külm on

Kirjandusest rääkida on paljude meelest huvitavamaid asju ja ega ma ise milleski muus eriti ei päde, seega teen seda jälle rõõmuga. Ja peojärgne (tere tulemast eestisse, R!) uimane päev sätib noodi – impressionistlik uitamine mõnuprintsiibist lähtudes, korralikult lihtsalt ei viitsi.

Pealegi, 2011 aasta lugemisi pole nagu kokku veel võtnudki. Siit ta tuleb.

Suvi ja aasta lõpp on muidugi rohkem meeles, suvel hakkasin nagu rohkem kirja ka panema mida loen ja üldse rohkem asju kirja panema. Nimetan erksamad elamused ära, mingeid pikke liste ei hakka tegema.
Esiteks intellektuaalne kraam. Siin vajaks muidugi mõtlemist, et kui palju üldse midagi ära seedida suutsin ja mis sellest ka püsima jäi, aga peaauhinna annaksin:

Richard Rorty „Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus“. Siin läheb esimesena käibele tõde, et kõige parem on teos siis, kui ta ebamugavust tekitab, selgelt probleemi tõstatab ja siis nagu piinama jääb. See raamat on ehmatavalt mõtlemapanev ja on üsna kindlasti paljusid mõjutanud.

Madis Kõiv „Luhta-minek“. Asi, mida elu lõpuni lugeda saaks. Parima tahtmise korral suudaks ehk siis üht viiendikku mõista. Säherduse eruditsiooniga inimesi ilmselt enam selles keeleruumis ei sünni.

Alan F. Chalmers „Mis asi see on, mida nimetatakse teaduseks?“ – nüüd ma ehk oskan paremini öelda, mis see teadus siis on, võibolla see laseb mul paremini näiteks magada või tube koristada?

Kõik, rohkem ei tihkagi panna.

Ilukirjandusest on muidugi pagas suurem, aga viitsin praegu aint esimesed meelde tulijad ära mainida. See, et nad esimestena meelde tulevad, on ka ju üks isiklik kvaliteedimärk.

Ene Mihkelson „Nime vaev“. Raamat, millest tahaks iga teise lause üles kirjutada. Või õigemini lõike. Üks näide:
"Aga naeratati neis kortereis tõesti palju. Naeratused rippusid õhus ka siis, kui päris üksi uurisin ruumide mõistatust. Võibolla nende õhku täitvate kehatute ja kohta vahetavate naeratuste pärast jäidki mu uuringud igavesti poolikuiks, sest mu fluidumit fikseerivad vargasilmad ei olnud iialgi vabad olevast ja olematust kõrvalvaatest, mis moodustas nende katselaboratooriumide tõelise sisu."
Taaskord – ebamugavusest sündiv nauding, asjad, millele mõelda ei tahaks. Iga eestlane võiks ühe raamatu Mihkelsonilt ära lugeda. Noh, mitte et see kunagi tegelikult juhtuks. Raamat, mille puhul vastamine küsimusele „millest see räägib?“ vajaks poole tunnist mõtlemisaega. Tõnis H-le: see on kahtlemata 9.

Siegfried von Vegesack „Balti tragöödia“. Ilus, kurb ja igati tõsine, kolmeosaline lugu ühe perekonna saatusest Liivimaal. Ajalooline, isiklik, aga pinnaline. Tegelt peaks kirjutama pika ja põhjaliku analüüsi sellest, miks näiteks see raamat on 7, aga Mihkelson 9. Sest tõlge jääb siiski tõlkeks, ükskõik kui hea ta on. Aga - dont get me wrong, see on suurepärane teos.

Dostojevski „Vaesed inimesed“. Siin pole ka nagu pikalt rääkida D. On see mis ta on, klassik. Tähelepanuväärne on ehk see, et see oli dostoka esimene avaldatud teos, noorena avaldatud (ta oli ehk 20 pluss paar aastat?). Mul hakkab alati silme ees mingi tuhm rohekas film 19. sajandi vene linnadest silme ees jooksma. Kujutan neid kortereid ja vaeseid elanikke ette jne.

Aga eesti autoritega on nii, et esimeste (enam-vähem) täielikult läbi loetute nimekirja jõuavad minu jaoks ilmselt Mati Unt ja Mehis Heinsaar. Omamoodi siga-kägu dihhotoomia, millega teen endale komplimendi, et suudan väga erinevaid lugudejutustamis-stiile nautida.

Kahju et nii uimane olen ja korralikumalt ei jõudnud kirjutada, aga mõne asjaga on tunne, et kui kohe ära ei tee, siis see jääbki tegemata.


--
Btw, igati awesome hetk: kui avastad, et kellelgi mitte-humanitaarist tuttaval (noorel inimesel!) on sinuga sarnane lugemis- ja filmimaitse, isolatsioonitunne väheneb tublisti.