Õpin jätkuvalt inimpsüühikat tundma, seda kõige enam ikka enda pealt. Nimelt avastasin end täna õhtul ootamatus olukorras kogemast seda, mida teatud psühhiaatria/(psüühholoogia?) koolkonnad tavatsevad alaväärsuskompleksiks nimetada.
Juhtus see selle peale, et lugesin Madis Kõivu "Luhta-minekust" esseed Vaino Vahingu ja tema loomingu kohta, kuni jõudsin järgneva lauseni:
"Ma ei tea, kas on keegi Vahingut lauseanalüütilise keelefilosoofia (...) kontekstis vaadelnud, aga kui pole, on viimane aeg seda teha - mõni Arne Merilai jünger võiks selle asja tõsiselt ette võtta, paljugi õpetlikku, arvan, oleks tal siit leida."
Sellega oli pööratud tähelepanu Vahingu jutustuste ühele aspektile, täiesti neutraalses registris. Aga sellele ma too hetk ei mõelnud. Mind tabas just selle lause peale mingisugune täiesti irratsionaalne alaväärsuskompleks. Aga mispärast? Sisuliselt ühendab mind kirjutatuga vaid fraas "Arne Merilai jünger", sest see ma praegu täiesti formaalsetel akadeemilistel põhjustel ka olen, oleme kõik, kes me teisipäeviti seminaris käime. Kuna Merilaile ja tema jüngritele, kirjandustudengitele, polnud kuidagi negatiivsel viisil vihjatud (miks olekski pidanud?), on endiselt üleval küsimus, millest see alaväärsustunne?
Ilmselt sellepärast, et ütlejaks oli just Madis Kõiv, kellest romaanikirjanikuna kavatsen ma oma diplomitöö kirjutada. Mees, kes kõhedaksajavalt pädevaid kirjanduskriitilisi artikleid on kirjutanud nagu muuseas, hobina - tuumafüüsika ja analüütilise filosoofiaga tegelemise kõrvalt.
See lause, et "keegi-võiks-kuskil-sellega-ka-tegeleda" imas mingil moel endasse kogu nüüdisajale omase pinnapealsuse, mis ka akadeemilisse elusse sisse imbunud, kõik lahutavad lõhed teadmiste, kultuuri, traditsiooni ja minu vahel ning sülitas need mulle näkku. Kusjuures see kõik toimus hetke vältel mu peas. Ootamatu vastakutijõudmine, taaskohtumine tõdemusega, et kõik, millega tegelen, on nii väike ja mõttetu, ometi tean, et millegi muuga tegeleda oleks MINU JAOKS täpselt sama või halvem. Lühike pilk raamatusse, mis tekitas natuke liiga pika pilgu iseendasse ja kitsasse aeg-ruumi, mis mul kasutada on.
Ei tule ilu, ei tule lootust. Blogi, mille kujunduselementideks on must lainetus ja tuumaseent meenutav tilga ja veepinna kohtumine, ei saa ilmselt iialgi sisaldama midagi seesugust, mida lubas eelmine postitus. Ikka Äng, äng ja veelkord äng. Aga kuna ängi on juba küllalt kirjeldatud, peaks see olema ängi jäljendamine. Aga ängi on juba ka küllalt jäljendatud. Ängi jäljendamistki on juba jäljendatud, nii elus kui kirjanduses. Seega mis asi see siis ikkagi on? Kuna ma siinjuures juba muigan, naeran, selle jutu peale, ei saa see olla midagi tõsist, või on vaimuhaigus/massikultuur mu adekvaatsed reageeringud juba neelanud? Kui palju saab üldse selle "neelaja" käest põgeneda ja endale aru anda, et ma pole veel "lõplikult neelatud"?
Sotsio-kultuuriline entroopia süveneb, vastused ja tagajärjed pole kaugel, tõde saab selginema...
Indrek
Monday, November 29, 2010
Posted by Indrek at 1:25 PM
Labels: lenduvad mõtted
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
57.jpg)
3 comments:
Tegemist ei pruugi olla üldsegi ängiga.
Vana hea spliin ajab ka asja ära.
Spliin, äng, kopp... vahet pole, aga teaduslikult on tõestatud- see aitab mõelda! Tsiteerin mälu järgi ehk siis võibolla refereerin: "Mõtlemiseks oleks targem valida kehv tuju:" Püüded lolli moodi optimistlik olla võivad viia lollide mõteteni.
blogi välisilme muutmine on vaid ühe hiireklõpsu kaugusel... äkki proovid midagi pastelset ja lillekestega?
Post a Comment