ilus päev piknikuks

See lihtne võimalus leida virtuaalset naudingut - kui kell saab näiteks kolm, lülitada facebookis sisse oma sünnikuupäeva näit. Rahulik teadmine, et sellele järgnevad kümned õnnitlused erinevatelt inimestelt. Milleks lasta end häirida mõttel, kui segased on "tegelikud" vahekorrad nendega selles tahkes maailmas? Click - ja sümboolne õnn on teel minu juurde.

Aga seda päris õnne, jouissance-i-maigulist, õnnestub ehk alles võileivatordi ja kohupiimakoogiga kaudu nautida :P


Millest imelikud terminid? Sain emalt-isalt kingiks Maire Jaanuse raamatu "Kirg ja kirjandus". See koosneb Jacques Lacani psühhoanalüüsil põhinevatest esseedest. See on minu ja ilmselt paljude teiste noorte humanitaaride jaoks pime maa, millest nagu oleks midagi kuulnud aga päris täpselt nagu ei tea ka. Keerulised terminid ja sümbolid. Aga esmamulje, eriti autorist endast, järelsõna intervjuu kaudu, on väga põnev. Ja kui paljud üldse teavad, et Maire Jaanus on Harvardi kraadiga kirjandusteadlane, kes on avaldanud üliambitsioonika pealkirjaga raamatu "Literature and Negation" (kirjandus ja eitus)?


Cheers, mates!

Omadussõnadel on see huvitav omadus, et neid on väga raske seletada/sünonüümidega varustada, defineerimisest rääkimata.


Küsimus siinkohal - mida tähendab sõna "nunnu" ja tema uuem kaaslane, imalamaiguline(?) "nummi"? Mis on nende sõnade taga sinu jaoks?





Mõned kontekstid:

"Riidehoiutädi oli torssis, aga piletöör see-eest väga nunnu."

"Olen temaga ainult korra rääkinud, aga täitsa nunnu inimese mulje jättis."

"Minu arvates ta ei ole seksikas, pigem selline nummi."


Selle sõna puhul torkab eriti kõrva mingisugune onomatopoeetilise varjundiga eneseleviitavus. Esimene assotsatsioon sõnaga nunnu oleks väike kassi- või muu looma poeg, väikeste käpakeste ja suurte silmadega. Just see lapselikkust, naiivsust rõhutav külg näib moodustavat olulise osa tähendussisust.


Ootan mõtteid kõigilt keelehuvilistelt inimestelt.

"Advanced penis enlargement pills"

...sellise pealkirjaga e-mail oli täna hommikul mu postkastis. Ma ei mäleta, kes oli see eesti kirjanik, kes ühes oma jutus sarnase kirja peale lausus umbes midagi sellist, et pagan, kust nad juba seda teavad, et mul alamõõduline on...

Aga see selleks.


Vihm on hea. Mõõdukas koguses muidugi. Nii kaua, kui üle ei ujuta jne. Huvitav, et selle taipamine on üsna uus areng mu jaoks. Vanasti oli ikka päike-päike-päike, tuulevaikuse jms jumaldamine. Et oleks terve suvi nii soe kui võimalik vms. Aga enam mitte. Palav ilm on igav ja ahistav. Kuidagi eriti mõttetu on palavaga Tartus olla, näiteks Juuli keskpaigas. Tartu linn lihtsalt ei funktsioneeri suvel normaalselt. Tiksud kusagil oma kahe kuni viiekordse maja korteris, higi tilgub. Eriti masendav on ilmselt minusugustel, kes tööl ei käi. Samas, ega kusagil kontoris parem poleks. Pigem ikka kevad ja sügis.

Eelmine talv oli sarnane idee. Et talv on omakorda kuidagi parem kui suvi. Inimesed on kokkuhoidvamad, neil on ühine vaenlane külm. Paigaldavad hommikuti koos autodele tuppa varju viidud akusid, kühveldavad maja eest lund. Kirjutavad feissbuki seinale et nahhui kaua seda lund veel juurde tuleb ja siis laigivad seda postitust koos. Ei jää aega poolpaljalt ringi kõndida ja enesele tähelepanu tõmmata, kuuma ilmaga lollusi välja mõelda jms. Et üksikul inimesel on raske ja ebamugav aga kogukonnad oleks justkui solidaarsemad külmal ajal.