olin jaapanis. aga jaapan oli ära minnes suuresti nagu supilinn. lahingut oli ka. sakslased tulid tunneli kaudu, meid oli vähe, aga nad olid meil nagu pudelikaelas, pluss meil oli granaate, mida ma lausa kaks korda sain proovida paremini visata - nimelt toimuski nendega kaks dramaatilist kohtumist. lendas kehaosi, kuigi granaadid oli lumest. muuseas oli muidki missioone. oli vaja päästa uku masing, kes oli kuidagi pikka kasvu aga peksagi oli vaja talle korralikult anda. siis saatsin ta tundi tagasi, istus bioloogias rahulikult nagu oivik. aga ta polnud kindlasti ainuke, vähemalt paar isikut oli veel vaja õigesse kohta viia. see kõik toimus muidugi segases sõjakeerises. tegemist oli ka ajareisiga ja ma tegin suurt tööd, et kultuuri- ja ajalugu sõja tõttu ei kannatak/muutuks.
-(muidugi oli ka võõrastavalt laiades ruumides ringi ekslemist ja muud modernismile omast, ka episteemilisi küsimusi, isegi pidev-kestvalt)-
tagasi tulime lennukiga. sealt selguski jaapani ootamatu supilinna-sarnasus. mind oli akna äärde istuma pressitud kui poolhull kes oli lollusi teinud. nende jaoks oli kõik vist ikka tavaline turismireis. tuletan meelde, et mu motiivid olid segased, mõistmatud aga väga olulised. mihkel va jobu istus mulle poolsülle nagu ruumi oleks vähe olnud. padjad püürist välja (miks?) ja puhkama. hundid läbi, lambad söönud. muidugi võiks ka lennukist edasi minna, aga see oleks astumine õhukesele jääle.

teie mesikäpp
pöörduda mu poole nii valiidsete kui miinusmärgiliste küsimustega