only 8 inches? click here!

Kuulasin juutuubist Slavoj Žižeki Londonis toimunud pikka ideoloogiakriitilist esinemist ja hakkasin mõtlema ühe asja peale, mis võib küll seostuda selle jutuga, aga on üsna isiklik.

Hakkasin meenutama oma mõtteid, mida mõlgutasin oma töökoha üle ja ka seal kohapeal postil olles. Alustasin jaanuaris. Kõik algas tavalise harjumisperioodiga nagu ikka - algul lihtne töörutiin, siis inimestega suhtlemise dünaamika omandamine, õigete väikeste hoiakute tabamine ja muu nähtamatu. Kõik sujus mõlemis plaanis kiiresti, muutus üha automaatsemaks.

Hea on vahepeal ka raha teenida, eks ole, mõtlesin. Aga kõige huvitavam protsess toimus mu peas enne, kui asi pisut liiga rutiinseks läks, etendused korduma hakkasid ja tööl pisut igav hakkas. Töökaaslased on väga toredad, ja see, et rutiin tekkis, polegi praegu oluline, igal pool tekib rutiin. Igatahes, see eetos, mis tekkis minus kunagi veebruaris-märtsis. Läksin tööle erilise õhevil olekuga, läksin nagu puhkama.  Muidu tegelesin puhtalt "intellektuaalse tööga", ju siis oli tekkinud mingi töövajadus.

Nüüd aga vaatan asja teise pilguga. Mida tähendab see maagiline tunne, et ma väljun kuidagi mingisugusest isoleeritusest, saan öelda võõrastele inimestele tere, tõsta nende jopesid nagisse? Esmamulje: ma olen nüüd lõpuks rakendunud tööjõuna, pakun teenust, minu tegevus ei seostu enam "puhta kulutusega". Veel üks uitmõte sellest ajast: Mulle pakub ennastunustavat rahuldust, et ma näen tööl olles iga õhtu, et "inimesed ikka veel alles on". Või siis õigemini, et nad on alles kui teatrikülastajad? Nagu mul oleks olnud hirm, et niikaua kui ma istun põhiliselt kodus, kaovad nad vahepeal ära, ükskõik kas linnast või riigist. Kui ma aga seal olen, käivad rattad ringi jne.

Ma pole ikka veel päris kindel, mida sellest tunnete-komplektist arvata ja mis järeldusi teha. Aga siin on selgelt näha ideoloogia kombitsate haaret isikliku elu üle. Sest ma ei pea midagi ega kedagi lunastama seal tööl hängides. Kaks tundi pean suutma püsti seista ja tähele panna. Kummaline on see elu vahel.