__:::Sisesta siia intrigeeriv pealkiri, soovitatavalt seksi või poliitikaga seostuv:::__

Mõnikord satun avastama asju, mis on ühelt poolt nii lihtsad ja loomulikud, aga kui need teadmised omaks võtta, jääksid ära paljud viljatud vaidlused.

Näiteks vaidlus jumala olemasolu üle - ja seda tuleb tõepoolest ette, ka minu eakaaslastest tuttavate seltskonnas. Võitlev ateist ütleb, et pole olemas, idee on rumal, uskuda, et kusagil on mingi kõikvõimas mees jne. Ja on ise üldiselt oma "mõttesaavutusega" üsnagi rahul.

Ja siis proovida sellele inimesele selgeks teha, et tema kujutlus Jumalast sarnaneb pigem hommikumantlis Lempsile Marja tänavalt, kui sellele, mille tähistamiseks sõna "jumal" on välja mõeldud.

Arthur C. Danto: "Seega, kui väidame, et oleme mõelnud Jumalast kui mitteeksisteerivast, siis me ikkagi ei ole mõelnud Jumalast." ("Ühendused maailmaga" lk. 245) Danto seletab siin Descartes-i meditatsioone ja vihjab enam-vähem sellele, et jumala kui mõõtmatu olendi olemasolu on üsnagi loogiline ja iseennast tõestav argument.



Aga tõepoolest, kui inimene isegi sõna "Jumal" puhul ei suuda mõelda millestki paratamatult eksisteerivast, mille mitte-olemasolu ei ole mõeldav, siis polegi temaga millegi üle vaielda. Kuigi selline inimene harilikult ei suuda absoluutselt kujutleda seda maailma ka ilma enese eksisteerimiseta, nagu ilmselt suurem osa meist.


Huvitav, kas pole?