ühest pastelsest õhtust

Ma pean sellest rääkima. Ma tunnen et see on tähtis, aga ei oska täpselt öelda, kuidas. Nagu ei osata öelda üldiselt siis, kui ei teata, mida sündmus veel tähendab. 

Aga see, mis iseenesest juhtus,  - kui üldse midagi juhtus, kui nii suurelist sõna on sünnis kasutada - , oli nii lihtne, nii kerge, et sellest on peaaegu kummaline kõnelda. Veel enam, kui tagasi vaadata, on see sündmus nii tagasihoidliku, samas igasugusest võltsujedusest vaba näoga, et ei hooli üldse, kas ma sellest räägin või mitte.

Igatahes seostub see muusikaga ja juhtus joostes. Olin  tavalisel ringil, mööda vaksalit näituse tänava ristist üle saanud, kus ühel pool juba majad ära lõpevad ja garaažid algavad, kusjuures nende vahelt natuke raudteed näha on. Teisel pool tänavat, kus jooksin, on jalgraja kõrval roheline muru, aiad, mõni laia võraga puu oks pea kohal.

Täpselt seal rohelise koha juures, enne bussipeatust. Maas niiske muru, kõdu, okste vahelt päike, varane eel-kevad ümberringi. Kõrvaklappides mängis muusika. Mis täpselt, ei ole kindel. Võis olla Aphex twin’i ambient 1 pealt mõni pala, võis olla David Holmesi „69 police“ ja võis olla mõni the Verve’i lugu, mis on üks mu lemmikbände.

See on nii lihtne. Hingata. Jalad liiguvad, nad liiguvad põhimõtteliselt ringis. See on kõige loomulikum liikumisviis. Tõuge. Sirutus. Tõuge. Sirutus. Käed liiguvad ka ringis, nad on pool-lõdvalt, siis on kõige loomulikum. Hea on hingata, kui käed on niimoodi lõdvalt, aga liiguvad. Kui seljal on imelik või ebamugav, siis ta pole lihtsalt päris sirgu. Ajan selja rohkem sirgu, nüüd on jalalihaste töö ühtlasemalt tunda. Tõuge. Sirutus. Tõuge. Sirutus.

See hetk, kui kehas valitseb ideaalne homöostaas. Sa tead seda hetke, sul on neid olnud. Tuul ei puhu hingamist rütmist välja, tempo ei ole liiga kõrge. Aga jalad käivad. Just siis järsku, see tuli äratundmise kujul. Äratundmine oli selline: küll on hea liikuda, aga see ei ole ju mina, kes liigub. Jah, ma jooksen justkui küll, aga see on mingi kuivharjutus, ma võiks seda ükskõik kus teha. See, mis liigub, on ju muusika. Muusika sees on liikumise saladus. Või õigemini ei olegi saladust, see on täiesti selge, banaalne tõde. Muusika lihtsalt ootas natuke, enne kui näitas. Minu jooksmine on pigem midagi väga sekundaarset, see on mingi liikumise-mäng. Võrreldes muusikaga ma peaaegu ei liigugi. Võrreldes muusikaga ma peaaegu seisan, ma vaata et istun, kuigi jooksen.

See sama hetk – ja jääb ainult puhas liikumine. Pilt tuleb ekraanilt, mina olen see pilt, tänav on see pilt, kõik on see pilt. Ekraan veikleb värvides. Liigub ainult muusika. Ta vaatab mind, tänavat. Seal kusagil tänav, asfaldi ja muruga selle ääres. Seal liigub miski. Mingi rütmiline vibreeriv keha. Enam-vähem üleni sinine, ots pruun. Sinine, sest dressid. Pruun, sest juuksed. See ei ole võimalik, see on mingi nali. Kuidas võib midagi sellist vaadata, kuidas võib midagi sellist olemas olla? Nii väikest. Peaaegu olematut. Kusagil mingi määratu-vormitu kolossaalse massi seest järsku mingi sirge laik, mille peal liigub dressides tükike. Nii naljakas on seda vaadata, mõtles muusika ja liikus. Liikus, sest see oligi see, mida ta tegi, sellest ta ainult koosneski. Muusika koosnes liikumisest üksi ja muud ei osanud teha, muud ei tahtnudki. Ta vaatas seda väikest kämpu ja mõtles: „seal ta on ja rabeleb. Ta justkui üritaks midagi, ta justkui prooviks hirmsa pingutusega midagi“.

Just niimoodi kuulas ja vaatas muusika ja oli nii kerge.

mindbarricades

Mumeelest võiks olla nii:

1. Ülikool on respektaabel institutsoon, sinna sissesaamine pole igaühe asi. Sinna sisse saada peab olema raske.
2. Raske tähendab seda, et sinna saavad targemad ja hoolsamad.
3. Tarkus ja hoolsus selgitatakse gümnaasiumi õpitulemustest ja võimalikest sisseastumiskatsetest. Kõik see eeldab väga palju üldhariduskoolidelt, õpetajatele langeb selles valemis tohutu vastutus noorte võimete arendamisel ning nende õigele rajale suunamisel. (sisesta siia üüratu peatükk, kuidas seda teostada). Gümna lõpetaja ei peaks sattuma hirmsasse eksistentsialistlikusse kriisi, mis pubekaeast tingituna on muidugi paratamatu. Aga ta võiks olla juba üsna palju tarka nõu ja oskusi saanud.
4. Kui ülikooli sisse on saadud, peaks seal õppida täiskoormusel. Töö tegemine (v.a. väga väikse koormusega, praktikad jms) ei kuulu üliõpilase kohustuste juurde. Seega korralikud õppetoetused saagu olema; samuti erinevad soodukad: eriti transpordi osas! Üliõpilaseks olemisega peaksid kaasnema teatud lihtsad, mitte priiskavad privileegid. Akadeemilise ajal võiks saada siiski vaikselt aineid teha.
5. Need, kes ülikooli sisse ei saa, peaksid end tajuma kui normi, tugevat keskmist s.t. mitte alaväärsetena üliõpilastega võrreldes. Just teatud materiaalse külje pealt. See eeldab, et neil on head töö/kutseõppetingimused ja vastavad õppejõud.

ülesanne

Kõigepealt lõdvestuda ja tühjendada end kõikvõimalikest mõtetest, eriti aga kohustuste, sotsiaalsete rollidega seonduvatest.

Nüüd visualiseerida ümbritsevat maailma, inimesi, tööd ja suhteid, võtteks kõige tähtsamaks aluseks (eelduseks) ainult ühe reegli: Sa ei pea kujutama mitte mingit energiat oma isiku ja oskuste müümise peale, selles võimalikus maailmas lihtsalt ei eksisteeri sellist suhet.


Missugust maailma näed?

utoopiline potentsiaal

Kes veel ei tea, siis Zeitgeisti dokfilmiseeria kolmas film on ilmunud ja vaatamiseks kõigile tasuta siin, ilmselt ka mujal. Leidke vaid paar tundi aega ära kaemiseks.


Ma ei hakka kommenteerimisele pikalt aega raiskama, film on meisterlikult tehtud ja selle sisule on peaaegu võimatu vastu vaielda. Value system disorder, psychosocial stress - neid mõisteid ei pruugi tunda selleks, et igapäev nende all kannatada, seda kas endale teadvustades või mitte. Vaesus, sõda ja nälg on olemas nii kaua, kui keegi saab selle arvelt raha teenida. Easy as pie mõnes mõttes. Aga vaadata tasub, et enda jaoks läbi tunnetada, kuidas rahast sõltuvad eluvaldkonnad kõik omavahel seotud on.


Usun ka filmi lõpuosasse. Viimasel ajal on sellest isegi inimestega juttu olnud. Toiduhindade tõus ja erinevad mässud põhja-Aafrikas on ainult mõned sümptomid. Need kaovad meedia huviorbiidist ilmselt kähku, aga kindel on see, et oodata on uusi, ja üha suuremaid. Olen tegelt üsna rahul, et koos oma põlvkonnakaaslastega saame tunnistajaks olla sellisele muutusele, nagu rahal põhineva turumajanduse lõpu algus. Küsimus ongi tegelt ainult selles, kui valulikult-veretult see üldse toimida saab, kasvõi siin eestis.


Nii et järgmine kord, kui telekas Siim Kallast, Ansipit, eriti aga mõnda neist paksudest, seasilmsetest pintsaklipslastest (pisemad mutrid) näete, siis ärge imestage, miks nad järjest halvemini suudavad uudistediktori küsimustele vastata - neid vastuseid lihtsalt pole enam, ükski IMF-i abipaketike ei päästa enam.