mindbarricades

Mumeelest võiks olla nii:

1. Ülikool on respektaabel institutsoon, sinna sissesaamine pole igaühe asi. Sinna sisse saada peab olema raske.
2. Raske tähendab seda, et sinna saavad targemad ja hoolsamad.
3. Tarkus ja hoolsus selgitatakse gümnaasiumi õpitulemustest ja võimalikest sisseastumiskatsetest. Kõik see eeldab väga palju üldhariduskoolidelt, õpetajatele langeb selles valemis tohutu vastutus noorte võimete arendamisel ning nende õigele rajale suunamisel. (sisesta siia üüratu peatükk, kuidas seda teostada). Gümna lõpetaja ei peaks sattuma hirmsasse eksistentsialistlikusse kriisi, mis pubekaeast tingituna on muidugi paratamatu. Aga ta võiks olla juba üsna palju tarka nõu ja oskusi saanud.
4. Kui ülikooli sisse on saadud, peaks seal õppida täiskoormusel. Töö tegemine (v.a. väga väikse koormusega, praktikad jms) ei kuulu üliõpilase kohustuste juurde. Seega korralikud õppetoetused saagu olema; samuti erinevad soodukad: eriti transpordi osas! Üliõpilaseks olemisega peaksid kaasnema teatud lihtsad, mitte priiskavad privileegid. Akadeemilise ajal võiks saada siiski vaikselt aineid teha.
5. Need, kes ülikooli sisse ei saa, peaksid end tajuma kui normi, tugevat keskmist s.t. mitte alaväärsetena üliõpilastega võrreldes. Just teatud materiaalse külje pealt. See eeldab, et neil on head töö/kutseõppetingimused ja vastavad õppejõud.