surm ja puhkamine

Surnute kohta öeldakse mõnikord: „Puhka rahus!“; Et nad on lõpuks „puhkama saanud“ jne. See on väga levinud väljendusviis, mida kasutatakse rohkelt üsna lühikesel perioodil pärast surma, aga ka muudel puhkudel kadunutest rääkides (puhkab Raadi kalmistul jne). Ma ei tea vist ühtki teist väljendit, mis paljastaks nii avali ja valusalt iroonilisel viisil inimese maist olukorda. Niisiis tuleb välja, et puhkus on ikkagi see asi, mis elu lõpp-punkti moodustab, või ehk isegi elu eesmärgi üldiselt (kui lähtuda nt Freudist: elu eesmärk saab ranges mõttes tema enda perspektiivist olla ainult surm; seega surma taga – puhkamine).

Puhkus on niisiis see miski, mis ootab ees neid, kelle ees meil pole enam vastutusi. Siis on neil lõpuks õigus puhata. On nii varjamatult selge, kuidas sellise väljendusviisiga projitseeritakse elu-välisesse punkti, millele meil igasugune ligipääs puudub, see põhiline puudujääk, mis igapäevases ühiselus valitseb: võimalus kordki puhata. Veel täpsemalt: puhata süüvabalt, omamata võlgu ja kohustusi kolmandate osapoolte ees. Frustratsioon, mis leiab imaginaarse lahenduse surnute abiga: surnud puhkavad mõnes mõttes kogu aeg meie eest. Kui nad seda ei teeks, oleks meie olukord talumatu ja peaksime tõepoolest hakkama midagi oma olukorra parandamiseks ära tegema. On ju ühtlasi levinud ütlus: puhata jõuad ka pärast surma. See peaks olema nüüdisaja ideoloogia põhilisi juhtkirju. Sa pead kogu aeg olema väsinud, sa pead kogu aeg olema süüdi.

Kui keegi kasutab näiteks mu isa kohta väljendit, et ta puhkab kuskil, haarab käsi iga kord kujuteldava püstoli järele. Tahaks vastata: „H...i puhkab, nagu tal muud teha pole!“ Puhata oleks ta pidanud saama elus.

olin jaapanis. aga jaapan oli ära minnes suuresti nagu supilinn. lahingut oli ka. sakslased tulid tunneli kaudu, meid oli vähe, aga nad olid meil nagu pudelikaelas, pluss meil oli granaate, mida ma lausa kaks korda sain proovida paremini visata - nimelt toimuski nendega kaks dramaatilist kohtumist. lendas kehaosi, kuigi granaadid oli lumest. muuseas oli muidki missioone. oli vaja päästa uku masing, kes oli kuidagi pikka kasvu aga peksagi oli vaja talle korralikult anda. siis saatsin ta tundi tagasi, istus bioloogias rahulikult nagu oivik. aga ta polnud kindlasti ainuke, vähemalt paar isikut oli veel vaja õigesse kohta viia. see kõik toimus muidugi segases sõjakeerises. tegemist oli ka ajareisiga ja ma tegin suurt tööd, et kultuuri- ja ajalugu sõja tõttu ei kannatak/muutuks.
-(muidugi oli ka võõrastavalt laiades ruumides ringi ekslemist ja muud modernismile omast, ka episteemilisi küsimusi, isegi pidev-kestvalt)-
tagasi tulime lennukiga. sealt selguski jaapani ootamatu supilinna-sarnasus. mind oli akna äärde istuma pressitud kui poolhull kes oli lollusi teinud. nende jaoks oli kõik vist ikka tavaline turismireis. tuletan meelde, et mu motiivid olid segased, mõistmatud aga väga olulised. mihkel va jobu istus mulle poolsülle nagu ruumi oleks vähe olnud. padjad püürist välja (miks?) ja puhkama. hundid läbi, lambad söönud. muidugi võiks ka lennukist edasi minna, aga see oleks astumine õhukesele jääle.

teie mesikäpp
pöörduda mu poole nii valiidsete kui miinusmärgiliste küsimustega

Teen silmad lahti ja liigun öisel kiirteel umbes 140 km/h. Ja esimene mõte on, kas jumalikkus on osa mu ettekujutusvõimest aga kohe taipan, et see pole üldse oluline asi. Teeääred ja neoonvalgus lendavad silme eest mööda, köidavad tähelepanu, aga vaid umbes pool tundi, järgnevad igavus, apaatia ja lõpuks piin ning agoonia nagu laulaks kõrva sisse keegi häirivat lugu mida vihkan, aga kõrvu kinni panna ei saa, silmi ammugi. Midagi ei saa kinni panna ja seda taibates tahaks paanikast oksendada.

Olen lõksus mingisuguse hiiglasliku organismi arterites ja liigun tugeva rõhu mõjul ringi, nagu toitaine, nagu kütus voolikus. Neil kiirteedel pole sildu, kõik toimub ühel tasandil, mõtlen korraks, et äkki saaks pöörata kuhugi kuristikku või sõita vastu seina, aga see lootus kaob, mina ei juhi siin midagi.

Üksteise järel hakkavad saabuma hoopis lapsepõlvemälestused. Ma mängisin suviti kooli juures palli, tundide viisi. Ei tea kas saab määratleda hetke, mil inimene kaotab õiguse mingile õnnele, kurat, miks ma praegu selliste asjade peale mõtlen!? Kuidagi peab siit välja pääsema, muud ma ei mäleta, ma ju ei sündinud ju siia liikuvasse autosse. Aga liiga kaugele jäävad nii õige vastus kui ka küsimus, ma ei tea võlusõna. See on kusagil teisel pool seina, kust ma tulin.

Aitab, kõik on ära proovitud, midagi ei jää enam üle. Ma pean maha hüppama. Kierkegaardi arvates pidigi inimene lõpuks hüppama, ainult...kurat kes see Kierkegaard on?? Kust ma neid asju tean? Aitab, kõik on läbi, nüüd ma lähen ...

Klõps,

Hetk peale lihaste lõdvestumist õhus ja enne kontakti asfaltiga tabab lõpuks deja vu.


Selle pikaks venitatud sekundi jooksul jõuab pilt silme ette. Nüüd ma näen.
Järgmine hetk kuulen selgelt, (veel?) oma kõrvaga kaela- ja seljalülide murdumist, pahvak verd lendab seespoolt kurku..




Vaikus.

-
-
-
-

Keha läbib võpatus läbi une, nagu keegi oleks raputanud. Teen silmad lahti ja liigun öisel kiirteel, umbes...

EEEEEEMAAAAAAAAAAA!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!






---
Inspiratsioon - sellest laulust.

Uni re-visited

Täna keset ööd kõrge pulsiga ärgates olin ääretult tänulik, et oli just selles kohas, kus ma ärkasin ja mitte kusagil mujal. Eriti selles Tartu osi sisaldavas une-ilmas, kus minutid (tunnid, aaastad?) tagasi olin tegutsenud ja millest parajasti ärkasin

Sest unede juures on õudused üks asi, aga ülim nüansirohkus ja tugev jäljenduslikkus teine ja mitte vähem õõvastavam külg.
Tõepoolest, minusse jõudis juba sügavale juurduda tunne, et ma olen kurjategija, tagaotsitav kurjategija, kes on täiel määral oma tegude eest vastutav. Selline oli niisiis minu unenäo sisu. Kuritegu oli koosnenud mitmest osast, millest mõni leebem nagu restoranis maksmata jätmine ja mõni karmim nagu suur vargus või isegi tapmiskatse. Igatahes, mingi suurema protsessi paari ebaseadusliku sammu eest ma vastutasin (ma ei tegutsenud üksi, vähemalt 3 tüüpi olid veel). Ja olin teadlik ka sellest, et kusagil olime olnud lohakad ja nüüd jälitasid meid nii kannatanud inimesed kui võimuorganid. Praeguseks on detailid meelest kadunud, aga oi-oi, kui palju neid oli. Ja see ongi kõige hullem, sest need detailid veensid mind täielikult, et ma olen SÜÜDI ja pean põgenema.

Veenvuse rõhutamise juures on paar olulist asja. Tegelikult me ju unenägude juures väga harva seame üldse midagi kahtluse alla, see on selge. N.Ö. elame unenägusid nii, nagu nad tulevad, oleme nendega üks. Aga muljed nendes on üldiselt vahelduvad, muutlikud, üksteisesse sulanduvad ja hajusad. Seekordses oli minu kurjategija staatus aga nii ühene, nii selgelt tajutav, et muudele muljetele mingit ruumi ei jäänudki. See oligi see hirmutavaim - olin saanud täielikult selleks situatsiooniks, minus oli korraga nii kannatav kui süüdi olev pool. Sest kui ma praegu meelde tuletan, siis ei üritanud ma lihtsalt olukorrast välja rabeleda, ma teadsin, et VÄLJA rabeleda ei saagi, oli kõike teinud iseendale, ise olin süüdi ja ise pidin ka ennast karistama. Omamoodi solipsistlik, põrgulik olukord - rabelemine iseeneses. Sünge kogemus kahesõnaga. Tõsine rõõm oli ärgata.

Raekoja platsile tulin selle lõunapoolselt küljelt. Tegelikult ma ei tulnud kusagilt. Võib öelda, et Raekoja plats asetus mu ümber just nii, et ma end selle lõunapoolsest osast leidsin. Valitses ebamäärane hämar ilm, pisut õhtupoolikut meenutav. Hirm oli tekkinud juba enne. Hirm oli enne, kui ennast sellest olukorrast üldse avastasin. Tähtsaim on, et ta kestis pidevalt, läbistas kogu toimunu, andes kõigele oma näo - paaniline hirm.

Niisiis liikusin üle raeplatsi emajõe poole. Platsil oli palju ruumi, ette ei jäänud ühtki välikohvikut. Liginedes märkasin sillal ja selle ääres seisvaid inimesi ja kuulsin nende hääli, need kõlasid juba eemalt närvilisena. Ärevus süvenes, mida lähemale ma sillale jõudsin ja mida enam ulatusin pilguga teisele poole jõge. Jõe kaldal kõrguv rohkete rõdudega hotellilaadne hoone ja selle kõrval olev Atlantis kihasid inimtegevusest. Kui pingutasin silmi ja püüdsin taibata, mis seal toimub, taipasin ehmatusega, et inimesed hüppavad rõdudelt ja katustelt alla jõkke, karjuvad ja jooksevad hüsteeriliselt ringi. Kaua ei lasknud ennast oodata ka põhjus (kui seda(teda?) arusaadavuse mõttes nõnda nimetada. sest mingisugustest põhjus-tagajärg seostest ei saa siin tegelikult rääkida, pealegi tundsin koguaeg, et ainuke põhjus üldse saan olla mina). Ja see põhjus kerkis häälekalt, õõvastava jõmina saatel hoonete tagant nende kohale ning mul ei kulunud rohkem kui hetk mõistmaks, mis kohe juhtuma hakkab. Tegemist oli mehhaanilise, ilmselt inimese poolt ehitatud objektiga, kuigi ma ei oska seda millegi konkreetselt nähtuga põhjendada. Kõige enam sarnases see hiiglaslikule robot-koerale - tal oli neli jämedat jalga ja eristatavad keha ja pea-osa. Täpsemaid mõõtmeid ei suuda ma kirjeldada, igatahes tundus ta olevat vähemalt poole kõrgem kui suurem osa mulle tuntud hooneid. Mõne raksatusega purunes hotelli-laadne hoone ja sama lihtsalt jalutas see asi läbi atlantisest. Seda kõike ei vaadanud ma loomulikult pealt, vaid esimese halva ende peale pistsin paaniliselt jooksu, umbes samasse suunda, kust tulnud olin. Jõudsin Toomemäe küngaste vahel, juba oli saabunud pimedus. Tundsin ennast nagu vastik väike kahjur, keda püütakse hävitada, aga kes visalt eest ära jookseb. "Mida ma teen, mida ma tegema pean?" mõtlesin. Ühe kivitrepi mademelt leidsin kaardipaki. Korjasin selle üles ja vaatasin kaarte (kõik see toimus möödaminnes, paaniliselt lõõtsutades). Sama nõutult, teatud kahetsusega panin paki tagasi trepile. Jätkasin paanilist põgenemist, teades, et kui paigale jään, ootab mind ees kindel surm.

Kuhu ja kuidas mul lõpuks peituda õnnestus, ma ei tea. Tean vaid, et õnnestus. Ja natuke aega seal kusagil kükitanuna tulin uuesti päevavalguse kätte. Vähemalt nii paistis olevat - domineerisid heledad toonid. Ringi jalutades adusin, et linnast ei olnud palju järele jäänud, suurem osa hooneid oli varemeis. Teadsin, et pean kohtuma ühe tüdrukuga, ning varsti see juhtuski. Ei suuda mäletada ta nime ega välimust, kuid tean, et ta oli üsna tavaline. Ta avas mulle mõningaid tagamaid juhtunu kohta. Amokki jooksnud koera-taolise roboti olid ehitanud mingid kutid kusagil Kivilinnas, oma kuuris. Nentisin, et "noh, siis poleks niikuinii midagi teha olnud" või midagi muud täiesti olukorrale mittevastavat ja ebaadekvaatset. Sellega lõppeski kõik.


Unenägu augusti algusest

lumi-uni

Täna hommikul kogesin, kui huvitaval viisil unenäod töötavad.

Nimelt oli eelneval õhtul ahi köetud ja toas, eriti jalgadel väga palav.

Ja mida nägin ma unes - kõnnin Kuperjanovi tänaval kodu poole, jalad paksus külmas lumes.

kompenseeriv sisu tõepoolest...