God's psychoanalyst

Sõber Siim laenas paar kuud tagasi raamatu, mida ikka aeg-ajalt kõige muu kõrvalt sirvisin, John Horgani "Rational mysticism". Nüüd, olles selle juba mõne nädala eest lõpetanud, tahaks öelda paar sõna.

Tegemist on sellise sümpaatse ameerikaliku formaadiga. See on kirjutatud ajakirjanikust mehe poolt, kellel on suur huvi religiooni, psühhedeelikumide, teadvuse piiride ja kõige muu sellega seonduva vastu. Nagu meil kõigil, eksju. Aga kõige üldisemalt muidugi selle vastu, mis on kogu elu ja kannatamise põhjus, mis tuleb pärast surma jne. Esimene asi, mis raamatu kindlasti huvitavaks teeb, on nimed, kellega Horgan intervjuusid teinud on. Need on tõesti tippnimed mitmetest valdkondadest: religiooniuurijad Huston Smith ja Steven Katz, müstik ja teadvuseuurijast filosoof Ken Wilber, psühhoanalüütik Stanislav Grof, ajuteadlane Andrew Newberg, psühholoog Susan Blackmore jpt. Teine faktor, mis raamatu nauditavaks teeb, on autori kriitiline hoiak kõige suhtes. Võiks öelda, et tegemist on "avatud skeptikuga". Ta teeb kohe alguses selgeks, et ei talu igasuguseid soolapuhujaid, ei lepi ühegi kergemeelse new-age vastusega. Ta otsib tõde võrdselt nii teooriast kui praktikast, olgu see indutseeritud religioosse palve või narkootiliste ainete poolt. Niisiis on tegu omamoodi kriitilise rännakuga läbi erinevate teadmiskoolkondade, mõtestades vaimse valgustuse ja õnne võimalikkust. Entusiasm, tõejanu, segatuna autentse frustratsiooniga pettumuste puhul. Gurusid intervjueerides reflekteeritakse nii nende jutu teoreetiliste aluste kui ka personaalse oleku üle, ehk sõnade ja tegude kokkulangemise probleemi kallal.

Ei mingeid lõplikke, mõnda dogmasse kinnijooksvaid tõdesid. Pakun siinkohal vaid paar inspireerivamat lõiku, mille tõlkisin.


"On hetki, mil ma olen vaid noatera kaugusel uskumast, et loodus hoolib meist. Tegemist võib olla seejuures täiesti igapäevase hetkega. Ma võin riisuda parasjagu lehti mõnel hallil sügispäeval, või juua õhtul verandal veini oma naise Suziega, või oodates oma poja ja tütrega tee otsas hommikust koolibussi. Minus paisub tänulikkus nagu mingisugune igatsus, sama tugev kui nälg või seksuaalne iha. Ma tahan kedagi või midagi tänada selle kõige eest, mis mul on." (lk 195, ptk 11 "Ayahuasca")

"Kui sul veab, siis su pilguheit kuristikku muudab su elu rohkem tõeliseks, mitte vähem. Sa tunned, mida Albert Hofmann tundis, pärast oma psilotsibiini-sessiooni, mille vältel ta leidis end üksinda sügaval maa sisemuses asuvast tondilinnast. Kui ta naasis sellest põrgulikust üksindusest, tundis ta end ümber sündinuna ja üle uhutuna tänulikkusest ja rõõmust kõige "selle kauni üle, mis meil siin on." See on ilmselt kõige suurem kink, mida müstilised elamused meile pakkuda võivad: panna meid nägema, tõepoolest nägema kõike seda, mis maailmas hästi on. Täpselt, nagu mõnda meid soosivasse jumalusse uskujad peaksid olema kimbutatud loomuliku kurjuse probleemist, peaks gnostikuid, ateiste, pessimiste ja nihiliste kummitama sõpruse, armastuse, ilu, tõe, huumori, kaastunde ja rõõmu probleem. Iial ei tohiks me unustada rõõmu-probleemi." (lk 227, ptk "The Awe-ful truth")

spontaanne Vanemuise-kriitika 2: aprill 2012

Reede õhtul õnnestus taas läbida üks hämar ja põnev teekond - nagu nad viimasel ajal meeldima hakanud on. Tagantjärele mõeldes oleks tahtnud selleks isegi rohkem valmis olla. "Carrrmen" suures majas. Lavastaja Ruslan Stepanov.

Üritasin mitmele inimesele pakkuda neid kaht piletit, mis minu valduses olid. Selle ebaõnnestumine osutus minu jaoks igatahes õnnelikuks juhuseks, läksin üksi vaatama :)
---

See, mida ma nägin, on ühtlasi ka vastus küsimusele, mida uut ma teatri kohta teada sain, ja midagi olulist sain kindlasti. Isu sellest nähtust kohe pärast lõppu kellegagi rääkida oli nii suur, aga kuidas sa lähed saali peal nähtud tuttaval nööbist kinni võtma ja küsima et "kuule mida sa sellest kohast arvad...", (pealegi puudus vaheaeg ja lõpus tormas rahvas kohe minema) See oli aga viga, sest mitte-verbaalsed muljed kipuvad alati kiiresti nõrgenema, kui neid kellegagi ei jaga. Mulje tugevus nõuab aga vägisi spontaanset raportit selle kohta ja seda siin ka teen. Enne veel kaks minu tehtud viga: läksin etendust vaatama 1)väsinuna 2)liiga täis kõhuga. Ärge teie seda kunagi tehke! Väiksed asjad tõesti loevad.
Aga nüüd järgneb see, mis juhtus, kui tuled kustusid.

1.Inimene kardab vaikust. Kui ta istub paigal ja midagi ei juhtu. Miks ta kardab? Isegi siis, kui teab, et kaua see ju kesta ei saa - ootamine. Esimene probleem on sellega paljastatud, vihje häälestusele antud. Vaikusega peab harjuma, selles tuleb ilmselt teha tööd. Tahaksin olla selleks valmis. Ma olen valmis.

2. Algab liikumine, valgus - kaks põhilist asja, millest ballett koosneb. Mina enam rahulolematu publiku nohinat ei kuula, asun absorbeeruma laval toimuvat. Esmamuljed: kõle, industriaalne ruum; metall, traataiad. Ei mingeid seoseid Merimee romaaniga, millest ma ausalt öeldes mitte midagi ei mäleta. Lihtsalt see, mida mitte-diskursiivselt, sabakondiga suudan meenutada, kõik klišeed on hoopis muu kui kogetav. Mulle aga kõledus meeldib. Ei mingit lolli mängimist. No-nonsense atmosfäär. Asi on käima tõmmatud. Algavad uitmõtted: Jüri Ehlvest ööülikoolis: novelli lihtne tuum, sisu, tuleb valada kaasaegsesse vormi. Kas teatriga on samamoodi? Kas saakski üldse kuidagi teisiti olla? Ilmselt mitte. Vaatan kehasid. Mõtlen: hea asi algab aeglaselt, üles ehitavalt. Aeglane algus tõotab head, mul on tõesti usku sellesse, mida näen.

3. Esimene, pikemalt pähe tiirlema jääv küsimus: Kas naistantsija saab balletis nii impersonaalselt liikuda, olla, et ta muutub mingisuguseks teistsuguseks tähistajaks, s.t. de-seksualiseerub täielikult, soo mõttes. Et ma vaatan laval naist, aga näen hoopis midagi muud. Miks see küsimus ainult naisnäitleja kohta? Ilmselt vaatan naisi rohkem "märgiliselt", ootan neilt tähenduslikkust enam kui meestelt. See võib olla viga, aga tegemist on tagantjärele-mõttega, etendusel üritan kõiki nii sarnaselt näha kui võimalik. Igatahes loodan, et midagi sellist toimub, seda üritatakse mingil viisil saavutada, nagu ikka kunstis üritatud on. Inimene muutub ideeks. Märke sellest igatahes näen, eriti grupi-stseenides. Seda võib näha ka masinlikkustumisena - inimgrupp toimib sünkroonselt, nagu mingi kude, pind, antud juhul veepind, kui näen epileptiliselt tõmblevaid-mulksuvaid mehi.

spontaanne Vanemuise-kriitika. oktoobrist 2012.

Mis on häda vanemuise lavastustel? Kas neil on üldse mingit sellist häda, mis ühisnimetajana kõigele läheks?
Ma ei tea. Vaatasin täna õhtul ära Urmas Vadi "Tagasi eestisse". Teeme nii, et kuna keegi kiidab niikuinii ja kellelegi ikka meeldib, siis mina võin nüüd kritiseerida. Labiilselt ja impressionistlikult. Luban seda, kuna teater pole nagu "minu ala".
Mis asi see on, mis selle lavastuse järgi puudu jääb? Tulin sellise mulje peale: Jõud, energia. Mingist loomulikust vitaalsusest, või ideest. Tegelikult ei tea, kas olen üldse pädev kritiseerima, kui terve etenduse teine pool oma peas asja ümber lavastan, oma peas fantaseerin mingist muust asjast. See ei ole enam Vadi tehtud asi. See on juba minu asi. Aga nii ma viimasel ajal teen: ma hakkan peas etendust vaadates seda ümber lavastama, ja oi kuidas mina keeraks vinte üle, sünnitaksin sümboleid ja kujundeid. Oma peas on see nii lihtne ja mõnus. Aga sellega on vist nii, et kui ma liiga palju juba fantaseerin, ei ole see enam hea ja osutab lavastuse nõrkusele. Vastasel juhul töötaks pigem tõlgendamise-kaasaelamise mehanism. Niipalju sellest.

Energia ja jõulisuse asja mõtlen väga tõsiselt. "Karjääris" see näitab ennast, eelkõige muusika ja valgustuse koosmõjul. Ka lava kasutamise osas. Aga "Tagasis..." ja "Inimese parimates..." paraku mitte. Näha on, et lavastajal on olnud ilus ja huvitav idee, ilmselt isegi väga ilus. Aga parim, mis õhtu jooksul pähe võib tulla on, et nüüd võiks midagi huvitavat lugeda selle teema kohta või uurida. "Inimese parimate sõpradega" tulid meelde kannatuse ja eetika küsimused, samuti idee lugeda Schopenhauerit. Aga ideid võin ma igalt poolt saada, aitäh. Teater peaks need ideed lihaks muutma, see kõik peaks seal ikka välja hõigatama. Nii et ei jää kahtlust. Sest kes ei riski see jätab vaataja kuivale.

Kuidas seda teha?

aga miks SEDA vaja oli?

Teatavasti ilmus ajakirja Looming viimases numbris Oudekki Loone arvustus kultuurikriitik Mihkel Kunnuse esseedekogumikule "Minu eugeenika saladus". Võtan vaevaks selle ümber tekkinud diskussiooni kommenteerida, kuna olen kõik Kunnuse asjad alati läbi lugenud ja need on mind väga tihti (kaasa mõtlema) ärritanud. Loone arvustust saab lugeda ka blogist za/um ehk siit.

Neile inimestele, kel on mingigi kriitilise lugemise ja tekstianalüüsi oskus, saab üsna kähku selgeks, et arvustus pole just parimate killast. Esitatakse suur hulk etteheiteid, millest mõned on lausa väga eksitavad ja valed, ning mis kõige problemaatilisem - neist väidetest ei põhjendata peaaegu ühtegi. Mis on seda üllatavam, kuna kirjutaja, nii palju kui ma aru olen saanud, on haritud inimene. Huvitav on lugeda ka kommenteerijate väljaütlemisi, a la "õige kah, ma olen samamoodi mõelnud, mis siin ikka põhjendada." Iseenesest polekski nagu erilist põhjust kogu selle asja üle vaielda, kuna osapoolte väljaütlemised räägivad üsna selgelt enda eest.

Aga midagi huvitavat toob see situatsioon ometi päevavalgele ja see kajastub just selles, kui rohkelt on O.Loone artikliga samastujaid ja takkakiitjaid. See on teatud naudingu dimensioon, mis pinnale purskub. Tundub, et selle arvustusega samastujate näol näitab ennast see hämar pale, mis lõpuni ratsionaalse kriitikaga alati kaasas käib, see mingi jääkprodukt, mida see toodab. Ja olulisim põhjus, millest see jääk tuleneb - see kriitika teeb inimestele haiget. Suurem osa Kunnuse kirjutisi lammutab otsesemal või vähesemal määral erinevate gruppide indentiteeti, õõnestades samal ajal ka enda jalgealust. See ongi teatud kriitika tüüp, nii see käibki. Ja nüüd ongi meil võimalus imetleda selle mitte-ratsionaalseid tagajärgi. Ühel haritud inimesel on jaks lõppenud, ta on nö "järele andnud", väljunud ratsionaalsest diskursist ja virutanud naeruvääristamise ja põlguse relvadega. Ja tal on takkakiitjaid, sest parastamisaktiga tahavad samastuda paljud, osa saada selle naudingust. Kõik, kelle maailmavaade on vähegi ohus olnud. Niisiis paljastub selle artikliga kriitika irratsionaalne, naudingu-faktoriga seotud külg, mis ju mõnes mõttes toimib tegelikult pidevalt, aga varjatult. See on näha kasvõi sellest, kui ootamatuna Kunnuse arutluslaadi areenile tuli - keegi polnud vastupidi nii ratsionaalse arutlusega harjunud.


Nii väga tahaks nautida ennast ka ise ja tervitada siin neid maailmatarku pealinna kommentaatoreid, kel teil seal ikka tõeline kultuuriväli õitseb.

Siit pehkinud verepilastuslikust ülikoolilinnast,
teie kõrgeausaid jalgu suudeldes,

ignorandi-indrek