spontaanne Vanemuise-kriitika. oktoobrist 2012.

Mis on häda vanemuise lavastustel? Kas neil on üldse mingit sellist häda, mis ühisnimetajana kõigele läheks?
Ma ei tea. Vaatasin täna õhtul ära Urmas Vadi "Tagasi eestisse". Teeme nii, et kuna keegi kiidab niikuinii ja kellelegi ikka meeldib, siis mina võin nüüd kritiseerida. Labiilselt ja impressionistlikult. Luban seda, kuna teater pole nagu "minu ala".
Mis asi see on, mis selle lavastuse järgi puudu jääb? Tulin sellise mulje peale: Jõud, energia. Mingist loomulikust vitaalsusest, või ideest. Tegelikult ei tea, kas olen üldse pädev kritiseerima, kui terve etenduse teine pool oma peas asja ümber lavastan, oma peas fantaseerin mingist muust asjast. See ei ole enam Vadi tehtud asi. See on juba minu asi. Aga nii ma viimasel ajal teen: ma hakkan peas etendust vaadates seda ümber lavastama, ja oi kuidas mina keeraks vinte üle, sünnitaksin sümboleid ja kujundeid. Oma peas on see nii lihtne ja mõnus. Aga sellega on vist nii, et kui ma liiga palju juba fantaseerin, ei ole see enam hea ja osutab lavastuse nõrkusele. Vastasel juhul töötaks pigem tõlgendamise-kaasaelamise mehanism. Niipalju sellest.

Energia ja jõulisuse asja mõtlen väga tõsiselt. "Karjääris" see näitab ennast, eelkõige muusika ja valgustuse koosmõjul. Ka lava kasutamise osas. Aga "Tagasis..." ja "Inimese parimates..." paraku mitte. Näha on, et lavastajal on olnud ilus ja huvitav idee, ilmselt isegi väga ilus. Aga parim, mis õhtu jooksul pähe võib tulla on, et nüüd võiks midagi huvitavat lugeda selle teema kohta või uurida. "Inimese parimate sõpradega" tulid meelde kannatuse ja eetika küsimused, samuti idee lugeda Schopenhauerit. Aga ideid võin ma igalt poolt saada, aitäh. Teater peaks need ideed lihaks muutma, see kõik peaks seal ikka välja hõigatama. Nii et ei jää kahtlust. Sest kes ei riski see jätab vaataja kuivale.

Kuidas seda teha?