BLOGGER TEMPLATES - TWITTER BACKGROUNDS »
Showing posts with label keeleküsimused. Show all posts
Showing posts with label keeleküsimused. Show all posts

Tuesday, February 27, 2018

EV 100 - Üks Soov

On tunne, et pean midagi kirjutama. Et on midagi, mida on vaja öelda, kõigi muude ütlemiste seas ja vahel, kõigi teiste ütlemistega koos, ühes või mõne ütlemise kiuste. See on soov. Mida soovivad ehk väga paljud teisedki, aga võibolla ei ole nad sellele mõelnud samas sõnastuses, aga liikudes mõttes lähedasel rajal. Olgu see siis soovitud ka nende eest.

*

Ma soovin, et me jätaksime otsa lahti.

Et me ei otsustaks kohe ära: kõigi ühe- ja teistsuguste inimeste kohta.
Ühe ja teise riskantse pikaajalise poliitilise programmi kohta.
Et me ei paneks kohe ja kähku kõike paika.
Inimesi, ideid, raskete sõnade ja mõistete tähendusi.
Et me ei paneks esimese hirmu ja instinkti pealt kõike paika. Teaduses, hariduses, immigratsioonipoliitikas, riigikaitses ja haldusreformis.
Et me ei tahaks kohe kogu maailma ära päästa ja enne vaataksime, äkki osa maailma tahab ennast ise päästa või äkki niisama olla.
Sest ma armastan inimesi, kes teevad asju tõsiselt, aga kes jätavad alati ühe otsa, ühe väikese otsa lahti. 

Et jääks see tühi ja vaikne ruumike. Ruumike raiskamisele - aja, tähelepanu ja isikliku energia (aga mitte arutule ja vastutustundetule pillamisele, see on hoopis teine asi). Et oleks see nurk, kus kedagi ei kotita, kus võib lihtsalt oleleda. Et ei oleks ainult see sitane eksistentsi-eesti selles kõige ideetumas, vegeteerivamas mõttes, püha majanduskasvaja (H.Krulli sõna) diktaadi all. Et ei oleks ainus küsimus, kuidas saaks aina efektiivsemalt äri teha ja vegeteerida. Isegi raskel ajal peab olema vaikne, tühi ja turvaline koht, kus saaks kuninglikult Päris Inimese kombel olla. Võibolla mitte pururikkana, aga väärikana.

Et me ei oleks kogu aeg nii pagana efektiivsed ja tõhusad. Vähemalt mitte nii kitsas mõttes.
Et ei kardetaks päris võimatult utoopilisi, võimatult teoreetilisi ja komplekseid mõtteid. Et absoluutselt kõigest oleks võimalik mõelda, rääkida, kujutleda ja seda kõike kummutada. Et küsitletaks teadust, kunsti ja poliitilisi vaateid, lastes neil samas areneda. Jättes neile ots lahti.

Et kui ma kirjutan midagi eesti kirjandusest, kultuurist või identiteedist, siis ma võin korraks mõelda, et see on absoluutselt sotsiaalselt konstrueeritud, et see on täielik second-hand baltisaksa kultuuri odavam vaesem vennike, mis võiks kasvõi kohe igaveseks maa pealt kaduda. Sest isegi kui ma korraks kõik kahtluse alla panen, siis ei kao see kultuur mu ümbert. Sest ma olen alati-juba selle sees. Sest see vastkirjutatud lause oli tühine väide, mille seesama kultuur ISE kummutab, kummutab nii, et me ei pea selle pärast põdemagi. Sest me usaldame seda kultuuri ja seda keelt rääkivaid inimesi. Me jätame neile otsa lahti.

Täpselt samamoodi nagu maailm ei kao, kui ma korraks silmad kinni panen, ei kao kuhugi eesti kultuur, kui ta maailma hirmsa ja üleva väljaspoolsusega kohtub. Kui ta korraks kuristikku vaatab.
Samamoodi ei katke see keel, kui me selles ohtlikke mõtteid kirjutame ja vahetame. Keele salapärase ökonoomia ja ökoloogia koha pealt pole olemas halbu ja häid sõnu. On leigem, jõuetum ja vaesem ning kirglikum, elavam ja rikkam läbikäimine selle keele abil. Keeles saabki ainult peegelduda inimlik elu ise. Ja on meie teha, millise osa - kui rikka või kui vaese - me sellele keelele jätame.

Hoida, nautida ja kasutada eesti keelt ja kultuuri.

Igaüks oma moodi, ilma häbita.

Jättes alati otsa natuke lahti.

Tuesday, July 26, 2016

surm ja puhkamine

Surnute kohta öeldakse mõnikord: „Puhka rahus!“; Et nad on lõpuks „puhkama saanud“ jne. See on väga levinud väljendusviis, mida kasutatakse rohkelt üsna lühikesel perioodil pärast surma, aga ka muudel puhkudel kadunutest rääkides (puhkab Raadi kalmistul jne). Ma ei tea vist ühtki teist väljendit, mis paljastaks nii avali ja valusalt iroonilisel viisil inimese maist olukorda. Niisiis tuleb välja, et puhkus on ikkagi see asi, mis elu lõpp-punkti moodustab, või ehk isegi elu eesmärgi üldiselt (kui lähtuda nt Freudist: elu eesmärk saab ranges mõttes tema enda perspektiivist olla ainult surm; seega surma taga – puhkamine).

Puhkus on niisiis see miski, mis ootab ees neid, kelle ees meil pole enam vastutusi. Siis on neil lõpuks õigus puhata. On nii varjamatult selge, kuidas sellise väljendusviisiga projitseeritakse elu-välisesse punkti, millele meil igasugune ligipääs puudub, see põhiline puudujääk, mis igapäevases ühiselus valitseb: võimalus kordki puhata. Veel täpsemalt: puhata süüvabalt, omamata võlgu ja kohustusi kolmandate osapoolte ees. Frustratsioon, mis leiab imaginaarse lahenduse surnute abiga: surnud puhkavad mõnes mõttes kogu aeg meie eest. Kui nad seda ei teeks, oleks meie olukord talumatu ja peaksime tõepoolest hakkama midagi oma olukorra parandamiseks ära tegema. On ju ühtlasi levinud ütlus: puhata jõuad ka pärast surma. See peaks olema nüüdisaja ideoloogia põhilisi juhtkirju. Sa pead kogu aeg olema väsinud, sa pead kogu aeg olema süüdi.

Kui keegi kasutab näiteks mu isa kohta väljendit, et ta puhkab kuskil, haarab käsi iga kord kujuteldava püstoli järele. Tahaks vastata: „H...i puhkab, nagu tal muud teha pole!“ Puhata oleks ta pidanud saama elus.


Tuesday, October 14, 2014

sõnast "vägivald"



Tegelen praegu põhjalikumalt kahe asjaga. Toimetan üsna tüsedat hermeneutilist esseed vägivalla käsitlemisest Madis Kõivu loomingus ja teiseks loen Faehlmanni ja Kreutzwaldi tekste, olen üritanud pisut nende maailma ja kogu sellesse eel-ärkamisaegsesse valda sisse kaevuda. Ja just selles teises vallas tegin väikse avastuse, mis tõukas väiksele filoloogilisele mõtisklusele. Või kui meeldib, filoloogilis-spekulatiivsele iluvõimlemisele.
Nimelt leidsin koha Kreutzwaldi vähem tuntud, postuumuselt märkmete põhjal koostatud  poeemist „Lembitu“, kus ta kasutab sõna vägivald positiivses tähenduses. Mitte, et vägivald on kuidagi hea, vaid see sõna tähendabki tal seal midagi muud, kui me harjunud oleme. Koht on selline, kontekst on sõjaväe laskumine kuhugi orgu:

„Ja kitsal teel, järsk kuristiku kaldal
Üks tõise kannul alla ronivad.
Kes libisedes waarutaval jalgal
Kord wiga kartes äkist kilkawad,
Neil tõised tugewamad wägiwaldal
Kät lahkelt abiks jälle pakuwad.“
("Lembitu. Kreutzwaldi usulis-filosoofiline maailmavaade", lk 15)
 
Tundub, et siin on mõeldud midagi sellist: raskel laskumisel kaljult ei mahu mehed kitsale rajale hästi ära, mõni libiseb; seepeale pakuvad tugevamad oma käsi, õlga, millest kinni haarata ja tuge saada.
Aga tõepoolest, nad pakuvad seda wägiwaldal. Ja siis ma hakkasin sellele sõnale mõtlema. Kui kirjutasin sedasamust Kõivu-ainelist vägivalla-esseed, siis hakkas mind pisut häirima selle sõna kordamine (nagu iga kordamine hakkab). Aga just selles võtmes, et see sõna ei ole kõige parem, temas oleks nagu midagi ambivalentset. Ja see tuleneb vist sõnast vägi, mis on eesti keeles pigem hea ja võimas sõna. Vägivald võiks selle sõna järgi tähendada hoopis kõige üldisemalt väe valda, kellegi väerikast tegutsemist. Väe mõiste arendamisega filosoofias tegeleb eestis Margus Ott, kes kaitses ka sellest põhjaliku doktoritöö. Seal on ka loomulikult väge sellises võimsas, loovas ja heas mõttes kasutatud.

Aga eesti keeles on ka parem sõna selle halva vägivalla jaoks, millega seostuvad nii sõna vägistama kui väiksemaid pahategusid märkivad sõnad. See sõna on: liiga tegema. See on üks neist kohtadest, kus keel on oma sõnadega kuidagi hästi loomulikult toiminud. Valu ja häda põhjustama on kellelegi liiga tegema ehk üle mõõdu andma või võtma. Tehakse liiga kellelegi ja ka vägivallatseja ise teeb liiga, teeb üle oma mõõdu või käesoleva olukorra mõõdu.
Ka saksakeelne gewalt ei ole teadupärast täielikult halba tähistav sõna. Selles on rõhutatud pigem see väe-pool, mitte liiga tegemise pool.

Saturday, July 16, 2011

Omadussõnadel on see huvitav omadus, et neid on väga raske seletada/sünonüümidega varustada, defineerimisest rääkimata.


Küsimus siinkohal - mida tähendab sõna "nunnu" ja tema uuem kaaslane, imalamaiguline(?) "nummi"? Mis on nende sõnade taga sinu jaoks?





Mõned kontekstid:

"Riidehoiutädi oli torssis, aga piletöör see-eest väga nunnu."

"Olen temaga ainult korra rääkinud, aga täitsa nunnu inimese mulje jättis."

"Minu arvates ta ei ole seksikas, pigem selline nummi."


Selle sõna puhul torkab eriti kõrva mingisugune onomatopoeetilise varjundiga eneseleviitavus. Esimene assotsatsioon sõnaga nunnu oleks väike kassi- või muu looma poeg, väikeste käpakeste ja suurte silmadega. Just see lapselikkust, naiivsust rõhutav külg näib moodustavat olulise osa tähendussisust.


Ootan mõtteid kõigilt keelehuvilistelt inimestelt.