Õpin jätkuvalt inimpsüühikat tundma, seda kõige enam ikka enda pealt. Nimelt avastasin end täna õhtul ootamatus olukorras kogemast seda, mida teatud psühhiaatria/(psüühholoogia?) koolkonnad tavatsevad alaväärsuskompleksiks nimetada.
Juhtus see selle peale, et lugesin Madis Kõivu "Luhta-minekust" esseed Vaino Vahingu ja tema loomingu kohta, kuni jõudsin järgneva lauseni:

"Ma ei tea, kas on keegi Vahingut lauseanalüütilise keelefilosoofia (...) kontekstis vaadelnud, aga kui pole, on viimane aeg seda teha - mõni Arne Merilai jünger võiks selle asja tõsiselt ette võtta, paljugi õpetlikku, arvan, oleks tal siit leida."

Sellega oli pööratud tähelepanu Vahingu jutustuste ühele aspektile, täiesti neutraalses registris. Aga sellele ma too hetk ei mõelnud. Mind tabas just selle lause peale mingisugune täiesti irratsionaalne alaväärsuskompleks. Aga mispärast? Sisuliselt ühendab mind kirjutatuga vaid fraas "Arne Merilai jünger", sest see ma praegu täiesti formaalsetel akadeemilistel põhjustel ka olen, oleme kõik, kes me teisipäeviti seminaris käime. Kuna Merilaile ja tema jüngritele, kirjandustudengitele, polnud kuidagi negatiivsel viisil vihjatud (miks olekski pidanud?), on endiselt üleval küsimus, millest see alaväärsustunne?
Ilmselt sellepärast, et ütlejaks oli just Madis Kõiv, kellest romaanikirjanikuna kavatsen ma oma diplomitöö kirjutada. Mees, kes kõhedaksajavalt pädevaid kirjanduskriitilisi artikleid on kirjutanud nagu muuseas, hobina - tuumafüüsika ja analüütilise filosoofiaga tegelemise kõrvalt.
See lause, et "keegi-võiks-kuskil-sellega-ka-tegeleda" imas mingil moel endasse kogu nüüdisajale omase pinnapealsuse, mis ka akadeemilisse elusse sisse imbunud, kõik lahutavad lõhed teadmiste, kultuuri, traditsiooni ja minu vahel ning sülitas need mulle näkku. Kusjuures see kõik toimus hetke vältel mu peas. Ootamatu vastakutijõudmine, taaskohtumine tõdemusega, et kõik, millega tegelen, on nii väike ja mõttetu, ometi tean, et millegi muuga tegeleda oleks MINU JAOKS täpselt sama või halvem. Lühike pilk raamatusse, mis tekitas natuke liiga pika pilgu iseendasse ja kitsasse aeg-ruumi, mis mul kasutada on.


Ei tule ilu, ei tule lootust. Blogi, mille kujunduselementideks on must lainetus ja tuumaseent meenutav tilga ja veepinna kohtumine, ei saa ilmselt iialgi sisaldama midagi seesugust, mida lubas eelmine postitus. Ikka Äng, äng ja veelkord äng. Aga kuna ängi on juba küllalt kirjeldatud, peaks see olema ängi jäljendamine. Aga ängi on juba ka küllalt jäljendatud. Ängi jäljendamistki on juba jäljendatud, nii elus kui kirjanduses. Seega mis asi see siis ikkagi on? Kuna ma siinjuures juba muigan, naeran, selle jutu peale, ei saa see olla midagi tõsist, või on vaimuhaigus/massikultuur mu adekvaatsed reageeringud juba neelanud? Kui palju saab üldse selle "neelaja" käest põgeneda ja endale aru anda, et ma pole veel "lõplikult neelatud"?

Sotsio-kultuuriline entroopia süveneb, vastused ja tagajärjed pole kaugel, tõde saab selginema...




Indrek

16. november sadas õues vihma. Keda kotib!?

Ei midagi uut praegu. Kuigi alati on uut. Ehk siis ikka mitte kunagi?

Eraelul(isegi hinge- ?!) on oma uruke, koolielul oma, trennielulgi - kuigi üha väiksem ja kokkukuivav.
Igas urukeses saab viibida teatud subjektiivse, minutites mittemõõdetava ajahulga. Siis enam ei saa, tuleb teisi külastada, muidu tuleb lämbumine.
Nii on alati olnud, on edaspidigi, kuni suuremate muutusteni, kuni Maiade kalendri lõpuni äkki?

Mulle ei meeldi blogis väga isiklikest asjadest rääkida. Ometigi ujuvad need kuidagipidi alati pinnale. Seda peaks alati meeles pidama - nii kui ma oma suu avan, reedab see midagi ka selle kohta, millest ma parasjagu EI räägi.

Muidu on hästi. Süüa on, suhteid on, arenguid on. Elu toimib.

Üks paha värk on ka. Ajasurve tiheneb jälle. Kõrghetke saavutab detsembri keskel. Jälle sama asi, millest iga aasta rääkida/kurta kui üliõpilane oled. Aga fakt ta on ja väga häiriv pealekauba.
Kogu materiaalne maailm rõhub kiirusele ja ökonoomsusele, näiteks variandile, et lõpetan kooli 3 aastaga (4.aastal ei maksta näiteks põhitoetust). Sellega koos rõhub see ka pealiskaudsusele, asjade üle-jala tegemisele, vähesele korrektsusele oma töödes, ühesõnaga sellele, et ma võimalikult vähe aru saaksin, MIDA ma tegelikult õpin. Kuidas julgetakse siis ülbelt küsida, miks üliõpilastööde kvaliteet väheneb jms?
Aga ka sellest on miljon korda pasundatud ja ega keegi eriti ei viitsi asja süveneda, isegi siis, kui suurepäraselt aru saadakse, et midagi valesti on. Kõige halvem ongi, et ei anta aru, kui terviklik ja seotud asi ühe inimese elu on. Ikka nülitakse ja lõigutakse seda osadeks, ise tähtsat nägu tehes.
Vahel hakkab paha, kui mõtlen kõigi nende postituste (mis pole just loomingulist laadi) vinguva tooni peale...miks peaks keegi selle lugemist nautima? Ma ju isegi ei naudi eriti...

Sellepärast luban ka siinkohal, et järgmine postitus seesugune ei tule. Pigem tuleb kunstist, kirjandusest, ilust, jumalast või inspiratsioonist. Võtku kasvõi jõuludeni aega. Vahepeal tuleb lugeda vanu eesti näidendeid, kirjutada essee seksi ja esteetika suhetest ja otsida kontakte LARP-i harrastajatega (siin tulete ehk teiegi appi?).

Tervitused

Innu

on sügis käes ja traktorist ei saagi välja traktorist

Vanade eestlaste ütlus "Pinge ja viin teevad inimesest pingviini" leidis kinnitust ühel sügisõhtul Tartus, pubi Krooks ees. Rootsi erakorraline suursaadik eestis, Ungari-Nigeeria juurtega Ernst-Gunnar Sjmöenderdörffer oli lõpetanud järjekordse 13-tunnise tööpäeva ja tundis, et rohkem enam tõesti ei suuda. Jõudnud pubisse tellis ta kõigepealt ühe B-52 ja seejärel kaks suurt "tartu vaimu", mille pikemalt mõtlemata kõrre abil enda stressist lillakaks tõmmanud makku imes.

Kaks minutit hiljem jõudsid teised kohalviibijad näha heldimust tekitavat vaatepilti - Turske, ligi 2-meetrine pintsakus suursaadik oli maha võtnud püksid ja liikus koperdav-hüpleval sammul keset tänavat kesklinna poole, täiel häälel huigates: "Lõunamaale, lõunamaale, tahan tagasi lõunamaale!!!"

Politseid juhtumist ei teavitatud ja lugupeetud suursaadik on praeguseks naasnud endise elu ja töörütmi juurde.