„Dick Laurent is dead.“
Põnevus. Salapära. Millal sa seda viimati tundsid? Niimoodi, et kõik ümberringi ununeb. Kõhedusttekitav põnevus. Nagu mingi haruldane aine, pragudest sisse imbuv, mida meie keskel järjest raskem leida on. Mille järele lõpmatu vajadus on, aga mida järjest vähesemad suudavad tekitada. Kes teab, mille pärast? Võibolla on otsa lõppenud oskus kuulda, näha, tunda ja teha, aga iial mitte see vajadus ise, mis kuulub lõpmatuse valda. Sest see hirm ja salapära ei ole mõõdetav, üksnes selle ilmingud. Teda ennast võib täiesti eirata, ilma elada. Aga mitte kunagi kuigi kaua...
Vähemalt mõnede inimeste kohta see kehtib. Kes on sündinud aega, mil oma kätega endale enam maailma luua ei saa ning näib, et elu on väliste jõudude poolt tasapinnaliseks venitatud. Kuid mitte ainult väliste ja sellega säilib lisaks lõputule süü- ja alaväärsustundele ka lootus. Ja siis on meil ka midagi, mida kunstiks nimetatakse. Suur osa selle ilminguid võib sellelt tasapinnaliselt elult vaadatuna paista pläss nagu kõik muu ümbritsevki, kuid ei pruugi.
Nimelt selles laias kunstimaardlas on teatud liiki teoseid, mis on kuidagi lähedalt seotud just selle mandunud, kahemõõtmelise vaatega ning sellele reageerimisega. Neil on ports iseloomulikke omadusi, kuidas nad mõjuvad subjektile, kes tunneb ennast tasapindse ja keskmetuna nagu kilekott tuule käes. See on muidugi karm ja juhuslik võrdlus, pealegi, tegelik asjade seis mängitakse nende teostega kohtudes kiiresti ümber ja tagantjärele võib selguda nii mõndagi. Kuidas see mõju toimib?
Võtame näiteks Filmi. Riba kokkumonteeritud, üksteisele järgnevaid pilte. Need pildid on üksteisega kuidagi seotud. Ma vaatan ja mõtlen, miski ärritab mind. Miski ärritab peategelast. Midagi võetakse ette. Järgnevad raskused, järgneb lahendus. Vaikus, film on läbi. Aga minuga ei ole juhtunud mitte midagi. Olen täpselt sama tasapinnaline, kui enne.
Huvitav on aga lugu nende filmidega, millega on läinud drastiliselt vastupidi. Ja viimane väga oluline näide minu lähiminevikust on David Lynchi „Lost highway“. Olen kibelenud vähemalt kuu aega, et midagi selle kohta kirjutada, aga ei tea, millest alustada. Ja miskipärast olen kindel, et nii on läinud sadadega enne mind. Lihtsalt nii palju on lahtisi otsi, mitte ainult filmi enda sisus, vaid kogu sellest assotsiatsioonide puntras, mille see esile suutis manada. Ja mis haruldane ja huvitav – sisult segasest ja ebaloogilisest süžeest hoolimata tekkis võimsal intuitsioonil ja katartilisel lõppelamusel põhinev seletus/teooria/tõlgendus kogu filmi kohta. Kuigi tean, et näiteks Hasso Krull on selle filmi kohta kirjutanud eestikeelse artikli, mis ripub internetis ja sisaldab ka võibolla mingit seletust, ei loe ma seda, ega ka teisi meelega enne, kui olen kogu omapoolse teadvusevoolu siia maha jätnud.
Mis on „Lost highway“ puhul eriline, mida teeb Lynch teistmoodi, kui suurem osa filmitegijaid? Ma ei valda küll õiget filmisõnavara, aga üritan seda selgitada nii, nagu sellest aru olen saanud. Kui oletada, et filmil on vorm ja sisu, siis DL kasutab oma „sisu“ edastamiseks teistsugust keelt, märgisüsteemi. Eelkõige on see loobumine traditsioonilisest - loogilisi, ajalisi ja põhjuslikke seoseid austavast – narratiivist. Samas mõjub vormi-sisu vastanduse kasutamine Lynchi filmide seletuseks räige vägivallana. Sest kui mainstreamist ei erista tema filme mitte ainult erinev „keel“, vaid ka tõik, et lugude „sisu“ või „moraal“ ei ole kuidagi seletatav, selgelt kommunikeeritav. Nende võtete tulemus on, et sündmused ei järgne üksteisele nii, nagu nad keskmises filmis teevad: olles üksteisega seotud, üksteisest põhjustatud, maksimaalselt paar eraldi süžeeliini, mis lõpuks kokku suubuvad moodustades tähendusliku terviku. Sündmused on kahtlemata omavahel seotud ka „Lost highways“, aga jälgides nende hargnemist, võib vaatajat haarata juba kümne minuti järel kummaline tunne – midagi on siin loos valesti. Selleks ajaks on ennast tavaliselt ilmutanud ka vähemalt üks märgiline juhtum, mis ei kuule „tavalisse“, mõistlikult äraseletatavasse valda. Ca. 20ndaks minutiks tekkinud juba suurem segadus vaibub mõnevõrra, kui mõni pilt kuidagi filmi algusminutitele tagasi viitab – mitte aga ratsionaalselt seletatavat seost pakkudes, ikka kuidagi eelteadvuslikult. Tundub, et see film liigubki edasi tsüklite kaupa, mis üle ühe üksteisele tagasi- ja edasi viitavad, mõnikord ka pikemate tsüklite vahedega. Niisiis, ma olen jõudnud filmi keskpaika, mida ma olen teada saanud? Esiteks – äärmiselt vähe midagi kindlat. Samas olen ma täielikult sellesse „sisse elanud“ ja mis veel olulisem – mul on tugev soov, et see film liiguks teatud rada pidi, nagu Mina tahan. Sest segadusest hoolimata on endiselt tõsi, et kõik pildid on omavahel seotud, samuti usun ma teadvat, kus on PROBLEEM. Kuigi väga raske on öelda, kuidas see probleem ennast mulle kätte on andnud. Sest süžee probleemiks on mõrv ja ühe mehe muutumine teiseks. Aga selja-aju ütleb, et probleem on palju laiem ja siin läheb ka käesolev kirjutis udusemaks, sest järgnevad mu enda far-fetched tõlgendused. Niisiis, minu arvates on sellel filmil kolm kõige olulisemat tegelast: Fred Madison, Renee Madison/see teine naine ja n.n. „mystery man“. See on muidugi täielik banaalsus kõigile, kes filmi näinud. Neljas oluline isik on Dick Laurent. Tõlgenduslik raskuskese, mis mulle ennast peale surub, on seotud psühhoanalüüsiga; olemata veel lugenud artikleid selle filmi kohta, olen 99% kindel, et leian viiteid just sellele. Esiteks: masendav stseen filmi algusest, kus peategelane ei suuda nautida seksi oma naisega, vastupidi, tundub, et ta lausa füüsiliselt piinleb seda tehes, suutmata naisele isegi silma vaadata. Ja sellele vastanduv teine pool filmist, mis möödub suuresti pideva k...e tähe all. Vt ka „This guy gets more pussy than a toilet seat“ ja blond Patricia Arquette, kellele on üle kogu keha SEX kirjutatud.
Aga ei saa lasta olulisel silmist kaduda ja siin jõuame tagasi põnevuse-küsimuse ja näost valge mystery-mani juurde. Esimene ennast peale ajav mõte: mystery man on tegelase super-ego, kes sunnib teda oma kuritegu tunnistama ja tõesse sukelduma, kõik tema videokaameral jooksev juhtus „päriselt“ (paha internet, pahad võõrad tõlgendused, jätke mind rahule, ma ei taha seda uskuda!). Minu teadvus: mystery man on ilmselt kõige tähtsam tegelane, tema on filmi võti, temaga ei ole ainult hukkamõist, aga ka pääsemine, peab olema! Mystery man on vastik, aga kui ta majja kutsutud on, tuleb ennast ilmselt tema võimu alla usaldada. Kust tuleb aga mängu vägivaldne maffioss Dick Laurent? Minu teadvus: Ta on oluline tegelane, va vastik vägivaldne värdjas, tema tapmine ON oluline tegu! Miks ma seda uskuda tahan? Tundub, et ülbe, võimukas maffiooso on sümptomaatiline tegelane Lynchi filmides, siin filmis aga lausa mingi möödapääsmatu takistus. Minu teadvus: Fakt, et Dick Laurent on surnud, on oluline! See käivitab ehk kogu tegevuse või suunab seda. Olen naiivik ja usun LAHENDUSSE kui sellisesse, et lõpuks saabub lepitus, aufhebung, midagi sellele vastavat. Aga film ei anna mulle seda, autojuht tõmbleb paanikas, ilmselt ka skisofreenias. See on kõige häirivam; kui autojuht oleks olnud enesekindel ja rahulik, poleks ma tervet seda postitust võibolla kirjutanudki, ma oleks olnud rahul oma alateadvusliku tõlgendusega. Miks peab alati midagi üle ääre tilkuma?
(- Phh, üritan rahuneda -)
Mis räägiks nagu minu poolt? Film on sümmeetriline, s.t. pildid moodustaksid nagu mingi sümmeetria. Ring saab täis, lõpuks jõutakse algusesse. Siiski pole pääsetud, piin ei lõpe. Aga mul on hea olla, mu versioon on tugev, seda toetab suur hulk pilte ja intuitsioon.
Risk on võetud, režissöör on olnud julge ja saanud võidu. Ja mis minu jaoks kõige olulisem – tasapinnalisse eksistentsi on löödud noahaav. Silmad on jälle avatud, ma näen, et film ja kunst ei välista üksteist. Lugu võib olla teistsugune, ta ei pea algama ja lõppema seal, kus me ootame. Ta võib ka lihtsalt mõjuda.
Ainuke mitte nii hea nähe on, et selle filmi salapära oreool hakkab ehk liigagi kapselduma ja segab edaspidi teiste Lynchi taieste erapooletut vaatamist. Näiteks „Inland empire“, mida kavatsen kunagi lähitulevikus kaeda.
---
57.jpg)
