgem kui suurem osa mulle tuntud hooneid. Mõne raksatusega purunes hotelli-laadne hoone ja sama lihtsalt jalutas see asi läbi atlantisest. Seda kõike ei vaadanud ma loomulikult pealt, vaid esimese halva ende peale pistsin paaniliselt jooksu, umbes samasse suunda, kust tulnud olin. Jõudsin Toomemäe küngaste vahel, juba oli saabunud pimedus. Tundsin ennast nagu vastik väike kahjur, keda püütakse hävitada, aga kes visalt eest ära jookseb. "Mida ma teen, mida ma tegema pean?" mõtlesin. Ühe kivitrepi mademelt leidsin kaardipaki. Korjasin selle üles ja vaatasin kaarte (kõik see toimus möödaminnes, paaniliselt lõõtsutades). Sama nõutult, teatud kahetsusega panin paki tagasi trepile. Jätkasin paanilist põgenemist, teades, et kui paigale jään, ootab mind ees kindel surm.

Kuhu ja kuidas mul lõpuks peituda õnnestus, ma ei tea. Tean vaid, et õnnestus. Ja natuke aega seal kusagil kükitanuna tulin uuesti päevavalguse kätte. Vähemalt nii paistis olevat - domineerisid heledad toonid. Ringi jalutades adusin, et linnast ei olnud palju järele jäänud, suurem osa hooneid oli varemeis. Teadsin, et pean kohtuma ühe tüdrukuga, ning varsti see juhtuski. Ei suuda mäletada ta nime ega välimust, kuid tean, et ta oli üsna tavaline. Ta avas mulle mõningaid tagamaid juhtunu kohta. Amokki jooksnud koera-taolise roboti olid ehitanud mingid kutid kusagil Kivilinnas, oma kuuris. Nentisin, et "noh, siis poleks niikuinii midagi teha olnud" või midagi muud täiesti olukorrale mittevastavat ja ebaadekvaatset. Sellega lõppeski kõik.


Unenägu augusti algusest

Öösel närin sind süütunde ja ihadega
päeval panen punastama
käed värisema pabinast
sisendan sinusse kuude kaupa
kui tähtsusetu sa oled
teiste silmis imelik, kõrvalekalduv, ebaatraktiivne
jah - eelkõige kole
Võid olla tark vaimukas virk või laisk
Ma saan su kätte, oled sa teismeline või 22
hõivan su elu oma teenistusse
pigistan sind nagu sidrunit
päevade kaupa ripud mu küljes
nähtamatute juhtmetega
mõnikord mõtled
mis ja kus see on
mis sind torgib
ärritab
Aga harva saab mind näha
olen alati kas kõrva taga
või kahe silma vahel
legendi järgi olen hiidmürgiseen
hall mõõtmatu trafo
täis lugematuid mutreid ja polte
mis ei mahu ühtegi masinasse, ühtegi hinge
levitan tiinet jõminat
mille eest peitu ei saa pugeda
(kuigi paljud on proovinud)
ega ära põgeneda -
sinna kuhu teised lendavad
astun ühe sammuga

pigem kuuled mind tänavatel
sumisevatest autodest
raadios päevauudistest
ööklubide tümakast
mikrolaineahjude surinast
Olen põhjus miks sa öösel ei maga
miks teismelised tüdrukud ennast lõiguvad
miks müslipakk konsumis 80 krooni maksab
Olen armastajate luhtunud unistus
sitapeade suurim hüve
olen pritsiv sülg vihahoo ajal
olen naftareostus
olen rasvaimu

Leinast hullunud inimesed end metsas lõikumas

Kui ma filme vaatan, siis harilikult ma ei suhtu nendesse ülikriitiliselt, pigem ikka üritan võimaluse anda, aru saada, mida on tegija(d) üritanud väljendada. Üritan end ka tegelastega samastada.


Täna õhtul oli siis lõpuks L.Trieri "Antikristuse" kord. Njah.


Üks tegur on ilmselt see, et ma kaldun filmide puhul moralismi ja ootan alati mingit lootust ja lahenemist.
Algus oli nii kaunilt filmitud ja tõotas head, aga mida edasi, seda vähem film mulle meeldis.
Lõpetades kerkis küsimus: kas mul midagi paremat ei olnud teha tund ja 40 minutit?
Kindlasti oli režissööril nende piibli motiivide, paanika, süü, vere, seksi ja piinadega midagi öelda, aga mina seda igatahes "lahti ei hammustanud". Kõik pöörded halvemuse poole, mis järk-järgult toimusid, ei olnud minu jaoks põhjendatud ja arusaadavad (olgu, võib alati küsida, kas peab siis alati olema?) ja nii see film veeres - süvenevate jälkuste saatel allamäge...

See film oli omamoodi kõigi euroopa (või Lääne üldisemalt) kultuuris levinud religiooni ja seksuaalsust puudutavate väärastumiste ja neurootilisuse summa.

Ei kavatse uuesti vaadata ja kellelegi teisele ka ei soovita.


Böö!

õun

Pärast Mõnepäevast viibimist Pärnus jõudsin koju, oma tühja korterisse - vanemad olid maale sõitnud nagu teada oli. Kirjutuslaual tervitas mind huvitav vaatepilt : lauale jäetud õun, mis oli enne lahkumist vaid üksikute pruunide plekkidega kaetud, oli üleni pruuniks muutunud. Enamgi veel, näis nagu oleks see vahepeal lõhkenud - üht külge kattev koor oli väljapoole sopistunud ja suur hulk käärinult haisvat mahla oli laual asetsevale konspektile ja päevikule voolanud. Haisvat ollust liigutades lendas sellest välja väikeseid käärikärbseid.


Sellele suvele täitsa iseloomulik vaatepilt

Elas kord Enekriitika.
Väike ja kollane, Kastani 32
Füüsilise kehana, elupaigana ümbritses teda Ene (naine, 21a, vallaline)
Enekriitika elatus Ene kritiseerimisest
Kuni Ene sellest väsis, frustratsiooni sattus

Ühel päeval Enekriitika lõhenes
ja hakkas Ene asemel iseennast kritiseerima
Nii sai temast Enesekriitika

Tartu - naiivsete mõtete linn

Hea on olla ühesugune
Ühesugused asjad on head
Sinule meeldib kui sa saad elada soojas kuivas valges kohas
Minule ka
Sulle meeldib kui sul on laual toit, ümber terved ja kained inimesed
Minule ka
Sinule meeldib püstitada eesmärke
Minule ka
Sinule meeldib tööd teha ja ühistesse eesmärkidesse panustada
Minule ka
Sina ja Mina - me saame olla ühesugused
Miks ei saa Artjom punaselt tänavalt ja Andrus Toompealt?
Miks ei saa 10 000 inimest?
Miks ei saa miljon?