Mida ollakse ikkagi "lugenud"?

Just niisugune kujuga küsimus on mind viimasel ajal paar korda külastanud. Mõnikord küsib keegi, mis on su lemmikraamat või mis raamatut sa viimati lugesid. Mind on need küsimused endalegi üllatavalt täitsa segadusse viinud: tihti tuleb välja, et ma ei oskagi vastata või ei tule lihtsalt midagi meelde. See on seda kummalisem, kuna loen oma arust üsna palju.

Tundub, nagu takistaks miski ütlemast, et asja on loetud. Sest millal ollakse kedagi/midagi tõesti lugenud; kas siis, kui raamatu tagakaas kinni langes? Kas siis, kui tekst kuidagi puudutas ja uute mõtete näol mingeid võrseid tekitas? Kas siis, kui oskan süžee, argumendi või põhiidee üsna lühidalt ja selgelt kokku võtta? Ilukirjanduse puhul: kas siis, kui olen autori kõik tekstid läbi lugenud? (ehk mingi akadeemiline ideaal) Õiget vastust on vist vaevalt võimalik anda, aga kõigist neist variantidest saaks midagi justkui tallele panna. 

Sest huvitav küll: ma tean, et olen tervet hulka raamatuid lugenud, aga ma ei oska nende kohta midagi öelda. Samas, kui keegi hakkab mulle pikemalt mingist teemast rääkima, tuleb mulle suure tõenäosusega meelde mingi raamat või muu tekst, mida ma lihtsa küsimuse peale "nimeta neid ja neid autoreid, keda lugenud oled" mingi nipiga poleks suutnud meenutada. Kõik loetu jääb tavaliselt latentses olekus kuhugi tallele. Mõnes mõttes on kogu selles küsimuses ka midagi tüütut, koolipoisilikku või "raamatuklubilikku" - nagu oleks niisuguse asja nagu lugemise mõõtmine kuidagi põnev ja kõnekas.

Ja on võimalus, et kõige enam loetud tekst on ehk kuidagi kõige vähem sellisena ära nimetatav. See on hoopis lugejasse täielikult assimileerunud, nii et teda enam näha polegi. Selle asemel on ta saanud lugeja osaks, mõjutanud raskesti tabataval viisil tema maailmasse suhtumist, kõnemaneeri, isegi kõige intiimsemaid ihasid. Tuleb esile ootamatult lõunalauavestluses mingi intiimse eneseõigustuse vormina või hoopis spontaanse sõimuna kusagil netikommentaaris. Sest kirjandus, mis iganes ta ka lõpuks ei oleks, on salakaval fenomen.

Katastroofi juurest maailma juurde, mida me ei pea kontrollima.

Valdur Mikita „Lingvistiline mets“. Grenader 2013

Robert Lanza, Bob Berman „Biotsentrism“. Eesti Transpersonaalne Assotsiatsioon 2013


Kui lugeda teravdatud pilgul viimasel ajal kultuuriajakirjanduses ja kultuuriteemalistes blogides ilmunut, hakkab üsna kähku silma, et selle aasta lõpuveerandil enim arutatud raamat on kahtlemata Valdur Mikita „Lingvistiline mets“, võimas järg viie aasta eest ilmunud „Metsikule lingvistikale“ ja muidugi teistelegi Mikika varasematele raamatutele. Aga ütlemisest, et see teos on palju arutatud, ei piisa kohe kindlasti. Tegelikult võib vist juba suure kindlusega öelda, et see on ka kõige olulisem raamat üldse, mis sellel aastal Eestis ilmunud. Lühikese ülevaate selle teose positiivsest retseptsioonist ja selle põhjustest pakub siin näiteks Mihkel Kunnus. Ma püüaks siin mõtestada seda raamatut koos ühe võimaliku paarilisega, samuti käesoleval aastal eesti keeles ilmunud „Biotsentrismiga“, mille autoriteks küll hoopis kaks USA teadlast. Samuti kaasan arutlusse Kunnuse igati ratsionaalse ülevaate, millega polemiseerida, kusjuures põhiliselt püüan polemiseerida sellesama ratsionaalsuse enese üle.

Olgu kohe öeldud, et olen kõige peamisega nõus. Mikita raamatu puhul on tegemist millegagi, mille puhul öeldakse tagantjärele, et see oli lõpuks SEE TEOS, mida tükk aega oodati. „Lingvistilise metsa“ retseptsioon täieneb lähiajal ilmselt veelgi, kusjuures selle teose retseptsiooni võiksid saata ka suured varjatud ehk mitte otseselt kirjakultuuri jõudvad mõjud. Oleksime ilmselt kõik õnnelikud, kui see nii läheks. Kõik see tähendab, et tegemist on teosega, mis ilmus absoluutselt õigel ajal, Madis Kõivu vaimus väljendudes: kairoses. Või teisiti öeldes: Mikita on avaldanud tohutu kommunikatsiooniväega teksti, millel on kuidagi käesoleva ajaloolis-kultuurilise situatsiooniga kohta tohutu üldistusjõud. Kuigi Kunnus seda juba viidatud kohas osaliselt teinud on, võiks loetleda inimesi, kellele „Lingvistiline mets“ võiks korda minna. Esiteks kitsamalt, erialade kaupa: folkloristid, etnoloogid, kirjandus- ja keeleteadlased, psühholoogid, psühhoterapeudid, filosoofid, semiootikud, identiteediuurijad, sotsioloogid, tõlkijad, kultuurikorraldajad. Rohkem ei tule hetkel pähe, suure tõenäosusega on see loetelu puudulik. Laiemalt aga kõigile avatud meeltega inimestele, kellel on säilinud teatud kirg ümbritseva maailma poolt pakutava tähenduskülluse vastu.

Mõneti huvitav on tähele panna, et üldjoontes on tegu ju „Metsikule lingvistikale“ väga sarnase teosega, mis levitab põhiliselt üht ja sedasama omavahel seotud ideede hulka. Tundub, nagu oleks Mikita aastate vältel koguaeg üht ja sedasama korranud ja alles nüüd hakatakse teda lõpuks kuulma, käivitub tõeline vastuvõtt. Tundub, et sellist vastuvõttu on paljudel meist väga-väga vaja. Oleks vaja võtta Mikita öeldu tõsiselt fookusessse, astuda sellega tõepoolest dialoogi. Milline võiks see vastuvõtt ideaalis olla?  Üks on juba praegu selge, sellest samast huvigruppide loetelust: see vastuvõtt saab olema väga kirev ja mitmenäoline. „Lingvistiline mets“ on tõeline hargnevate teede aed, sellest on võimalik väga paljudes suundades edasi mõelda. Vabandust, mitte ainult võimalik, pigem on väga raske pärast selle lugemist MITTE kuhugi edasi mõelda. Võib tekkida tunne nagu lapsel, kes on järsku hiiglasuurde mänguasjade poodi sattunud. Siin kontekstis ei tasu võrdlust lapsega kuidagi alahinnata. Teame Mikita kaudu nüüd, et lapsed toimivad täiskasvanutest enam mitmiktaju abil ja ei pea maailma huvitavaks tõlgendamiseks kõike käega katsuma ja oma riiulile muretsema. Kui mõni erialateadlane peaks nüüd väitma, et näiteks tajupsühholoogile või metafooriuurijale ei ole siin raamatus midagi uut, siis on ta kogu asjast ennast tõepoolest „mööda lugenud“. Kogu Mikita „projekt“, kui seda irooniliselt nii nimetada, on igasuguse projektipõhise ülespetsialiseerumise vastu. Erialateadused on suure osa elus liikuvast tarkusest enda lämmatavasse haardesse võtnud ja „Lingvistilise metsa“ üks peaülesandeid on hakata seda haaret lahti harutama.

Mihkel Kunnus oma käsitlusse valinud ühe aspekti Mikita teosest – ökoloogia ja jätkusuutliku elu probleemi. See on kahtlemata oluline osa Mikita raamatust. Aga just see punkt, kus algab arutlus tulevasest ökoloogilisest katastroofist ja selle üle elamisest, tundub minu jaoks kõige problemaatilisem. Asi ei ole ainult Kunnuse lähenemises, mis Mikita teose Kaupo Vippi raamatuga seob. Katastroofist hakkab kõnelema ka Mikita ise, raamatu lõpupoole, peatükis „Korilase tagasitulek“. See osa meeldibki mulle „Metsas“ kõige vähem. Mul on ka tõrge Kunnuse väljenduses esineva sõnapaariga „raamat täiskasvanutele“, mis käib selles tekstis küll Vippi „Globaalpohmeluse“ kohta. Kuid küsigem korraks, kas „Metsik lingvistika“ on vähem täiskasvanutele mõeldud? Või mitte just liiga Täis-kasvanutele? Asi ei ole ilmselt nii lihtne, et täiskasvanud teadvustavad tuleviku tumedust ja ülejäänud lapsemeelsed mitte. Katastroofi-juttudega on teadaolevalt üks suur probleem. Nimelt näib, et kõik on juba pikemat aega nõusolekul (selles lepiti kokku umbes 20. sajandi keskpaigas), et ökokatastroof tuleb ja ometi elavad ikkagi edasi nii, nagu seda kunagi ei juhtuks. Seda kummalist fakti peaks kindlasti arvesse võtma. Miks inimesed niimoodi elavad, või õigemini, kui hirm nii ratsionaalselt põhjendatud on, miks ikka tühikäigul edasi lastakse? Proovin sellele vastata seoses teise raamatuga, mis siin jutuks tuleb.

2009. aastal kirjutatud „Biotsentrism“ ilmus eesti keeles samuti sellel aastal. Autoritepaariks on neurobioloog Robert Lanza ja astrofüüsik Bob Berman. Praegu pole mu eesmärk anda raamatust täpset ülevaadet ega mingit ammendavat kriitikat, milleks mul ja ilmselt suuremal osal meist niikuinii haridus puudub, seega piirdun kiirülevaatega. Biotsentrism on metafüüsiline teooria meid ümbritseva maailma kohta. See asetab osakeste ja ruumi asemel teooria keskmesse elu ja teadvuse. Autorid on võtnud nõuks oma  alternatiivne maailmatõlgendus esitada kahel olulisimal põhjusel. Esiteks on nende jaoks selge (ja üks neist on professionaalne astrofüüsik, seega on ka tublimatel  meetodifetišeerijatel põhjust teda uskuda), et praegune jääb maailmaseletamisega lootusetult hätta. 96% universumist moodustab eksplitseerimatu tumeaine ja –energia ja suure paugu teooria kõlab ka juba lühidal järelemõtlemisel nagu keskmine muinasjutt. Teine oluline põhjus on, et selline maailmapilt on uskumiseks lihtsalt tohutult vilets ja tühine. See asetab suurima ja kõige kallima kogemuse, mis meil on ehk meie kogu elu ja eneseteadvuse täiesti tühisele kohale. Millekski, mis on ca 13. miljardi aasta jooksul juhuslike osakeste kokkupõrkel tekkinud. Tekkinud millest? Mittemillestki! Niisiis on biotsentrism teooria, mis perspektiivi maailmalt pisut vaatleja poole, objektilt subjekti poole nihutab. Lanza ja Berman tegelevad igiammuste filosoofiliste küsimustega, rõhuga tunnetusteoorial ja Kanti vaevanud noumenaalse ja fenomenaalse maailma küsimusega. Tegelikult polegi biotsentrism testimiseks valmis teooria, vaid pigem üks mõistlik mõtteraamistik, mida autorite arvates edasi võiks arendada. Selle sees saaks elusloodus rõhutatuma rolli vastavalt arvatavale bioloogiateaduse diktaadile 21. sajandil, mis väsinuma ja tavamõistusest lootusetult kaugenenud (ühemõõtmelised stringid; reaalsuse 8-12 dimensiooni jne) füüsika juhtrolli välja vahetaks.

Biotsentrismi seos „Lingvistilise metsaga“ on kandvam kui tähenduslik fakt, et tagakaanel oleva teaser-tutvustuse teosele on kirjutanud Valdur Mikita ise. Mõlemad teosed rikastavad mõtlemist muidu perifeeriasse jääva mõttemassiivi abil. Äkki on maailm ikka pisut keerulisem ja põnevam kui paistab? Ma ütleks et väga suure tõenäosusega. Pigem on meie einbildungskraft maru nõrgaks muutunud. Mis on aga suurim oht raamatu jaoks nagu „Biotsentrism“? Mitte kiire mahategemine teadlaste poolt, selle jaoks on see liiga muhedas dialoogivaimus kirja pandud, ja autor on ise liiga suur autoriteet teadusväljal. Eestis on selleks ohuks võimalus, et see jääbki tolmuma absoluutsesse perifeeriasse, kust ta pärineb. Millegipärast kardan ma, et kirjastaja Eesti Transpersonaalne Assotsiatsioon ei ärata haritlaste seas liigset vaimustust ja transpersonaalne teooria on samuti selgelt pärit psühholoogiateaduse perifeeriast. Jüri Allik vaevalt seda soovitaks, eksju. Aga tuletagem meelde, et just perifeeria tõlkimise potentsiaal meil tulebki taasavastada, nagu õpetab meile Mikita! Pealegi, ega biotsentrismi teooriagi päris tühja kohta ei kuku. Filosoofiast on biotsentrilisele mõtlemise metafüüsikale kindlasti lähedal Henri Bergson, eriti oma „Loova evolutsiooniga“ ja tema järglane Deleuze. Kuid ilmselt ka paras punt bioloogia ja ajuteaduste taustadega uuemaid tegijaid, kelle nimesid me veel  kuulnudki pole.

Naasen nüüd apokalüptiliste meeleolude juurde. Ei pea olema Nobeli teaduspreemia laureaat taipamaks, et meie maailmapilt (mida alati toetab olulisel määral teaduse autoriteet) mõjutab otseselt meie kultuuri ja tarbimisviise, kõiki elupraktikaid. See ei pruugi tegelikult praeguses hariduskliimas enam nii ilmne olla. Tehnologiseeruvatel kultuuridel on ikka vaimlis-kultuuriliste protsesside mõistmisega raskusi. Adekvaatne enesekirjeldus nõuab süvenemisaega. Humanitaarias on meid paljusid ilmselt hämmastanud rahutuks tegev nähtus, mille käigus paljudel erialadel hakati jälle kusagil 20. sajandi keskpaigas rääkima kõikvõimalike oluliste kultuuri osade lõpust. Daniel Bell tegi 1960. aastal otsa lahti ideoloogia lõpuga. Järgnesid: kunsti lõpp, teooria ja filosoofia lõpp, metafüüsika lõpp, inimese lõpp. Kui piltlikult väljenduda, siis heade kriitikute abil tulid vanad sõbrad küll vahepeal tagasi, aga üldine peomeeleolu oli lootusetult rikutud. Võtame siit keskse mõistena metafüüsika lõpu, sest sellega näivad ülejäänud loomulikuna ühte seotud olevat. Mul on niisiis halb uudis kõigile neile, kes seda usuvad. Jutt metafüüsika lõpust tähendab kõige enam seda, et üks teadusharu on võimsalt tehnologiseerunud ja haaranud laiema tegelikkuse üle teatud epistemoloogilise monopoli (ikka ja ainult praktiliste edusammude näol). Olgu vahele lisatud, et igasugu nn kultuurimonopolid kahvatuvad selle mõju kõrval. Seejärel, kui tehnoloogiale ümber orienteeritud teadusharu maailmamõistmispotentsiaal on ammendunud ja kõik kuulutavad paaniliselt sõnumit, et sellega on ammendunud ka maailm, mille üht osa (rõhutan: üht OSA) see teadusharu kirjeldada püüdis. Metafüüsika lõpeb siis, kui on olemas mingi omnifüüsika. Lanza ja Bermani raamatust näeme, et seda pole ega tule.

Äkki oleme nüüd katastroofi-küsimuse ees pisut targemana? Näib, et selleks valmistumises on ikkagi ka midagi ideoloogilist, mitte ainult ratsionaalset. Võib öelda, et mingisugusest „uuest maailmast“ ei lahuta meid mitte ainult õudne katastroof ja  regionaalpoliitilised meetmed, mis meil seda üle elada võimaldaksid, vaid ka see immateriaalne lünk kultuurilises teadvuses, mis tehnoloogilise hiliskapitalismi režiimi all mingisse varjusurma on jäetud. Lihtsaimalt: enne kui vana maailma kokku pakime, tuleks õppida uut armastama (või lacanlikku psühhoanalüüsi keeli: seda sama maailma tuleks õppida hoopis uutmoodi ihaldama). Niisiis rõhutan kogu selle kirjutisega lihtsat ja tegelikult üldarusaadavat tõsiasja, et ainult katastroofiks valmistumisest ei piisa. Veel enam, kui ainuüksi sellele keskendumine võib omakorda kaasa tuua tagajärgi, milleks me valmis ei ole. Loomulikult ei väida ma, et teaksin mingit retsepti, kuidas sellist olukorda leevendada. Oleks võimas, kui keegi ka sellisele metatasandile jõuaks, aga nii käib see elus harva. Määrav näib olevat pigem sammude õige suund, kui nende hulk, mida astuda tuleb. Kellegi poole, peale tarkade mõtlejate polegi nagu otseselt pöörduda. Üks selline on 1919 sündinud võrdlev religiooniuurija Huston Smith kes on kirjutanud maru ambitsioonika pealkirjaga teose „Beyond postmodern mind“. Seal tuleb ta lagedale lihtsa mõttega, et üks suurim viga lääne inimese mõistuses on kontrolli liigne laiendamine maailmale. Osalemise ja ühtsuse asemel looduse kontrollimises põhistuv mõtteviis saabki viia ainult ökoloogilise katastroofini. Meie ülesanne oleks ehk tajuda, et see pole veel see esmane katastroof, millega meil tegeleda tuleb. Kui see ei kõlaks nii banaalselt ja ära nämmutatult, siis oleme me end selle katastroofini kuidagi välja mõtelnud ja oleks tagumine aeg ümber või kõrvale pöörata. Nüüd on meil kaks eestikeelset raamatut rohkem, millest saab reaalselt õppida teistmoodi mõtlema. Nüüd tuleb ainult ülejäänud ka avastada. See ei ole muide vandlitornist lausutud abstrakstioon. Mõtelda saab ka maru tahkelt, tihkelt ja reaalselt, kui väga vaja. Mõelda nagu elu ise.

God's psychoanalyst

Sõber Siim laenas paar kuud tagasi raamatu, mida ikka aeg-ajalt kõige muu kõrvalt sirvisin, John Horgani "Rational mysticism". Nüüd, olles selle juba mõne nädala eest lõpetanud, tahaks öelda paar sõna.

Tegemist on sellise sümpaatse ameerikaliku formaadiga. See on kirjutatud ajakirjanikust mehe poolt, kellel on suur huvi religiooni, psühhedeelikumide, teadvuse piiride ja kõige muu sellega seonduva vastu. Nagu meil kõigil, eksju. Aga kõige üldisemalt muidugi selle vastu, mis on kogu elu ja kannatamise põhjus, mis tuleb pärast surma jne. Esimene asi, mis raamatu kindlasti huvitavaks teeb, on nimed, kellega Horgan intervjuusid teinud on. Need on tõesti tippnimed mitmetest valdkondadest: religiooniuurijad Huston Smith ja Steven Katz, müstik ja teadvuseuurijast filosoof Ken Wilber, psühhoanalüütik Stanislav Grof, ajuteadlane Andrew Newberg, psühholoog Susan Blackmore jpt. Teine faktor, mis raamatu nauditavaks teeb, on autori kriitiline hoiak kõige suhtes. Võiks öelda, et tegemist on "avatud skeptikuga". Ta teeb kohe alguses selgeks, et ei talu igasuguseid soolapuhujaid, ei lepi ühegi kergemeelse new-age vastusega. Ta otsib tõde võrdselt nii teooriast kui praktikast, olgu see indutseeritud religioosse palve või narkootiliste ainete poolt. Niisiis on tegu omamoodi kriitilise rännakuga läbi erinevate teadmiskoolkondade, mõtestades vaimse valgustuse ja õnne võimalikkust. Entusiasm, tõejanu, segatuna autentse frustratsiooniga pettumuste puhul. Gurusid intervjueerides reflekteeritakse nii nende jutu teoreetiliste aluste kui ka personaalse oleku üle, ehk sõnade ja tegude kokkulangemise probleemi kallal.

Ei mingeid lõplikke, mõnda dogmasse kinnijooksvaid tõdesid. Pakun siinkohal vaid paar inspireerivamat lõiku, mille tõlkisin.


"On hetki, mil ma olen vaid noatera kaugusel uskumast, et loodus hoolib meist. Tegemist võib olla seejuures täiesti igapäevase hetkega. Ma võin riisuda parasjagu lehti mõnel hallil sügispäeval, või juua õhtul verandal veini oma naise Suziega, või oodates oma poja ja tütrega tee otsas hommikust koolibussi. Minus paisub tänulikkus nagu mingisugune igatsus, sama tugev kui nälg või seksuaalne iha. Ma tahan kedagi või midagi tänada selle kõige eest, mis mul on." (lk 195, ptk 11 "Ayahuasca")

"Kui sul veab, siis su pilguheit kuristikku muudab su elu rohkem tõeliseks, mitte vähem. Sa tunned, mida Albert Hofmann tundis, pärast oma psilotsibiini-sessiooni, mille vältel ta leidis end üksinda sügaval maa sisemuses asuvast tondilinnast. Kui ta naasis sellest põrgulikust üksindusest, tundis ta end ümber sündinuna ja üle uhutuna tänulikkusest ja rõõmust kõige "selle kauni üle, mis meil siin on." See on ilmselt kõige suurem kink, mida müstilised elamused meile pakkuda võivad: panna meid nägema, tõepoolest nägema kõike seda, mis maailmas hästi on. Täpselt, nagu mõnda meid soosivasse jumalusse uskujad peaksid olema kimbutatud loomuliku kurjuse probleemist, peaks gnostikuid, ateiste, pessimiste ja nihiliste kummitama sõpruse, armastuse, ilu, tõe, huumori, kaastunde ja rõõmu probleem. Iial ei tohiks me unustada rõõmu-probleemi." (lk 227, ptk "The Awe-ful truth")

külm on

Kirjandusest rääkida on paljude meelest huvitavamaid asju ja ega ma ise milleski muus eriti ei päde, seega teen seda jälle rõõmuga. Ja peojärgne (tere tulemast eestisse, R!) uimane päev sätib noodi – impressionistlik uitamine mõnuprintsiibist lähtudes, korralikult lihtsalt ei viitsi.

Pealegi, 2011 aasta lugemisi pole nagu kokku veel võtnudki. Siit ta tuleb.

Suvi ja aasta lõpp on muidugi rohkem meeles, suvel hakkasin nagu rohkem kirja ka panema mida loen ja üldse rohkem asju kirja panema. Nimetan erksamad elamused ära, mingeid pikke liste ei hakka tegema.
Esiteks intellektuaalne kraam. Siin vajaks muidugi mõtlemist, et kui palju üldse midagi ära seedida suutsin ja mis sellest ka püsima jäi, aga peaauhinna annaksin:

Richard Rorty „Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus“. Siin läheb esimesena käibele tõde, et kõige parem on teos siis, kui ta ebamugavust tekitab, selgelt probleemi tõstatab ja siis nagu piinama jääb. See raamat on ehmatavalt mõtlemapanev ja on üsna kindlasti paljusid mõjutanud.

Madis Kõiv „Luhta-minek“. Asi, mida elu lõpuni lugeda saaks. Parima tahtmise korral suudaks ehk siis üht viiendikku mõista. Säherduse eruditsiooniga inimesi ilmselt enam selles keeleruumis ei sünni.

Alan F. Chalmers „Mis asi see on, mida nimetatakse teaduseks?“ – nüüd ma ehk oskan paremini öelda, mis see teadus siis on, võibolla see laseb mul paremini näiteks magada või tube koristada?

Kõik, rohkem ei tihkagi panna.

Ilukirjandusest on muidugi pagas suurem, aga viitsin praegu aint esimesed meelde tulijad ära mainida. See, et nad esimestena meelde tulevad, on ka ju üks isiklik kvaliteedimärk.

Ene Mihkelson „Nime vaev“. Raamat, millest tahaks iga teise lause üles kirjutada. Või õigemini lõike. Üks näide:
"Aga naeratati neis kortereis tõesti palju. Naeratused rippusid õhus ka siis, kui päris üksi uurisin ruumide mõistatust. Võibolla nende õhku täitvate kehatute ja kohta vahetavate naeratuste pärast jäidki mu uuringud igavesti poolikuiks, sest mu fluidumit fikseerivad vargasilmad ei olnud iialgi vabad olevast ja olematust kõrvalvaatest, mis moodustas nende katselaboratooriumide tõelise sisu."
Taaskord – ebamugavusest sündiv nauding, asjad, millele mõelda ei tahaks. Iga eestlane võiks ühe raamatu Mihkelsonilt ära lugeda. Noh, mitte et see kunagi tegelikult juhtuks. Raamat, mille puhul vastamine küsimusele „millest see räägib?“ vajaks poole tunnist mõtlemisaega. Tõnis H-le: see on kahtlemata 9.

Siegfried von Vegesack „Balti tragöödia“. Ilus, kurb ja igati tõsine, kolmeosaline lugu ühe perekonna saatusest Liivimaal. Ajalooline, isiklik, aga pinnaline. Tegelt peaks kirjutama pika ja põhjaliku analüüsi sellest, miks näiteks see raamat on 7, aga Mihkelson 9. Sest tõlge jääb siiski tõlkeks, ükskõik kui hea ta on. Aga - dont get me wrong, see on suurepärane teos.

Dostojevski „Vaesed inimesed“. Siin pole ka nagu pikalt rääkida D. On see mis ta on, klassik. Tähelepanuväärne on ehk see, et see oli dostoka esimene avaldatud teos, noorena avaldatud (ta oli ehk 20 pluss paar aastat?). Mul hakkab alati silme ees mingi tuhm rohekas film 19. sajandi vene linnadest silme ees jooksma. Kujutan neid kortereid ja vaeseid elanikke ette jne.

Aga eesti autoritega on nii, et esimeste (enam-vähem) täielikult läbi loetute nimekirja jõuavad minu jaoks ilmselt Mati Unt ja Mehis Heinsaar. Omamoodi siga-kägu dihhotoomia, millega teen endale komplimendi, et suudan väga erinevaid lugudejutustamis-stiile nautida.

Kahju et nii uimane olen ja korralikumalt ei jõudnud kirjutada, aga mõne asjaga on tunne, et kui kohe ära ei tee, siis see jääbki tegemata.


--
Btw, igati awesome hetk: kui avastad, et kellelgi mitte-humanitaarist tuttaval (noorel inimesel!) on sinuga sarnane lugemis- ja filmimaitse, isolatsioonitunne väheneb tublisti.

midagi, mida te läti kohta ilmselt ei teadnud

"Kuid samal ajal (XVII sajandil) loodi veel muidki teooriaid indiaanlaste päritolu kohta. Näiteks hispaanlane Enrique Martinez, kes oli Lätis käinud, kinnitas, et Riia ümbruses elavad inimesed sarnanevad väga indiaanlastega. Järelikult on selge, et indiaanlased pärinevad Lätist!"

Miloslav Stingl "Indiaanlased ilma tomahookideta"

džihaad tartus

Poe ja Küüni tänava ristil paikneva toidukoha Teine koht seinale, samuti kaarsilla otsa ja ilmselt mujalegi on ilmunud üks uus tänavakunsti taies. Selle ilmumist saab seostada reaktsioonina ühe hirmsa sündmuse 10. aastapäevale, millest vaid paar päeva möödunud on. Selles suhtes on ta aktuaalne. Aga ta on ühtlasi tabavalt ilmne illustratsioon ühele raamatule, Benjamin R. Barber "Džihaad Mcmaailma vastu" (eesti keeles 2006). See ilmus oma kodumaal juba aastal 1996.

Maailmas pidi palju juhtuma ja 15 aastat mööduma, et ühes idabloki riigis see "reklaam" lõpuks ilmuda sai. Võtkem siis teadmiseks.


Aga kiusu pärast võiks ikkagi küsida, milleks? Miks ta on siin Tartu kesklinnas seina peal ja näitab midagi, mida me niikuinii ammu teame?

milline on meie järgsuse-järgsus

Nii mõnigi ilmselt mõtleb vahel, mis tuleb pärast seda lõppevat (või juba lõppenud) ajastut, mida õhtumaade kultuurilugu modernismi-järgsuseks nimetab. See pole huvitav mitte üksnes selgelt intellektuaalsete suunitlusega inimeste jaoks, vaid kindlasti palju rohkematele, kuna seostub otseselt paljude protsessidega, millega me igapäevaselt seotud oleme. Nende igapäevaste ja ühiskondlike ilmingute kohta ei julge ma hetkel midagi kosta.
Mis puutub aga kirjandusse-filmindusse, peaks teoreetilisi artikleid selle kohta juba siin-seal leiduma, nagu see Raoul Eshelmanni oma siin. Soovitan seda vähemalt kõigile ülikoolis õppijatele, tegelikult aga kõigile.

Aga kirjutama hakkasin seda juttu hoopis ühe autori pärast, keda selles artiklis paar korda mainitakse - Viktor Pelevin. Ei taha liialt kiita, olen ainult üht raamatut lugenud ("Sinine latern"), aga midagi väga lihtsat ja samas tähtsat imbuks läbi nende lugude minuni. Pelevini jutud on nagu kutsuv käeviibe teiseltpoolt vohavat künismi, irooniat ja tähendusetust, mille asemele keegi midagi pakkuda ei oska. Nagu räägiks hea sõbraga, kelle lohutavaid sõnu uskuda tahaks. Ja kae imelugu, üks 2009. aasta artikkel teatas, et Pelevin olla kõige mõjukamaid kaasaegseid intellektuaale Venemaal. Kui see fakt meile lootust ei anna, mis siis veel !?


Siinkohal paar lauset jutust "Lapsepõlve ontoloogia".

"Esemed ei muutu, kuid miski kaob, seni kuni sa sirgud. Tegelikult kaotad selle millegi sina ise, möödud iga päev pöördumatult kõige tähtsamast, lendad kuhugi allapoole - ning peatuda, lakata aeglaselt langemast olematusse ei ole võimalik, võib üksnes valida sõnu, kirjeldades sinu endaga toimuvat/.../see, mida sa pikki aastaid iga päev näed, muutub aegamisi mälestusmärgiks sinule endale - sellisele, milline sa kunagi olid -, sest see kannab endal jälge juba peaaegu kadunud inimese tunnetest, kes ilmub sinus välja mõneks hetkeks, kui sa näed sedasama, mida kunagi nägi tema."


Soovitan väga soojalt.

2010

Kuna selline lubadus sai õhku visatud, heidan kerge kokkuvõtva pilgu alles lõppenud 2010. aastale. Põhiliselt isiklikud muljed.

Minu jaoks oli see kahtlemata kordaläinud ja põnev aasta. Tähtis oli kindlasti uue elukohaga harjumine. Kolimine ja ümbritseva ruumi, samuti liikumistrajektooride muutumine on üsna oluline mõjutaja. Igatahes Tiigi tänavast on saanud kodu selle kõige tõsisemas ja paremas mõttes.

Kevadsemestri algul sain hakkama ka suuremat sorti enese kokku võtmisega akadeemilisel rindel, loodan et see hoog mind veel niipea maha ei jäta. Selle finantspoolega kaasnevaid vilju naudin veel praegugi viimaseid kordi. Et aga üliõpilasi ikka edaspidigi toetataks ja inimestel mõistust jätkuks taipamaks, et see tõesti vajalik on! Hoiame pöidlad pihus...
Suve puhul oli tore, et sai nii tööd teha kui puhata ja mööda eestit ringi liikuda. Ei kavatsegi vist siia postitusse ühtegi nurinat tuua...

¤¤¤
Aga kirjanduse ja muude seesuguste nähtuste juurde, mis ikkagi selles blogis enim tooni peaks andma. Seoses kooliga sai tegeletud väga erineva literatuuriga, sealhulgas paljude etnoloogia ja usundi-alaste kirjutistega, mis mind üsna tugeval määral uutmoodi mõtlema stimuleerisid. Siinkohal ootan edaspidigi soovitusi teoloogia ja orientalistikahuvilistelt inimestelt. Ühesõnaga Siimult.
Loomulikult sai massiivseimalt pähe ja sealt välja valatud eesti kirjandust, sest see ju ikkagi mu eriala on. Nuusutatud sai ka filosoofiat, natu neomarksismi (Adorno and Co.), tsipa Heideggeri, nokatäis traditsionalistlikku metafüüsikat (Guenon). Eks teisigi, aga ei tule meelde. Ju tundusid need südamelähedasemad (kuidas iganes see ka võimalik ei oleks).
Aasta loetum isik on kahtlemata Madis Kõiv, kelle töödega ka edaspidi tegelen, loodetavasti bakatöö raames.

Silme sai eelmine aasta kõvasti rikutud ka filme vaadates. Ja paljud neist jäävad meelde kui uued lemmikud. Tähtsamate nimedena toon välja: Kubrick, Trier, Polanski, Nolan. Neilt siis kõige suuremad "pärlid".

Igatahes, siin siis mõningad teosed, nii filmid kui raamatud, mis eredatena (mitte ajada segi ilusate, kauniste, positiivsetena) aastast meelde on jäänud ja julgen teistelegi soovitada.

Kirjasõna: (!) - an absolute must-read
Mircea Eliade "Religioosne sümbolism ja nüüdisinimese ebakindlustunne" (essee)
Uku Masing "Pessimismi põhjendus" (essee, samanimeline raamat)
Rene Guenon "Nüüdismaailma kriis" (!)
Fredric Jameson "Postmodernism ja tarbimisühiskond" (essee)
Madis Kõiv - näidendid "Castrozza"(!), "Kammertükk"; romaanid "Kolm tamme", "Päev", "Suvi pääbul ja kinnijooks Raplas", "Kalad ja raamatud" (osad veel pooleli); esseekogumik "Luhta-minek"
Mati Unt "Must mootorrattur" (!)
Artur Alliksaar "Nimetu saar", "Olematus võiks ju ka olemata olla" (!)
Mehis Heinsaar "Sügaval elu hämaras", "Rändaja õnn" (!)
Jaan Oks "Otsija metsas"
Vaino Vahing "Päevaraamat"
Ene Mihkelsoni erinevad luulekogud
Hugo Raudsepp "Põrunud aru õnnistus" (see on tõsiselt ka naljakas!)

Filmid: (!) - an absolute must-see
S.Kubrick "2001 : a space odyssey" (!) "A clockwork orange"(!), "Paths of glory", "Dr Strangelove"
Lars v. Trier "Antikristus", "Breaking the waves", "Dancer in the dark"
Francois Truffaut "Fahrenheit 451"
Terry Gilliam, Terry Jones "Monthy python and the holy grail"
Vincenzo Natali "Cube" (!)
Martin Scorsese "Shutter island"
Christopher Nolan "Inception" (!)
Andrei Tarkovski "Stalker", "Solaris"
Oliver Hirschbiegel "Der Untergang"
Oren Peli "Paranormal activity" (!)
Roman Polanski "Ghost writer", "Tenant"
----

Praeguseks kõik, tulemas: "Püha Tõnu kiusamine"

"...tulen linnast ja saan korraga aru, milles on asi."

Üha tihemini käib tundmus, et kõige enam mõjutan ma oma ümbritsevat ruumi ja inimesi läbi kõige labasema olemas-olemisega. Ehk vastandatuna mingile pingutusele, tegevusele. Elan oma elu suures osas ainult inertsist, sest nii olen ju nagu kogu aeg teinud ja üllatav on see, et mida enam sellele sissekujunenud voolule alluda, seda "ladusamalt" kõik läheb. Kui hakata suuri eesmärke seadma ja ennast ületama, on halvad tagajärjed kiired tulema. Seega tuleb jätkata rahulikult, keskenduda sellele soojale soonele oma sise-elu (seal ongi ainus REAALNE elu) südamikus, mille ümber kõik tegevused on ehitatud ja mis neid kõiki oma lihtsa ja sõnastamatu distsipliiniga alal hoiab ja läbistab. Tegevused teevad ennast ise, asjad - mina nende hulgas - asetuvad oma kohtadele. Soe ja egoistlik tuksumine sisemise nõude järgi. Kui selle juures õnnestub veel kellelegi head teha ja toetust pakkuda on see lausa luksus ja kui see tõesti toimub, siis mu mõistus veel selle mehhanismi tööpõhimõtteni ei küündi. Tunnetest pole ka pikalt rääkida, need tiirutavad suurem osa ajast pöörastena ümber iseendi, saamata päris täpselt aru kust keegi pärit on. Vana hea intuitsioon ei soovita muud kui jätkata toimiva režiimiga ja lõpuni välja minna, ükskõik mis ka ei juhtuks, samas siiski silmad ja hing (heal juhul ka aju?) lahti hoides. Selline unisusest mõjutatud, totaalsusele mittepretendeeriv enesereflektsioon siis.


Põige kirjanduse juurde ka.
Madis Kõivu "Kolm tamme" on suurepärane romaan. Ülitäpse filosoofilise keelega, aga nii intiimne, aus ja detailitruu, et üheski kohas ei teki kahtlust autori siiras eesmärgis oma lapsepõlveelamused ja suurimad mõjutajad peensusteni lahti-harutada-ja-ära-seletada. Mõjud mulle on nähtavad juba selliste sidekriipsudega eraldatud pikkade liitsõnade kasutamise põhjal. Aga nii on ju väga meeldiv ise pikki sõnu teha. Sellise autori puhul tundub tugev mõju täiesti paratamatuna ja sellest mul pääsu pole, kuna ka mu bakalaureusetöö tuleb suure tõenäosusega Madis Kõivu proosaloomingust.

Sooja sügist kõigile


"Puud tähendavad rohkem kui inimesed ja lõhnad enam kui sõnad./---/Kuid tõelisus on liiga puhas essents, et teda puhtalt välja kannatada, igapäevases toimingus tuleb valida näilisusi ja lõhnade asemel sõnu." (lk 131)

mingi suvaline lumine märtsikuu laupäev

ja nii ta lähebki - mõtlesin et avan blogi ja hakkan siia ainult süstemaatilist, tervikuid moodustavaid tekste kirjutama, millel on üks konkreetne siht ja kindlad piirid. aga ei - ikka kisub subjektiivsete emotsionaalsete enesereflektsioonide poole. (See n.ö. vingumis-iha pole mitte ainult üldinimlik ja tüüpiline vaid oma sisult ka ettearvatav, mis muudab selle protsessi mu enda jaoks ebameeldivaks). Samas saan endale kohe vastu väita - iga kirjutis on subjektiivne enesereflektsioon, ükskõik kui tähtis(ja akadeemiline?) nägu pähe teha.

Aga päevaraamatuid on alati peetud, huvitavad on nad muidugi siis, kui neid on omapärased, soovitavalt tuntud inimesed pidanud. Näiteks Vaino Vahingu päevaraamat nimega "Noor Unt"(ilmunud Loomingu raamatukogu sarjas 2004 aastal), mis nagu pealkirja järgi arvata võib, räägib põhiliselt noore Mati Undi sise- ja välimaailmast 60ndate lõpus ja 70ndatel. Aga mitte ainult Undi, ka paljude teiste eesti kultuuritegelaste. Põhiliselt siis kirjanduse ja teatri valdkondades tegutsevad inimesed. Raamatu võib alati ükskõik mis kohast lahti võtta ja veenduda, et see subjektiivne ennastpeegeldav jutt võib vahel täitsa mõnus lugemine olla.

Väike väljavõte:"Pärast väikesed hüsteeriad nii Undil kui ka teistel. Kardan Kangilaskite ja Kaplinskite seltskonda, nad on liiga targad.Öösel kodus psühhodraama."(lk 32) Siit lõigust on hästi näha ka Vahingu peaamet - psühhiaater.


byebye praeguseks