midagi ei juhtunud...

Kui mulle oleks paar aastat tagasi öeldud, et mu trükidebüüt saab olema folkloristika teadusartikkel, poleks ma seda ilmselt väga uskunud. Aga asjad on just niimoodi kujunenud ja seda saab lugeda siit. Muidugi on aega möödunud ja juba mitme asjaga ma seal enam rahul pole, uurimustöö sellel teemal algas pealegi juba 2011 suvel. See on kirjutatud võrdlemisi tervemõistuslikust feministliku kriitika vaatevinklist, võiks ehk öelda.

Aga feminismi teema laiemalt on minu jaoks problemaatiline, üldiselt olen muutunud selle kui üldistusjõulise intellektuaalse mõttevoolu suhtes üsna skeptiliseks, rääkimata nende ideede klišeerunud versioonide kasutamisest argielus. Miks? Sest näib, et sellel tasandil toob see inimeste vahele ainult paksu verd ja ülbeid üldistusi. See tähendab: ma tean, et naisõiguslus on tähtis ja vajalik, olen omaks võtnud igati liberaalse maailmavaate ja noh üldse, armastan naisi oma ümber :) Aga tõsises intellektuaalses diskussioonis on see ikkagi ennast üsna ammendunud mõttesuund. Nii raske on sellel teemal midagi kriitilist öelda, sest kohe võib tunda endal kurje pilke ja süüdistusi ei-tea-milles. Lihtsalt näib et feminismi-diskurssi on tabanud see kurb saatus, et ta muteerub mingil tasandil intellektuaalselt lahjendes ja tavakeelega segunedes mingi kibeduse-geeniga ja hakkab tekitama mingit nähtamatut sugudevahelist antagonismi, sellist väga ebatervet, väsitavat ja frustreerivat. Umbes nii, et räägid ilmast ja majandusuudistest ja järgmine hetk tunned endal mingit ürgsüüd kogu vastassoo ees. Ei no kena õhtut! Õnneks seda tuleb siinmaal ette harva, võrreldes USAga, kus teatavasti igasugune fundamentalism väga jõuliselt (osalt tänu sotsiaalmeediale) silma hakkab ja endale sama fundamentalistlike vastusuundi sünnitab. Hullud marukristlased sünnitavad sama tasemega maru-ateiste, hüperfeministid vihaseid meesõiguslasi jne. Seda oen märganud viimasel ajal Youtube'is erinevaid vlogereid kuulates. Noh, mis seal ikka, madistagu siis edasi.

Beyond...

Freud "Teiselpool mõnuprintsiipi"
Nietzsche "Teiselpool head ja kurja"
Grof "Teiselpool aju: sünd, surm ja transtsendentsus psühhoteraapias"
Smith "Teiselpool postmodernset mõistust"
jne.









Mis seal teisel pool siis on?

Kohvik?

Kui pikk on tegelikult mõne autori või artisti koguloomingu tundma õppimine. Et julgeda öelda, väita, et see on toimunud: Et ma tunnen seda, orienteerun selles tõesti hästi. Ilmselt ei saa ma seda öelda veel nii pea, ilmselt ka terve elu jooksul mitte just paljude loojate kohta. Aga see, kuidas see aeglaselt kujuneb, on ilus ja huvitav protsess. Ja ka selle tulem, ma loodan. Nagu sõprus, ilma isiku endaga lävimata. Nagu kujuteldav sõber, ainult et tõeline kujuteldav sõber.

Eesti ajalugu, põhiprintsiip:

Meil on kombeks korda mööda vaikivad ajastud ja ärkamise ajastud.

Mehed, head mehed noh.

No kuda need mehed niimoodi pilli mängida oskavad, et vägisi pisar silma tuleb

No kuda need mehed nii ilusasti mõelda ja kirjutada oskavad, et lootus enam mitte sees surra ei kavatse.

jumal tänatud et oskavad.

ood paratamatusele

Ütle nüüd, või vaiki igavesti,
sest
PARATAMATUSE PASUNAD HÜÜAVAD:

„Magistri- ja doktoriõpe liigub ilmselt paratamatult üha rohkem inglisekeelseks“ (vello kalm 13.10.2012)

Euroopa stabiilsusfondi panustamine muutub üha paratamatumaks

Kiirlaenu võtmine normaalseks eluks muutub üha paratamatumaks

Andrus Ansipi naeratus televiisoris muutub üha paratamatumaks

Arstide ja ehitajate, poliitikute ja leelotajate lendamine soome ja rootsi muutub paratamatumaks kui lindude lendamine lõunamaale! Niivõrd paratamatult kõlab nende tiibade sabin ja hele laul!

Uue, kesk-Tallinna hiigelgümnaasiumi projekteerimine muutub üha paratamatumaks!

9 korrust ja Haridus korraga kuni 10 000 noorele!

Paratamatult üha kiiremini ja üha ökonoomsemalt,
sest ka sinu lapse konkurentsivõime on PARATAMATULT oluline!!

Ja on üsna hea ja uhke, et paratamatud tõed

talle juba lasteaias selgeks tehakse!

päike, pühapäev

"Ta on päris suure südamega õun."

sügis jne

Kui mõtled, et äkki läheks kuhugi või teeks midagi seltskondlikku, siis kuni detsembrini loen ilmselt Tolstoid ja teisi vene klassikuid või vanu depressiivseid eesti romaane. Aga proovida tasub, eriti õhtuti 8st 10ni.

---

"kurat on jumala äge tegelane."

trapped? masturbate!

Mis? - romaan  "Generation P" (ingl "Babylon")

Kes? - Viktor Pelevin

Millal? - Moskva 1999, tõlge e.k. Maiga Varik 2002.

"sugulane" eestist - Kaur Kenderi "Iseseisvuspäev" ja ilmselt teisedki Kenderi romaanid ärimaailmast.

"sugulane" läänest - Palahniuki-Fincheri "Kaklusklubi"



---


60ndatel sündis USA-s põlvkond, mida tagantjärele hakati nimetama x-generatsiooniks. Selle põlvkonna - termini x-generatsioon populariseeris Douglas Couplandi samanimeline romaan - elutundest on tehtud raamatuid ja filme, palju on seda otseselt ja kindlasti kaudselt arutletud ka lugematutes artiklites sotsioloogia, kultuuri ja kes-teab-veel mis aladel. Ma pole otseselt sellesse süvenenud ega teemat aktiivselt uurinud. Kuid eks meil kõigil ole kas selles vanuses vanemad, vennad-õed või tuttavad, kes jagavad sama sünniaega ja seega ka sama aja-vaimu  kogemust. Tõsi, meie lähedased pole aga sündinud USA-s, vaid teises tolleaegses suurimpeeriumis ja nõnda hakkamegi lähenema sellele, millest jutt. Inimesed kasvasid üles ka sellel maakera poolel ja kui elukoht juhtus olema NSV piirides, tabas seda põlvkonda täiskasvanuks saamisel paratamatu ja siiski ootamatu šokk, mille tulemustega tegeletakse kaudselt siiamaani - NSV-liit lagunes millekski ebamääraseks, tekkis Vene Föderatsioon, SRÜ ja hulk teisi ebamäärase staatusega endisi liiduvabariike. Administratiivsetest muutustest selgemini tajutav kultuuriline nihe, mille tulemusena vanad väärtused ümber hinnati, minevikukuriteod - nii palju kui mahti oli - hukka mõisteti ja üritati eluga kuidagi kultuursemalt, demokraatlikumalt ja "läänelikumalt" edasi minna. Kui palju sellest õnnestus ja mis sellest kõigest saanud on, võime kõik ise iga päev kaeda ja hinnata. Sellega aga, et 90ndad üks väga segane aeg oli, vaidlevad ilmselt vähesed selle põlvkonna (ja ilmselt ka paljude teistegi) esindajad.

Pelevini romaan viib meid idapoolkera "suure nihke" südamesse Moskvasse, kus peategelane V.Tatarski pärast kahes kõrgkoolis poolelijäänud õpinguid oma kohta päikese all otsib. Pilt, mille autor meile sellest odüsseiast edastab, on ilma liialdusteta metsik. Tatarski elualaks saab reklaamiäri, milles liiguvad suured rahad, kliente jätkub ja võimalused nii rikkaks kui noorelt surma saada on suured. Ülemused, kliendid ja töövõtted vahelduvad kiiresti, nii ka igapäevaselt tarbitavate uimastite liigid. Midagi kindlat on selles maailmas vähe. Lugu polekski ehk nii huvitav, kui vapper ja selgelt religioossete ja intellektuaalsete huvidega peategelane poleks õppinud paari aastat kirjandusinstituudis ja ei üritaks ümbritsevatest oludest sotti saada. See aga tähendab otsida vastuseid igivanadele "sfinksi küsimustele" postsotsialistliku Moskva äridžungli tervemõistuse piire ületavas kontekstis.

Just see püüe viia kogetav igapäevane tegelikkus vastavusse mingisuguse teoreetilise, koherentse terviku moodustava maailmapildiga, on teose üks olulismaid mootoreid. See tähendab peategelase jaoks kõige põhilisemate elu juhtivate printsiipide avastamise iha, püüet näha näilise kaose taga põhjuslikke seoseid ja inimeste tegusid suunavate jõudude tegelikke lätteid. Pelevini teksti filosoofilis-religioosne tuum annab endast märku üsna varakult. Üks olulisimaid lõike romaanist on ilmselt teose keskosas ilmuv mastaapne filosoofiline arutlus, mille edastab teispoolsusest välja kutsutud Che Guevara vaim. Monoloog sisaldab endas moodsa kriitilise kultuuriteooria olulisimaid raskuspunkte ja pakub lugejale/kuulajale (pöördumised nagu "Kaasvõitlejad!") põhiliselt kvaasifreudistliku ja baudrillardiliku terminoloogia abil kriitilise pildi vene suurlinnaühiskonna kultuurist. Sarnaseid tekste on tänapäeva usinam lugeja erinevates kohtades kindlasti kohanud ja tegemist on kahtlemata väga kontseptuaalse kirjutisega, millega oleks klišeedesse laskumise korral lugejat lihtne tüütama hakata. Pelevin on oma "diagnoosi" panustanud aga nii palju huumorit ja leidlikust, et Che monoloogist saab teose kogumõtet toetav vaimukas vahepala. Suhestumine teooriaga on Pelevini kirjutistes - nii palju, kui nendega tutvunud olen - sage võte, mis ei hakka aga häirima.

"Generation P" on üldiselt kontseptuaalne teos ja on paras aeg küsida, mida see siis ikkagi tähendab. Ühe kirjandusteoreetilise jaotuse järgi iseloomustab modernistlikke teoseid tegelemine epistemoloogiliste (inimteadmise piiride) ja järelmodernseid ontoloogiliste (oleva reaalsuse) probleemidega. Viise, kuidas sellised abstraktsed üldistused teksti "koest" välja kooruvad, on mitmeid ja Pelevini teose puhul tasub arvestada, et filosoofiliste arutluste ja süžee tasandid asetsevad küll eraldi, ent on omavahel teatud täiendavas suhtes. Mõnes mõttes on "Generation P" üdini, lausa klassikaliselt modernne teos. Inimene, paisatud segasesse ühiskonda, mille toimeloogika ja reeglitega ta kohaneda üritab. Teisalt on Pelevin vajutanud kogu asja sisse teatud müstilise kiiksu. Ja tänu sellele on kirjeldatav maailm oma tervikus pidevalt kahtluse all. Tunne, nagu võiks järsku lihtsalt kohvrid pakkida ja heinsaarelikult oma mina seest väljudes reisima minna. Nii vägivaldne ja verine lõpp kui lunastus oleks justkui nupuvajutuse kaugusel. Aga ka see mulje võib olla petlik ja lahendus (või tegelikkus ise?) võib osutuda hoopis trööstitumaks. Siin lähenen aga liigselt kiusatusele öelda midagi potentsiaalselt spoilivat ja üritan pigem jõuda mingisugusele üldistusele. Raske on seda teha, nagu heade teoste puhul ikka. Siinkohal näib elustuvat ütlus, et parimad raamatud on mingisuguse võimatu ülesande järjest paremad läbikukkumised. See võimatu ülesanne, mida Pelevin üritas, oli kirjeldada seda, mis toimus Venemaal 90ndatel. Ja raamatut käest pannes tekib mõte, kas sellest üldse keegi aru on saanud. Ja veel: kas seda saigi ehk kirjeldada pelevinlikus maagilises realismis või kas Venemaal toimuv ONGI ISE maagiline realism?

Guevara vaim vastas monoloogiga, Dostojevski väljakutsumise peale pastakas vaikis, kuid taldrik hakkas tähenduslikult värisema. Proovige järele.

Dark night of the soul

Eile sai 81 aastaseks Stanislav Grof, psühhedeelse psühhoteraapia ja holotroopse hingamise suur arendaja ja olulisimaid pioneere. Olen maal, loen tema raamatuid. Muuhulgas on selline mõte: kui suurem osa teadusmaailma tõesti Grofi teooraid ja üldse alternatiivseid, mitte-materialistlikke teadvuse- ehk hingeteooriaid tõsiselt ei võta, oleks mul nagu vedanud. Sest niivõrd, kui kirjanduse uurimine pole mingi mehhanitsistlik ja jäik teadus on seal seda suurem vabadus lähtuda asjadest, mis tõesti olulised tunduvad, laskmata end liigselt segada mingisuguste domineerivate paradigmade normidest. See tähendab, et öelda midagi ka pisut enam spekuleerides, hüpata ehk korraks mingile tundmatule maale, ilma et sellest kohe kogu lugu diskrediteeritud saaks.

Soovitan kuulata ka kaasa pandud muusikavideot, kuulata ja rahulikult ka pilte vaadata. Ja neil, kellel kriis ja rahulolematus (filmi)kunstiga, soovitan vaadata Lynchi filmi "Inland empire". Proovida vähemalt, anda sellele võimalus.

Üldist juttu poliitikast

Lugesin jälle OWS'i kohta ja mõlgutasin mõtteid. Palju räägitakse viimasel ajal poliitikast. Nii meil Eestis oma pisiskandaalide kontekstis kui laia maailma majandusprobleemide kontekstis. Räägitakse ka seoses kunsti ja esteetikaga, ka teatriga. On selge nähe ajavaimus, et poliitika on tõusmas üleüldiseks, kõiki puudutavaks oluliseks küsimuseks. Marek Tamm kirjutab poliitikast väljumisest kui probleemist, OWS'i inimesed avaldavad siin oma deklaratsiooni. Oleks veel kümneid linke panna üsna huvitavatest artiklitest, mis rahva seas ringlevad.

Aga just nende kahe lingitud teksti lugemine tõukab vägisi kirjutama. Kõige filosoofilisemal tasandil küsimustest. Slavoj Žižek kirjutab muide, et tänapäeval on filosoofia vastupidiselt üldlevinud arusaamadele saamas inimeste igapäeva elu oluliseks osaks, suuresti sellepärast, et argielus tuleb teha olulisi (ka poliitilisi?) otsuseid, mis on seotud kõige fundamentaalsemate küsimustega. Võtkem kas või need samad Occupy inimesed. Näiliselt ratsionaalsete argumentidega tehakse neile selgeks, et protest on viljatu, nad raiskavad aega, mõni m...n ütleb ehk isegi - kõige juhmimat ja ülbemat argumenti kasutades - et nad õõnestavad mingit üldist "julgeolekut". Jah, see on kuidagi eriti emotsionaalselt raske pauk, mida seedida - et enese õiguste eest seismist tõlgendatakse kui ohtu julgeolekule. Tõsi, nii ütles ka Jürgen Ligi õpetajate protesti kohta. Vaat kus õõnestajad välja tulnud!

Aga kriitika kommunikeerimise probleem üldse. Kuidas üldse midagi avalikus sfääris kritiseerida, et seda kuidagi arvesse võetaks? Või ongi lugu nii, et täielik seisuolukord on kuidagi tänapäevasele poliitilisele konstellatsioonile nii paratamatult omane, et tulebki 10 aastat nö "ära oodata", et mingi nihe toimuks? Et vaatad uudiseid nagu (halba) teatrit, poliitiline elu seisneb mingites rituaalsetes kooskäimistes, jahutakse midagi mingisugustest numbritest, keegi täpselt aru ei saa, miks üldse kokku tuldud on. Kogu värk käiks ju tühikäigul edasi ka ilma nende istungite ja infotundideta.

Ja siis see asi, mis puudutab teatud valdkonna, ntks biopoliitika või migratsiooni politiseerumist või depolitiseerumist. Just need viimased mõisted. Mis juhtub, kui järsku üks või teine asi depolitiseerida? Kui suur on "õnnetus", mis juhtub näiteks siis, kui me kõigist sündivuse ja rände probleemidest poliitikas enam ei räägiks ja need asjad lihtsalt inimeste teha jätaksime? Poliitikas nagu psüühikas valitseb ilmselt suur hulk teadvustamata hirme, mis täiesti irratsionaalselt võimalikke arenguid pärsivad. Palju paranoiat.

cerebral cortex

Kas keegi ikkagi teab, mis juhtus Tiigi tänavaga? Või kui kaua see niimoodi on juba olnud. Nimelt, paarisarve kandvate majadega tänavapoolel lähevad numbrid niimoodi: 6, 8, 10, 12, 14 (Tiigi ühiselamu), 76, 78, 80. Nii, stopp. Möödusin juba olulisest kohast: 14, 76? Tõepoolest, nii see on. Tiigi tänavalt on kadunud täpselt 30, ma rõhutan mitte kuus ega kümme, vaid kolmkümmend maja.


Tulnukad, valitsuse vandenõu, illuminaadid?

--
Head jaani!

-
p.s: lõpetamine on 29. juuni kell 13. Kingiks tahaks kas raha, tarka raamatut või säärekaitsmeid, mul on peened sääred muide, et valida teaksite.

kallis, sa muudkui üritasid minust üle sõita, hiiglasliku kallur-autoga. aga mina jäin muudkui ellu. ja siis me suudlesime. kas pole see mitte ilus mudel päeva alustuseks, üleüldse millegi alustamiseks?

rahuldus

Kool on läbi saanud. Kaitsesin töö ja sain selle A. Paljud inimesed olid viimasel pingelisel ajal (varem muidugi ka) toredad ja igatpidi toeks, neile tahaks aitäh öelda. Aga eks suurima pingutuse tegin muidugi ise, ka parasjagu riskides. Ei saa just öelda, et juhendamisprotsess väga tihe oleks olnud. Aga see selleks. Olen rahul. Mitte et see rahulolu just üleliia läbiv ja püsiv oleks.

Praegu olen üksinda kodus ja hakkan vaatama filmi "Wild at heart", hiljem ehk ka "Rabbits", mis on muide ka youtube'is üleval. Režissöör teadagi kes. Youtube'ist leidsin Lynchiga ka täitsa toreda intervjuu, Cannes'i filmifestivalilt. "Mulholland drive" sai seal auhinna. Selline pressikonverentsi taoline intervjuu koos kõigi filmi olulisemate tegijatega. Igatahes Lynch räägib seal hästi sümpaatselt ja siiralt, näitlejatel on tema seltskonnas meeldiv, nad kiidavad ta loovat suhtumist ja suhtlemisoskust. Täna tuli ka mõte, et Lynchi filme vaadates olengi tegelikult õppinud, mida tähendab filmi puhul vorm või kunstiline tervik üldse. Kõik varasem oli ikka selline loo-põhine, et mis ja kuidas lugu lõpeb.

Loen taas Jüri Ehlvesti. Seekord "Rahuldust". See läheb raskemini kui kõik eelmised, mingi hetk viskasin käest, läks kuidagi liiga segaseks ja mitte enam heas mõttes. Üllatusega lugesin kusagilt vikist vist, et see kvalifitseerub romaani alla. Noh, eks see vikipeedia tase on muidugi teada. Aga siiski, sellisel juhul ma vist lõpuni ei jõua pingutada seda.

Ega ma praegu muud väga ei teegi, peale lugemise ja filmide vaatamise. Kool läbi ja töö samamoodi. Ees on suvi, millel on potentsiaali olla huvitav ja elustav.

elu kaunim sõnum

Ma lihtsalt pean selle siia üles panema. Ühe e-maili pealkirja, mille sain 19. mail. Panen uhkelt ja suurelt, et siis veidi arutada selle salapärase teate võimalike taustade üle. Kirja ma muidugi lahti ei teinud, sest teada on, mis selliste seest tulla võib. Igatahes, selline oli pealkiri:





“We can’t make it ANY EASIER toget LAID tonight”


Jah, ka minu tunded olid algul vastuokslikud. On selge, et olulisimaid osi on tahetud suurtähega rõhutada. Niisiis saan ma teada, et kuskil on keegi, kes kuidagi ei saa (kellel, kas mul?) aidata täna õhtul füüsilise armastuse rõõme nautida. Oot-oot, või oli see vastupidi: ei saa seda veel lihtsamaks teha, kui praegu juba on? Et ole ainult mees ja põruta. Nii ma siis lugesin seda lauset mitu korda, püüdes aru saada, mida see ikka tähendab. Neetud inglise keel ja tema eitusi tähendavad sõnad ja topelteitused jne.
Lõpuks jõudsin siiski järeldusele, et mõeldud on ikka seda varianti, et "saamine" on ikka võimalikult lihtsaks tehtud.


Aga midagi armsat oli selles esimeses tõlgenduses. Keegi kusagil saadab võibolla viirusest nakatunud ahelkirja, mille sisuks on kurb nentimine, et adressaati ei ole kuidagi võimalik tema (niigi kehvas?) armuelus aidata. Sorry bro!

only 8 inches? click here!

Kuulasin juutuubist Slavoj Žižeki Londonis toimunud pikka ideoloogiakriitilist esinemist ja hakkasin mõtlema ühe asja peale, mis võib küll seostuda selle jutuga, aga on üsna isiklik.

Hakkasin meenutama oma mõtteid, mida mõlgutasin oma töökoha üle ja ka seal kohapeal postil olles. Alustasin jaanuaris. Kõik algas tavalise harjumisperioodiga nagu ikka - algul lihtne töörutiin, siis inimestega suhtlemise dünaamika omandamine, õigete väikeste hoiakute tabamine ja muu nähtamatu. Kõik sujus mõlemis plaanis kiiresti, muutus üha automaatsemaks.

Hea on vahepeal ka raha teenida, eks ole, mõtlesin. Aga kõige huvitavam protsess toimus mu peas enne, kui asi pisut liiga rutiinseks läks, etendused korduma hakkasid ja tööl pisut igav hakkas. Töökaaslased on väga toredad, ja see, et rutiin tekkis, polegi praegu oluline, igal pool tekib rutiin. Igatahes, see eetos, mis tekkis minus kunagi veebruaris-märtsis. Läksin tööle erilise õhevil olekuga, läksin nagu puhkama.  Muidu tegelesin puhtalt "intellektuaalse tööga", ju siis oli tekkinud mingi töövajadus.

Nüüd aga vaatan asja teise pilguga. Mida tähendab see maagiline tunne, et ma väljun kuidagi mingisugusest isoleeritusest, saan öelda võõrastele inimestele tere, tõsta nende jopesid nagisse? Esmamulje: ma olen nüüd lõpuks rakendunud tööjõuna, pakun teenust, minu tegevus ei seostu enam "puhta kulutusega". Veel üks uitmõte sellest ajast: Mulle pakub ennastunustavat rahuldust, et ma näen tööl olles iga õhtu, et "inimesed ikka veel alles on". Või siis õigemini, et nad on alles kui teatrikülastajad? Nagu mul oleks olnud hirm, et niikaua kui ma istun põhiliselt kodus, kaovad nad vahepeal ära, ükskõik kas linnast või riigist. Kui ma aga seal olen, käivad rattad ringi jne.

Ma pole ikka veel päris kindel, mida sellest tunnete-komplektist arvata ja mis järeldusi teha. Aga siin on selgelt näha ideoloogia kombitsate haaret isikliku elu üle. Sest ma ei pea midagi ega kedagi lunastama seal tööl hängides. Kaks tundi pean suutma püsti seista ja tähele panna. Kummaline on see elu vahel.

¤ ¤ ¤

"Koju tahaks!"
"No aga kus sa siis praegu oled?"
"Ikka selles kohas, kus ma elan."

vahe on sees.

paluks nüüd kõigil spirtualistidel ja vaimsetel olenditel keskenduda ja kolmeks päevaks subjektiivne aeg aeglasemalt liikuma panna. Vaja oleks töö valmis kirjutada. Aitäh!

pean siiski murdma sõna ja postitama ühe nö ilukirjandusliku teksti. ehk seda siiski ei hakka liiga tihti juhtuma. Pühendan, s.t. tervitan sellega ISAH-it ja Sandrit, kellel hiljuti sünnipäev.
--

Tüdruk stripparikingades

tuli mulle vastu teatris

Tartus võib vastu tulla

enesega rääkivaid vanamehi -

lord riiulite vahel lohutab mind ikka

nagu osakonnajuhataja tiine mõte

mis ikka ja jälle

jääb riietesse kinni

Tartus võib vastu tulla

magavaid vanamehi

tänavail rõdudel autodeski

Kes viitsikski üleval olla

Kui tehakse otsus

kasvõi osakonnajuhata enda poolt

Kelle tiine mõte

hakkaski juba

nagu lahustuma

Tartus võib vastu tulla

pesevaid vanamehi

Virtuaalseid ja

reaalseidki kui vaatame neid teatris

Jalas pehmed stripparikingad

nüüd kui ma tõmblen siin akadeemilise töö kirjutamise juures puuduva inspiratsiooni vappekülma-krampides, tahaks rääkida hoopis lihtsaid jutte oma elust. käisin maal see nädalavahetus. seal olid veel väikesed hanged, kui saabusime, aga esimesel õhtul algas täiesti eepiline lumesadu, mis kestab ilmselt siiamaani, kui olen juba täiesti mõistliku, lumevaba kevadilmaga tartus. maha tuli oma 15 cm lund vähemalt. see toimus kõik ida-Virumaal muidugi. põhjapool ongi külmem, on olnud nii kaua, kui mäletan.

kui ma olin oma vilets-armsas maakodus, oli mul palju vaba aega, sorasin raamaturiiulil. lugesin viis peatükki Zola "Söekaevureid", mõtlesin, et kuulus teos ikkagi. selgus, et see on üsna oma kuulsust väärt - sorav ja ülirealistlik. aga nii kole, et ei kavatsenudki rohkem seda üsna konkreetset piina ja viletsust silme ette manada. võtsin hoopis teise raamatu - Michel Tournier "reede ehk päikesesaar vaikses ookeanis". lugesin seda ahmides kiiresti, olin koguaeg voodis pikali, seepärast tukastasin vahepeal ja lugesin kohe edasi. huvitav, kuidas filosoofiliselt väga köitev teos muutus pärast seda pisikest uinakut talumatult häirivaks. peategelase logiraamatu arutlused olid endiselt huvitavad, aga kõik muu... (s.h.püüd astuda puu ja maapinnaga seksuaalvahekorda) - muutus lihtsalt liiga veidraks ja mitte heas mõttes. aga üleüldiselt see idee - sattumisest sotsiaalsusest täiesti väljaspoolsesse olukorda - on muidugi põnev. ja kirjanik ilmselgelt on kogu oma mõttejõu neisse arutlustesse valanud. ühesõnaga: tournier-d soovitan lugeda küll, eelkõige teatud enesestmõistetavuste üle järele mõtlemiseks, aga ilukirjandusena ei ole ta just suurepärane.

täna tartusse jõudnuda surfasin netis ja avastasin, et ants laaneots on postimehe AK-s avaldanud pika numbreid täis artikli venemaa sõjaväe reformidest üheksakümnendatest tänapäevani. mingi sadomassohistliku impulsi jõul lugesin selle läbi, numbritest muidugi üle lennates. sõnum on üldiselt lihtne ja ma ei karda seda lühidalt refereerida: venemaa sõjaline võimsus on tõusmas, koos administratsiooni ajalooliselt teada labiilse agressiivsusega. ja baltiriigid on endiselt magusaim koht, kuhu käpp peale panna. et tõepoolest, kõik märgid näitavad, on motivatsioon, traditsioon ja ettekäände leiab alati. see hakkas kuidagi eriti hellalt resoneerima, kuna olin saanud neljapäeval teate tähitud kirja kohta kaitseringkonnalt, kus aega teenisin. ilmselt kutsutakse kordusõppustele lähiajal. ja edasi tuli kõik justkui iseenesest - pildid ootamatutest poliitilistest arengutest, päevauudised, ahhetavad vanemad, algul skepsis, siis paanika. kutsumine teenistusse, segadus, kaos, teated preventatiivsetest pommitamistest. sõrmeotsa suuruse metallitüki tungimine pehmesse ihusse, mürsuplahvatustest lukkus kõrvad, verejooks ei-tea-kust, krohvi- ja tolmupilved õhus. ma suudan sõda ette kujutada küll tegelikult, ei ole nii, et see ja see põlvkond ei suuda midagi ette kujutada. tänapäeva sõjas tuumarelve ilmselt ei kasutata, nagu pole ka pikki kaevikusõdu. tapetakse kiirelt, täpselt, efektiivselt. mõtlesin surmast üleüldse. et ma pole enam nii noor, mõnes teises kultuuris oleks üsna normaalne hakata selles eas vähemalt mingil määral valmistuma surmaks või selle suhtes mingit hoiakut kujundama. et hukkumine vägivaldses agressioonis on ju ajalooliselt võrdlemisi "populaarne" saatus. sõja kohta ütles nii mõnegi hea sõna Dostojevski, kui ma ei eksi, siis midagi sellist, et see äratab mingisugusest "rasvasest rahulolust". Esimesse MS-a läks üsna rõõmsalt sadu kunstnikke ja intellektuaale, läksid näiteks loogik-filosoof Wittgenstein, kunstnikud Paul Klee, August Macke (tema sai surma vist lausa esimesel nädalal, tegin ta kohta referaadi kunagi). Thomas Mann oli üsna rõõmus ja rahul tõsiasjaga, et sõda algas. mitte küll kõik, G.B. Shaw näiteks kirjutas mingeid kriitilisi esseid sõja vastu. aga mida ma hakkan nüüd nagu taipama on see, et sõja-pooldamine on nagu selline temperamendi poolt otsustatav. ei ole nii, et targemad ja läbinägelikumad ei taha sõda ja labiilsed ja rumalamad lendavad hurraaga kaevikusse. et mõlemil variandil on häid põhjendajaid-pooldajaid. et üksteise tapmine on ikka üsna okei, kui see toimub teatud tingimustel ja mitte oma rahva vastu suunatult. nii on olnud tõepoolest aegade algusest saadik ja patsifistid on ikka pigem vähemuses olnud.

midagi ei ole teha - ma ei taha tappa inimest, ei taha surra vägivaldset surma. aga ka seda peab olema mingil hetkel valmis põhjendama. ja ega seda ei pruugi üldse keegi küsida, kui aeg käes.

püksivahetus

lihtsaim võimalus lemmikutestiks: iga lemmikteose tunneb ära selle järgi, et tema lugemise/vaatamise järel taasilmneb tohutu usk laiemalt kunsti kui sellise ja kitsamalt selle konkreetse žanri väljendusvõimesse. sellega kaasneb tihti siiras hämming ja suur isu selle raamatu/filmi/lavastuse toimemehanismi ümber jutustada. just toimemehanismi, mitte lugu ennast. kui lugu ja sisu jääb rohkem pinnale, ei olnud tegemist kuigivõrd hea asjaga.

--

aga miks ma enam ei blogi üldse, võib endalt küsida. üks võimalus on, et olen muutunud endale nii vastumeelseks, et ei kannata oma sõnu nähtaval kujul kusagil vaadata. samas ausam on siiski lihtsalt tunnistada, et olen igasuguse kirjutamise pikemaks ajaks lugemise vastu vahetanud. lõputööd kirjutan ikka, kuidas siis muidu. aga see on siiski midagi kohustuselaadset. ainult lugemise elavnemisega ei lähe kirjutamisisu iseenesest ära. paneb muidugi mõtlema, et miks üldse ja mida see isu üldse tähendab jne. tahaks kirjutada eelkõige lõike loetud tekstidest - ümber kirjutada. see ongi üldiselt mu uus hobi. teen seda suuresti selleks, et vältida pahesid, mis teistsuguste vaba-aja-harrrastustega kaasneda võiksid. neid pahesid, mis ka teisi inimesi mõjutaksid. igatahes praegu tahaksin ümber kirjutada ühe lõigu jüri ehlvesti "Palverännakust". aga ei viitsi, see võtaks ka pisut aega ka, ja pean näiteks praegu tööle lippama. töötan muidu vanemuises. ka sellest võiks ju mõnikord kirjutada, aga mitte praegu. igatahes, ehlvesti lõigus on kõige mõnusam sõna seksuaalvahekorra kohta: poonima. loomaliku siirusega POONIMA!

mõtteharjutus

„Kuid mälu ei seisa koos nagu pildiraamat, ehk polegi pilt peamine, lõhngi mitte, see igavene kaaskäija, on hoopis pilditu, lõhnatu, maitsetu – mitteaistiline mälestus kohast. Koha tähenduslik sisu, sügavaim substraat, alus nii-ütelda, millel koht kui elukoht üleüldse seisab ja püsib ja t ä h e n d a b – puhas immanents, mis peaaegu on e n e s e t u n n e.“
Madis Kõiv "Rännuaastad" (lk.29)

Kas sellist asja on võimalik ette kujutada? Kas on olemas mitte-aistiline mälestus?

Ameerika Ühendriikide kultuur - kui omanäoline ta tegelikult on, kui tõesti selle peale mõelda. see tähendab, seda kuulata, lugeda, tajuda. Kuidas ta oma rasvaste põskedega laulab ja ihualasti rõõmsalt ennast reklaamib. I wanna be a billionaire!

Tal on oma jõud, omapära, eluõigus. Ei saa ometi olla ju ainult raha, power ja hiigelmõõtudes fallos. Selle ümber maailma levivas vähktõves peab ju midagi head, viljastavat peituma. See on võibolla nii lähedal, nii omane, et me ei suuda seda ehk nähagi? vabadus, õigus õnne otsingutele, õigused kui sellised? Aga kas siis muidu ei oleks neid? Kas me muidu ei otsiks õnne? Ikka otsiks ju...

õhtumaa viimased tunnid käivad, juba oma sada aastat. kusagil segab oma teeklaasis suhkrut peaminister andrus ja mõtleb et hääküll aitab siis kah, las keegi teine saab ka vahepeal avaliku poksikoti staatust nautida. mina loen seda ilmar raagi esseed ja tunnen, kuidas minu isiklik andruse-viha lahtub. nagu ka kõik muu viha. ja tunnen ka, et täna enam küll rohkem mõelda ei taha. mitte millelegi.

külm on

Kirjandusest rääkida on paljude meelest huvitavamaid asju ja ega ma ise milleski muus eriti ei päde, seega teen seda jälle rõõmuga. Ja peojärgne (tere tulemast eestisse, R!) uimane päev sätib noodi – impressionistlik uitamine mõnuprintsiibist lähtudes, korralikult lihtsalt ei viitsi.

Pealegi, 2011 aasta lugemisi pole nagu kokku veel võtnudki. Siit ta tuleb.

Suvi ja aasta lõpp on muidugi rohkem meeles, suvel hakkasin nagu rohkem kirja ka panema mida loen ja üldse rohkem asju kirja panema. Nimetan erksamad elamused ära, mingeid pikke liste ei hakka tegema.
Esiteks intellektuaalne kraam. Siin vajaks muidugi mõtlemist, et kui palju üldse midagi ära seedida suutsin ja mis sellest ka püsima jäi, aga peaauhinna annaksin:

Richard Rorty „Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus“. Siin läheb esimesena käibele tõde, et kõige parem on teos siis, kui ta ebamugavust tekitab, selgelt probleemi tõstatab ja siis nagu piinama jääb. See raamat on ehmatavalt mõtlemapanev ja on üsna kindlasti paljusid mõjutanud.

Madis Kõiv „Luhta-minek“. Asi, mida elu lõpuni lugeda saaks. Parima tahtmise korral suudaks ehk siis üht viiendikku mõista. Säherduse eruditsiooniga inimesi ilmselt enam selles keeleruumis ei sünni.

Alan F. Chalmers „Mis asi see on, mida nimetatakse teaduseks?“ – nüüd ma ehk oskan paremini öelda, mis see teadus siis on, võibolla see laseb mul paremini näiteks magada või tube koristada?

Kõik, rohkem ei tihkagi panna.

Ilukirjandusest on muidugi pagas suurem, aga viitsin praegu aint esimesed meelde tulijad ära mainida. See, et nad esimestena meelde tulevad, on ka ju üks isiklik kvaliteedimärk.

Ene Mihkelson „Nime vaev“. Raamat, millest tahaks iga teise lause üles kirjutada. Või õigemini lõike. Üks näide:
"Aga naeratati neis kortereis tõesti palju. Naeratused rippusid õhus ka siis, kui päris üksi uurisin ruumide mõistatust. Võibolla nende õhku täitvate kehatute ja kohta vahetavate naeratuste pärast jäidki mu uuringud igavesti poolikuiks, sest mu fluidumit fikseerivad vargasilmad ei olnud iialgi vabad olevast ja olematust kõrvalvaatest, mis moodustas nende katselaboratooriumide tõelise sisu."
Taaskord – ebamugavusest sündiv nauding, asjad, millele mõelda ei tahaks. Iga eestlane võiks ühe raamatu Mihkelsonilt ära lugeda. Noh, mitte et see kunagi tegelikult juhtuks. Raamat, mille puhul vastamine küsimusele „millest see räägib?“ vajaks poole tunnist mõtlemisaega. Tõnis H-le: see on kahtlemata 9.

Siegfried von Vegesack „Balti tragöödia“. Ilus, kurb ja igati tõsine, kolmeosaline lugu ühe perekonna saatusest Liivimaal. Ajalooline, isiklik, aga pinnaline. Tegelt peaks kirjutama pika ja põhjaliku analüüsi sellest, miks näiteks see raamat on 7, aga Mihkelson 9. Sest tõlge jääb siiski tõlkeks, ükskõik kui hea ta on. Aga - dont get me wrong, see on suurepärane teos.

Dostojevski „Vaesed inimesed“. Siin pole ka nagu pikalt rääkida D. On see mis ta on, klassik. Tähelepanuväärne on ehk see, et see oli dostoka esimene avaldatud teos, noorena avaldatud (ta oli ehk 20 pluss paar aastat?). Mul hakkab alati silme ees mingi tuhm rohekas film 19. sajandi vene linnadest silme ees jooksma. Kujutan neid kortereid ja vaeseid elanikke ette jne.

Aga eesti autoritega on nii, et esimeste (enam-vähem) täielikult läbi loetute nimekirja jõuavad minu jaoks ilmselt Mati Unt ja Mehis Heinsaar. Omamoodi siga-kägu dihhotoomia, millega teen endale komplimendi, et suudan väga erinevaid lugudejutustamis-stiile nautida.

Kahju et nii uimane olen ja korralikumalt ei jõudnud kirjutada, aga mõne asjaga on tunne, et kui kohe ära ei tee, siis see jääbki tegemata.


--
Btw, igati awesome hetk: kui avastad, et kellelgi mitte-humanitaarist tuttaval (noorel inimesel!) on sinuga sarnane lugemis- ja filmimaitse, isolatsioonitunne väheneb tublisti.

###

Huvitav on selle ühiskondlik-sotsiaalse reaalsustajuga, kui oletada korraks, et selline asi olemas on.

Piiritleme selle näiteks nii: Enam-vähem terviklik arusaamine ühiskonnagrupi, näiteks väike riik, toimemehanismidest ja nende omavahelistest seostest. Terviklik selles mõttes, et ollakse intuitiivselt võimeline (kuna korraga ei ole tõenäoliselt kõiki põhjuslikke seoseid näha) mõistma seda, kuidas toimivad sootsiumis töö- ja isiklikud suhted, mis motiveerib inimesi, kuidas liigub kapital.

Huvitav selle juures on just see, kui palju see abstraktne (ja samal ajal täiesti objektiivne, s.t. maailm on ju seal väljas olemas, täiesti füüsiliselt!) tegelikkus erineb sellest kuvandist, mille järgi me oma intuitsiooni tunnetuslikku vormi selle pildi esile maname. See tuleb meile põhiliselt meediast - internet, lehed ja televiisor. Või noh, siin ongi see ekslikkuse koht - tegelikult ta ju ei peaks sealt tulema. Sest oleme ausad - niimoodi saadud pilt oleks praegu äärmiselt kummastav. Poliitika koosneb selle järgi põhiliselt küünilistest või täiesti koomilisetest avaldustest a la "mina pole neid kirju lugenud" ja "ruum sai otsa"; kõrghariduse uue seaduse põhilise kaitseargumendina kasutatakse, et "need kes selle vastu on, on laisklemise, mitte õppimise poolt"; meil valitseb lisaks rahvuslikele konfliktidele pidev sissisõda meeste ja naiste, noorte ja vanade, õpilaste ja õpetajate, homode ja heterode vahel.

Samas on selge ilmselt igale inimesele, kes vähegi tööl või koolis käib, pisutki ühiskonnaga ühendatud on, et see on paras jama, millel on "objektiivse" tegelikkusega väga vähe pistmist. Inimesed teevad jätkuvalt tööd, joovad-söövad-surevad-sünnivad täpselt nagu varem. Elu pole vahepeal tsirkuseks muutunud, plastiku sisaldus inimeste kehades püsib endiselt miinimumi lähedal. Põhivajadused on kõigil samad, õhku, vett ja toitu jätkub, pole põhjust süstikuga marsile lennata.Mingisugused apokalüptilised uudised eurotsooni kokkuvarisemise katastroofist ei tohiks kedagi hirmutada - varisegu terviseks, võiks isegi kiiremini variseda. Sellest ei vähene ju maailma ressursid, inimesed peavad hakkama lihtsalt natuke rohkem mõtlema, kuidas neid ümber jaotada.

Vist ongi nii, et mingi sinusoidselt liikuva graafiku sarnaselt liigub kultuuri- ja ühiskonnakirjeldus (see, mis tekib ajakirjanduse pinnalt) objektiivse tegelikkuse suhtes, olles vahepeal sellele lähedal, kui parajasti head ajad ning hiljem jälle lootusetult kaugel. Kaugele jõudes ilmnevad igasugu absurdsed nähud nagu praegu ja pead võtavad suhtumised a la "kõik on p...s". Ilmselt on aga nende perioodide ära tundmine ja hinnangu andmine võimalik ainult tagantjärele?

mindbarricades

Mumeelest võiks olla nii:

1. Ülikool on respektaabel institutsoon, sinna sissesaamine pole igaühe asi. Sinna sisse saada peab olema raske.
2. Raske tähendab seda, et sinna saavad targemad ja hoolsamad.
3. Tarkus ja hoolsus selgitatakse gümnaasiumi õpitulemustest ja võimalikest sisseastumiskatsetest. Kõik see eeldab väga palju üldhariduskoolidelt, õpetajatele langeb selles valemis tohutu vastutus noorte võimete arendamisel ning nende õigele rajale suunamisel. (sisesta siia üüratu peatükk, kuidas seda teostada). Gümna lõpetaja ei peaks sattuma hirmsasse eksistentsialistlikusse kriisi, mis pubekaeast tingituna on muidugi paratamatu. Aga ta võiks olla juba üsna palju tarka nõu ja oskusi saanud.
4. Kui ülikooli sisse on saadud, peaks seal õppida täiskoormusel. Töö tegemine (v.a. väga väikse koormusega, praktikad jms) ei kuulu üliõpilase kohustuste juurde. Seega korralikud õppetoetused saagu olema; samuti erinevad soodukad: eriti transpordi osas! Üliõpilaseks olemisega peaksid kaasnema teatud lihtsad, mitte priiskavad privileegid. Akadeemilise ajal võiks saada siiski vaikselt aineid teha.
5. Need, kes ülikooli sisse ei saa, peaksid end tajuma kui normi, tugevat keskmist s.t. mitte alaväärsetena üliõpilastega võrreldes. Just teatud materiaalse külje pealt. See eeldab, et neil on head töö/kutseõppetingimused ja vastavad õppejõud.

I'm Deranged. David Bowie soundtrack "Lost Highway" 1997

See on siis põhilaul Lost Highway soundtrackilt, mis on üleüldse väga hea. Aga just seesama Bowie lugu ja selle monotoonse video vaatamine annab ilmselt kõige paremini edasi selle filmi atmosfääri. Pime kiirtee ootab...

kadunud kiirtee

„Dick Laurent is dead.“


Põnevus. Salapära. Millal sa seda viimati tundsid? Niimoodi, et kõik ümberringi ununeb. Kõhedusttekitav põnevus. Nagu mingi haruldane aine, pragudest sisse imbuv, mida meie keskel järjest raskem leida on. Mille järele lõpmatu vajadus on, aga mida järjest vähesemad suudavad tekitada. Kes teab, mille pärast? Võibolla on otsa lõppenud oskus kuulda, näha, tunda ja teha, aga iial mitte see vajadus ise, mis kuulub lõpmatuse valda. Sest see hirm ja salapära ei ole mõõdetav, üksnes selle ilmingud. Teda ennast võib täiesti eirata, ilma elada. Aga mitte kunagi kuigi kaua...

Vähemalt mõnede inimeste kohta see kehtib. Kes on sündinud aega, mil oma kätega endale enam maailma luua ei saa ning näib, et elu on väliste jõudude poolt tasapinnaliseks venitatud. Kuid mitte ainult väliste ja sellega säilib lisaks lõputule süü- ja alaväärsustundele ka lootus. Ja siis on meil ka midagi, mida kunstiks nimetatakse. Suur osa selle ilminguid võib sellelt tasapinnaliselt elult vaadatuna paista pläss nagu kõik muu ümbritsevki, kuid ei pruugi.
Nimelt selles laias kunstimaardlas on teatud liiki teoseid, mis on kuidagi lähedalt seotud just selle mandunud, kahemõõtmelise vaatega ning sellele reageerimisega. Neil on ports iseloomulikke omadusi, kuidas nad mõjuvad subjektile, kes tunneb ennast tasapindse ja keskmetuna nagu kilekott tuule käes. See on muidugi karm ja juhuslik võrdlus, pealegi, tegelik asjade seis mängitakse nende teostega kohtudes kiiresti ümber ja tagantjärele võib selguda nii mõndagi. Kuidas see mõju toimib?

Võtame näiteks Filmi. Riba kokkumonteeritud, üksteisele järgnevaid pilte. Need pildid on üksteisega kuidagi seotud. Ma vaatan ja mõtlen, miski ärritab mind. Miski ärritab peategelast. Midagi võetakse ette. Järgnevad raskused, järgneb lahendus. Vaikus, film on läbi. Aga minuga ei ole juhtunud mitte midagi. Olen täpselt sama tasapinnaline, kui enne.



Huvitav on aga lugu nende filmidega, millega on läinud drastiliselt vastupidi. Ja viimane väga oluline näide minu lähiminevikust on David Lynchi „Lost highway“. Olen kibelenud vähemalt kuu aega, et midagi selle kohta kirjutada, aga ei tea, millest alustada. Ja miskipärast olen kindel, et nii on läinud sadadega enne mind. Lihtsalt nii palju on lahtisi otsi, mitte ainult filmi enda sisus, vaid kogu sellest assotsiatsioonide puntras, mille see esile suutis manada. Ja mis haruldane ja huvitav – sisult segasest ja ebaloogilisest süžeest hoolimata tekkis võimsal intuitsioonil ja katartilisel lõppelamusel põhinev seletus/teooria/tõlgendus kogu filmi kohta. Kuigi tean, et näiteks Hasso Krull on selle filmi kohta kirjutanud eestikeelse artikli, mis ripub internetis ja sisaldab ka võibolla mingit seletust, ei loe ma seda, ega ka teisi meelega enne, kui olen kogu omapoolse teadvusevoolu siia maha jätnud.

Mis on „Lost highway“ puhul eriline, mida teeb Lynch teistmoodi, kui suurem osa filmitegijaid? Ma ei valda küll õiget filmisõnavara, aga üritan seda selgitada nii, nagu sellest aru olen saanud. Kui oletada, et filmil on vorm ja sisu, siis DL kasutab oma „sisu“ edastamiseks teistsugust keelt, märgisüsteemi. Eelkõige on see loobumine traditsioonilisest - loogilisi, ajalisi ja põhjuslikke seoseid austavast – narratiivist. Samas mõjub vormi-sisu vastanduse kasutamine Lynchi filmide seletuseks räige vägivallana. Sest kui mainstreamist ei erista tema filme mitte ainult erinev „keel“, vaid ka tõik, et lugude „sisu“ või „moraal“ ei ole kuidagi seletatav, selgelt kommunikeeritav. Nende võtete tulemus on, et sündmused ei järgne üksteisele nii, nagu nad keskmises filmis teevad: olles üksteisega seotud, üksteisest põhjustatud, maksimaalselt paar eraldi süžeeliini, mis lõpuks kokku suubuvad moodustades tähendusliku terviku. Sündmused on kahtlemata omavahel seotud ka „Lost highways“, aga jälgides nende hargnemist, võib vaatajat haarata juba kümne minuti järel kummaline tunne – midagi on siin loos valesti. Selleks ajaks on ennast tavaliselt ilmutanud ka vähemalt üks märgiline juhtum, mis ei kuule „tavalisse“, mõistlikult äraseletatavasse valda. Ca. 20ndaks minutiks tekkinud juba suurem segadus vaibub mõnevõrra, kui mõni pilt kuidagi filmi algusminutitele tagasi viitab – mitte aga ratsionaalselt seletatavat seost pakkudes, ikka kuidagi eelteadvuslikult. Tundub, et see film liigubki edasi tsüklite kaupa, mis üle ühe üksteisele tagasi- ja edasi viitavad, mõnikord ka pikemate tsüklite vahedega. Niisiis, ma olen jõudnud filmi keskpaika, mida ma olen teada saanud? Esiteks – äärmiselt vähe midagi kindlat. Samas olen ma täielikult sellesse „sisse elanud“ ja mis veel olulisem – mul on tugev soov, et see film liiguks teatud rada pidi, nagu Mina tahan. Sest segadusest hoolimata on endiselt tõsi, et kõik pildid on omavahel seotud, samuti usun ma teadvat, kus on PROBLEEM. Kuigi väga raske on öelda, kuidas see probleem ennast mulle kätte on andnud. Sest süžee probleemiks on mõrv ja ühe mehe muutumine teiseks. Aga selja-aju ütleb, et probleem on palju laiem ja siin läheb ka käesolev kirjutis udusemaks, sest järgnevad mu enda far-fetched tõlgendused. Niisiis, minu arvates on sellel filmil kolm kõige olulisemat tegelast: Fred Madison, Renee Madison/see teine naine ja n.n. „mystery man“. See on muidugi täielik banaalsus kõigile, kes filmi näinud. Neljas oluline isik on Dick Laurent. Tõlgenduslik raskuskese, mis mulle ennast peale surub, on seotud psühhoanalüüsiga; olemata veel lugenud artikleid selle filmi kohta, olen 99% kindel, et leian viiteid just sellele. Esiteks: masendav stseen filmi algusest, kus peategelane ei suuda nautida seksi oma naisega, vastupidi, tundub, et ta lausa füüsiliselt piinleb seda tehes, suutmata naisele isegi silma vaadata. Ja sellele vastanduv teine pool filmist, mis möödub suuresti pideva k...e tähe all. Vt ka „This guy gets more pussy than a toilet seat“ ja blond Patricia Arquette, kellele on üle kogu keha SEX kirjutatud.



Aga ei saa lasta olulisel silmist kaduda ja siin jõuame tagasi põnevuse-küsimuse ja näost valge mystery-mani juurde. Esimene ennast peale ajav mõte: mystery man on tegelase super-ego, kes sunnib teda oma kuritegu tunnistama ja tõesse sukelduma, kõik tema videokaameral jooksev juhtus „päriselt“ (paha internet, pahad võõrad tõlgendused, jätke mind rahule, ma ei taha seda uskuda!). Minu teadvus: mystery man on ilmselt kõige tähtsam tegelane, tema on filmi võti, temaga ei ole ainult hukkamõist, aga ka pääsemine, peab olema! Mystery man on vastik, aga kui ta majja kutsutud on, tuleb ennast ilmselt tema võimu alla usaldada. Kust tuleb aga mängu vägivaldne maffioss Dick Laurent? Minu teadvus: Ta on oluline tegelane, va vastik vägivaldne värdjas, tema tapmine ON oluline tegu! Miks ma seda uskuda tahan? Tundub, et ülbe, võimukas maffiooso on sümptomaatiline tegelane Lynchi filmides, siin filmis aga lausa mingi möödapääsmatu takistus. Minu teadvus: Fakt, et Dick Laurent on surnud, on oluline! See käivitab ehk kogu tegevuse või suunab seda. Olen naiivik ja usun LAHENDUSSE kui sellisesse, et lõpuks saabub lepitus, aufhebung, midagi sellele vastavat. Aga film ei anna mulle seda, autojuht tõmbleb paanikas, ilmselt ka skisofreenias. See on kõige häirivam; kui autojuht oleks olnud enesekindel ja rahulik, poleks ma tervet seda postitust võibolla kirjutanudki, ma oleks olnud rahul oma alateadvusliku tõlgendusega. Miks peab alati midagi üle ääre tilkuma?

(- Phh, üritan rahuneda -)

Mis räägiks nagu minu poolt? Film on sümmeetriline, s.t. pildid moodustaksid nagu mingi sümmeetria. Ring saab täis, lõpuks jõutakse algusesse. Siiski pole pääsetud, piin ei lõpe. Aga mul on hea olla, mu versioon on tugev, seda toetab suur hulk pilte ja intuitsioon.

Risk on võetud, režissöör on olnud julge ja saanud võidu. Ja mis minu jaoks kõige olulisem – tasapinnalisse eksistentsi on löödud noahaav. Silmad on jälle avatud, ma näen, et film ja kunst ei välista üksteist. Lugu võib olla teistsugune, ta ei pea algama ja lõppema seal, kus me ootame. Ta võib ka lihtsalt mõjuda.

Ainuke mitte nii hea nähe on, et selle filmi salapära oreool hakkab ehk liigagi kapselduma ja segab edaspidi teiste Lynchi taieste erapooletut vaatamist. Näiteks „Inland empire“, mida kavatsen kunagi lähitulevikus kaeda.

---

built-in crap detector 2

Essee, mida ma üle-üle-eelmises postituses mainisin, on rohkem kui nädal tagasi juba ära saadetud. See hariduse eesmärkidest, info-ajastu probleemidest jne. Tulemusest kuulda veel pole.

Mida ma seal öelda üritasin, mis sealt "pinnale jäi"?

Vähemalt üks mõte jäi. Nimelt, arutades teatud progressiivsema, meetodilt ja sisult moodsama hariduse võimalusi, tekivad just väiksemates riikides, nagu Eesti, sellele teatud vastujõud, mis on just selle riigi rahvuse, ajaloo ja identiteediga seotud. Nimelt see uus õõnestav ja kritiseeriv haridusemudel, mille näitena võtsin Postmani ja Weingartneri raamatu "Teaching as a subversive activity" satub väikeriigis vastuollu ühe hariduse peamise kreedoga - ühtse identiteedi säilitamisega (üldse see raamat ilmus 60ndatel USAs, kui see riik palju lollusi korda saatis, see on adresseeritud karmi kriitikana tüüpilistele suurriigi probleemidele ja on hipilikult idealistlik). See tähendab, et kui meil on riik, mille suveräänsus põhineb suuresti rahvuslikul identiteedil, peab haridus tegelema suures osas narratiivide edastamise ja lastele ühtsete faktikogumite edastamisega. Oleks vastuoluline seda mudelit samal ajal selle identiteedi suhtes ülikriitilise uue abil õõnestada.

Loomulikult ei saa selle kriitilise mudeli elemente täielikult eirata, mis viiks välja ilmselt mingisuguse fašismini, ja seda ei tehtagi. Toimub pidev kompromisside otsimine nende kahe suundumuse vahel.

Et siis suure ja väikese riigi hariduse eesmärgid on üsna erinevad.

Järjekordne lahtine uks maha murtud :)

ja mandariinid vaikisid

Kunagi jaotasin blogisid kaheks, nagu ilmselt paljud inimesed. "Isiklikud", päevikutaolised, igapäevaelu ja inimsuhteid lahkavad, tihti võõrastele suletud. Ja "avalikud", mis tegelevad laiemate probleemide lahkamisega, olles lähenemiselt ehk kuidagi impersonaalsemad? Võib ju nii jaotada ja see on üsna mõistlik vastandus blogiookeanis navigeerimiseks.

Aga mingi võsatasandi mõte ütleb, et tegelikult pole sellel vastandusel suurt sisulist tähtsust. Kui keegi juba trükkinud ja enterit vajutanud, on kas värske hernes toitvasse supipatta või sorts pissi avalikku basseini juurde siginenud. Või mitte just nii äärmuslikult. Vastutus jääb samaks, tasemest hoolimata. Ja mis lugemisest saadavasse muljesse antud autorist puutub - oli vist Camus lause, et rollid, mida mängime, reedavad meid sama palju kui spontaansed siirusepuhangud.


Selle blogi paremas servas asuvaid lehekülgi ühendabki ainult see, et vähemalt minu intuitsiooni järgi on need suunatud lugemiseks mitte väga piiratud hulgale inimestele. Samuti teatud võimelisus (võibolla isegi soov) astuda lugejaga dialoogi, kui ta ka võõras inimene juhtub olema. Ei mingeid hinnanguid sisaldav valik. Kuigi see, et nad seal on, on vist juba iseenesest mingisugune hinnang.


Ennäe, vahepeal tuli uus aasta ka, olge terved!