Udu

Tartus on udu. Kui udu tuleb, siis inimesed kirjutavad sellest blogis. Kui udu tuleb, lähevad nad tihti jalutama, kirjutavad sellest päevikusse, helistavad sõbrale, vennale või õele. Selleks ei pea olema kuulsat rohelist udu, piisab tavalisest ka.

Sest udu ei ole tavaline. Udu on teistsugune, ilus. Kui udu oleks igav, siis keegi ei läheks tema sisse jalutama, ei hingaks teda sisse. Ei kujutaks ette,  et tema sisse saab ära kaduda ja tema, Udu, seest võib ka midagi välja ilmuda. Midagi sellist, mida mitte kunagi veel olnud ei ole. Udu ei ole mingi tavaline asi, sest nii tavalist asja ei kasutaks kirjanik nagu Unamuno oma romaani keskseks kujundiks. Ja Metsatukad ja laaned ei näeks välja sellised, nagu nad udus välja näevad.

---

Udust räägivad aga vähesed. Kõik räägivad aina sirbist. Mõni ütleb, et jätame eetika kõrvale, siin on puhas poliitiline manipulatsioon kõige olulisem. Teine ütleb, et jätke see poliitika juba rahule, siin on küsimus kõige lihtsamas eetikas. Mõni ütleb et kultuuriajakirja oli vaja kuidagi raputada, et sellele elu sisse tuua. No kena küll, raputame nii et inimeste töökohad lendavad ja peatoimetajaks saab K.K. Kes on tuntud ka ütluse poolest "Kultuur on tegelikult boring as s..t.". Ära on tüüdanud see asi. Aga lõputult hämmastav on see, missugusi ideoloogilisi liigendusi see päevavalgele toob. Millistele alustele inimesed oma identiteete rajavad. Kusagil on kamp elitaarseid tüüpe, kellel on kultuurimonopol. Selleks on tarvis ainult vastavasisuline artikkel avaldada ja ennäe - juba tunneb sada inimest ennast selles avalduses ära: Mina olen ka kõrvale jäetud! Mind ahistab ka seesama monopol! Võõras, nimetu, määratlematu oht.

Mis mind nn keskmise eestlase (ei promo sellise entiteedi kasutamist!) juures kõige rohkem häirib, on just lihtne mõjutatavus. See on just selliste mahhineerimiste juures nii kurb. Et lastakse endale mingi ähmane idee pähe istutada ja ei mõelda iseseisvalt asja üle järele. Kui inimesed suudaksid oma isedust kuidagi kehtestada, kui see ei peaks kogu aeg kellegi teise arvel või muttatrampimise najal käima. Aga eks see ole osalt lapsik unistus, mis tahab kogu produktiivse pinge elust ära kaotada. Kui see pinge ainult kõike nii inetuks ei muudaks.

Ühel hommikul enne filosoofiaseminari mõlgutasin kõigi selliste teemade üle ja tegin tol hetkel nii lihtsa programmilise järelduse inimeksistentsi eesmärgi kohta, mis on nüüd, aja möödudes pisut banaalseks muutunud, nagu see ikka juhtub. Inimühiskondadel on oma liikmete suhtes ainult kaks kõige olulisemat kohustust, millele kõik muu tegevus taandub: pakkuda kaitset valu ja kannatuste eest ja hoida elu põnevana. Kõik on välja mängitav nende kahe telje vahel. Et elu poleks halb, valus, piinarikas ja et elul oleks mõte.

Väga lihtne. Alusta juba täna.