õhtumaa viimased tunnid käivad, juba oma sada aastat. kusagil segab oma teeklaasis suhkrut peaminister andrus ja mõtleb et hääküll aitab siis kah, las keegi teine saab ka vahepeal avaliku poksikoti staatust nautida. mina loen seda ilmar raagi esseed ja tunnen, kuidas minu isiklik andruse-viha lahtub. nagu ka kõik muu viha. ja tunnen ka, et täna enam küll rohkem mõelda ei taha. mitte millelegi.