ühest pastelsest õhtust

Ma pean sellest rääkima. Ma tunnen et see on tähtis, aga ei oska täpselt öelda, kuidas. Nagu ei osata öelda üldiselt siis, kui ei teata, mida sündmus veel tähendab. 

Aga see, mis iseenesest juhtus,  - kui üldse midagi juhtus, kui nii suurelist sõna on sünnis kasutada - , oli nii lihtne, nii kerge, et sellest on peaaegu kummaline kõnelda. Veel enam, kui tagasi vaadata, on see sündmus nii tagasihoidliku, samas igasugusest võltsujedusest vaba näoga, et ei hooli üldse, kas ma sellest räägin või mitte.

Igatahes seostub see muusikaga ja juhtus joostes. Olin  tavalisel ringil, mööda vaksalit näituse tänava ristist üle saanud, kus ühel pool juba majad ära lõpevad ja garaažid algavad, kusjuures nende vahelt natuke raudteed näha on. Teisel pool tänavat, kus jooksin, on jalgraja kõrval roheline muru, aiad, mõni laia võraga puu oks pea kohal.

Täpselt seal rohelise koha juures, enne bussipeatust. Maas niiske muru, kõdu, okste vahelt päike, varane eel-kevad ümberringi. Kõrvaklappides mängis muusika. Mis täpselt, ei ole kindel. Võis olla Aphex twin’i ambient 1 pealt mõni pala, võis olla David Holmesi „69 police“ ja võis olla mõni the Verve’i lugu, mis on üks mu lemmikbände.

See on nii lihtne. Hingata. Jalad liiguvad, nad liiguvad põhimõtteliselt ringis. See on kõige loomulikum liikumisviis. Tõuge. Sirutus. Tõuge. Sirutus. Käed liiguvad ka ringis, nad on pool-lõdvalt, siis on kõige loomulikum. Hea on hingata, kui käed on niimoodi lõdvalt, aga liiguvad. Kui seljal on imelik või ebamugav, siis ta pole lihtsalt päris sirgu. Ajan selja rohkem sirgu, nüüd on jalalihaste töö ühtlasemalt tunda. Tõuge. Sirutus. Tõuge. Sirutus.

See hetk, kui kehas valitseb ideaalne homöostaas. Sa tead seda hetke, sul on neid olnud. Tuul ei puhu hingamist rütmist välja, tempo ei ole liiga kõrge. Aga jalad käivad. Just siis järsku, see tuli äratundmise kujul. Äratundmine oli selline: küll on hea liikuda, aga see ei ole ju mina, kes liigub. Jah, ma jooksen justkui küll, aga see on mingi kuivharjutus, ma võiks seda ükskõik kus teha. See, mis liigub, on ju muusika. Muusika sees on liikumise saladus. Või õigemini ei olegi saladust, see on täiesti selge, banaalne tõde. Muusika lihtsalt ootas natuke, enne kui näitas. Minu jooksmine on pigem midagi väga sekundaarset, see on mingi liikumise-mäng. Võrreldes muusikaga ma peaaegu ei liigugi. Võrreldes muusikaga ma peaaegu seisan, ma vaata et istun, kuigi jooksen.

See sama hetk – ja jääb ainult puhas liikumine. Pilt tuleb ekraanilt, mina olen see pilt, tänav on see pilt, kõik on see pilt. Ekraan veikleb värvides. Liigub ainult muusika. Ta vaatab mind, tänavat. Seal kusagil tänav, asfaldi ja muruga selle ääres. Seal liigub miski. Mingi rütmiline vibreeriv keha. Enam-vähem üleni sinine, ots pruun. Sinine, sest dressid. Pruun, sest juuksed. See ei ole võimalik, see on mingi nali. Kuidas võib midagi sellist vaadata, kuidas võib midagi sellist olemas olla? Nii väikest. Peaaegu olematut. Kusagil mingi määratu-vormitu kolossaalse massi seest järsku mingi sirge laik, mille peal liigub dressides tükike. Nii naljakas on seda vaadata, mõtles muusika ja liikus. Liikus, sest see oligi see, mida ta tegi, sellest ta ainult koosneski. Muusika koosnes liikumisest üksi ja muud ei osanud teha, muud ei tahtnudki. Ta vaatas seda väikest kämpu ja mõtles: „seal ta on ja rabeleb. Ta justkui üritaks midagi, ta justkui prooviks hirmsa pingutusega midagi“.

Just niimoodi kuulas ja vaatas muusika ja oli nii kerge.