Kolm tsitaati kirjanduse impersonaalsusest: Kõiv, Ristikivi ja Blanchot

Kolm tsitaati kirjutamise kohta. Meeldetuletuseks kirjanduse subjektiivsuse ja objektiivsuse küsimuse keerulisuse ja vastuolulisuse kohta; selle kohta, kui raske on määratleda isikliku ja üldise, reaalsuse ja fiktsiooni vahekordi loomingus. Mõtteaineks ja vältimaks klišeesid kirjandusest rääkimisel.

1. Madis Kõiv, "Subjektiivsuse objektiivsusest":

"Hüva, aga mis on siiski too objekt (too käekäik näiteks)? Ühe „realistliku” romaani
objekt üldiselt võetuna?
Ajajärgu ja ümbruse murede, meelsuse, meeleolu, nägemuste, hoiakute, hirmude ja
armude, keeldude ja käskude poolt kujundatud „reaalsus”. Miski, mida ajajärk ja
ümbrus reaalsusena võtta lubab[---] Kuid selles reaalsuses on kirjutajal — objektiivsel kirjutajal — luba oma isiklike kogemuste, nägemuste, hoiakute, sümpaatia ja antipaatia kohaselt vormida objekti
reaalsuseks kitsamas mõttes — täiesti subjektiivselt. [---] Ainult süvenedes oma mina põhjani, kuni ta osutub millekski, mida võime nimetada „meieks” — suhteliselt (belletristika piir! siinpool ei saa miski olla absoluutselt absoluutne) absoluutseks meieks või ühisminaks —, võib kirjeldatud subjektiivsuse ületada [---]Süvenemises „mina” põhjani langevad ära kõik „minu isiklikud” atribuudid — asjad ja asjaolud. Täpsemalt „mina” enda poolt suvaliselt juhitud ja indutseeritud
seigad. Seigad on kaotanud subjektiivse, või kui soovite, siis isikliku värvingu. Seigad
tulevad ise, nii nagu nad tulevad, vabad „meie” personaalsest interpreteeringust" 

2. Karl Ristikivi, "Enesest ja teistest":

"Kui siis niimoodi oled arusaamisele jõudnud, et kõik need inimesed on ainult maskid, mida ühel või teisel korral endale ette paned, siis hakkad mõtlema: miks mitte kirjutada iseenesest, otse ja avalikult [---]
Aga siis märkad korraga, et seegi pole nii lihtne. Istud maha küll ausa kavatsusega kirjutada ainult enesest ja enese nimel. Ja ometi selgub varsti, et kirjutad kellestki teisest, kellestki võõrast ja väljaspoolsest. Kas on see siis harjumus või mingi psühholoogiline paratamatus, aga see mina ise, kes sõnaks saab, korjab jooni siit ja sealt, varjusid, mis langevad väljaspoolt. Olgu see siis luuletuses, mis tahab olla ainult isiklik pihtimus, või oma nime all kirjutatud mälestused. Kui esimesel juhul sageli kõneled endast kolmandas isikus, kõneled siin kolmandast isikust minavormis. Ja suurem see vahe polegi"

3. Maurice Blanchot, "Kirjandus ja õigus surmale":

"Sõna on element, maa-alusest keskkonnast vaevu eraldunud tükk: mitte enam nimi, vaid ülelüldise anonüümsuse viiv, toores jaatus, palgest palgesse vaatamise jahmatus pimeduse põhjas. Ning sedakaudu nõuab keel oma mängu mängimist inimeseta, kes selle kujundas. Nüüd ajab kirjandus läbi kirjanikuta: see pole enam too töötav inspiratsioon, too ennast jaatav eitus, too ideaal, mis kirjutab end maailmasse ilmkõiksuse absoluutse perspektiivina. See ei ole sealpool maailma ega ole enam ka maailm: see on asjade maailma-eelne kohalolu, nende püsivus pärast maailma kadumist, tolle tõrksus, mis jääb, kui kõik kustub, ning tolle juhmus, mis ilmub, kui midagi ei ole"

EV 100 - Üks Soov

On tunne, et pean midagi kirjutama. Et on midagi, mida on vaja öelda, kõigi muude ütlemiste seas ja vahel, kõigi teiste ütlemistega koos, ühes või mõne ütlemise kiuste. See on soov. Mida soovivad ehk väga paljud teisedki, aga võibolla ei ole nad sellele mõelnud samas sõnastuses, aga liikudes mõttes lähedasel rajal. Olgu see siis soovitud ka nende eest.

*

Ma soovin, et me jätaksime otsa lahti.

Et me ei otsustaks kohe ära: kõigi ühe- ja teistsuguste inimeste kohta.
Ühe ja teise riskantse pikaajalise poliitilise programmi kohta.
Et me ei paneks kohe ja kähku kõike paika.
Inimesi, ideid, raskete sõnade ja mõistete tähendusi.
Et me ei paneks esimese hirmu ja instinkti pealt kõike paika. Teaduses, hariduses, immigratsioonipoliitikas, riigikaitses ja haldusreformis.
Et me ei tahaks kohe kogu maailma ära päästa ja enne vaataksime, äkki osa maailma tahab ennast ise päästa või äkki niisama olla.
Sest ma armastan inimesi, kes teevad asju tõsiselt, aga kes jätavad alati ühe otsa, ühe väikese otsa lahti. 

Et jääks see tühi ja vaikne ruumike. Ruumike raiskamisele - aja, tähelepanu ja isikliku energia (aga mitte arutule ja vastutustundetule pillamisele, see on hoopis teine asi). Et oleks see nurk, kus kedagi ei kotita, kus võib lihtsalt oleleda. Et ei oleks ainult see sitane eksistentsi-eesti selles kõige ideetumas, vegeteerivamas mõttes, püha majanduskasvaja (H.Krulli sõna) diktaadi all. Et ei oleks ainus küsimus, kuidas saaks aina efektiivsemalt äri teha ja vegeteerida. Isegi raskel ajal peab olema vaikne, tühi ja turvaline koht, kus saaks kuninglikult Päris Inimese kombel olla. Võibolla mitte pururikkana, aga väärikana.

Et me ei oleks kogu aeg nii pagana efektiivsed ja tõhusad. Vähemalt mitte nii kitsas mõttes.
Et ei kardetaks päris võimatult utoopilisi, võimatult teoreetilisi ja komplekseid mõtteid. Et absoluutselt kõigest oleks võimalik mõelda, rääkida, kujutleda ja seda kõike kummutada. Et küsitletaks teadust, kunsti ja poliitilisi vaateid, lastes neil samas areneda. Jättes neile ots lahti.

Et kui ma kirjutan midagi eesti kirjandusest, kultuurist või identiteedist, siis ma võin korraks mõelda, et see on absoluutselt sotsiaalselt konstrueeritud, et see on täielik second-hand baltisaksa kultuuri odavam vaesem vennike, mis võiks kasvõi kohe igaveseks maa pealt kaduda. Sest isegi kui ma korraks kõik kahtluse alla panen, siis ei kao see kultuur mu ümbert. Sest ma olen alati-juba selle sees. Sest see vastkirjutatud lause oli tühine väide, mille seesama kultuur ISE kummutab, kummutab nii, et me ei pea selle pärast põdemagi. Sest me usaldame seda kultuuri ja seda keelt rääkivaid inimesi. Me jätame neile otsa lahti.

Täpselt samamoodi nagu maailm ei kao, kui ma korraks silmad kinni panen, ei kao kuhugi eesti kultuur, kui ta maailma hirmsa ja üleva väljaspoolsusega kohtub. Kui ta korraks kuristikku vaatab.
Samamoodi ei katke see keel, kui me selles ohtlikke mõtteid kirjutame ja vahetame. Keele salapärase ökonoomia ja ökoloogia koha pealt pole olemas halbu ja häid sõnu. On leigem, jõuetum ja vaesem ning kirglikum, elavam ja rikkam läbikäimine selle keele abil. Keeles saabki ainult peegelduda inimlik elu ise. Ja on meie teha, millise osa - kui rikka või kui vaese - me sellele keelele jätame.

Hoida, nautida ja kasutada eesti keelt ja kultuuri.

Igaüks oma moodi, ilma häbita.

Jättes alati otsa natuke lahti.