issandniipalavonvõtaksüheõlle

veidi teoreetilist mõtteainet, minu oma toortõlge.


"Kuigi me peaksime muidugi vältima lihtsat kiusatust slummide elanikke idealiseerida või neid revolutsioonilise klassi staatusesse tõsta, võiksime slumme näha kui - Badiou' termineid kasutades - , väheseid autentseid "sündmuslikke kohti" tänapäeva ühiskonnas - slummielanikud on tõepoolest osa "mitte-osast", "numbriväline" element ühiskonnas, kes on kodanikeõigustest välja arvatud..., kellel pole tõepoolest "muud kaotada, kui oma ahelad".
/.../
"Mille me neist "reaalselt eksisteerivatest slummidest" eest leiame, on muidugi teatud kirev segu erinevatest improviseeritud sotsiaalse elu vormidest, alates karismaatilise liidri poolt juhitud fundamentalistlikest gruppidest ja kuritegelikest jõukudest kuni uue sotsialistliku solidaarsuse seemneteni. Slummielanikud on vastu-klass teisele uuele välja kujunevale sotsiaalsele grupile, nn "sümboolsele klassile" (mänedžerid, ajakirjanikud ja PR-inimesed, akadeemikud, kunstnikud jne), mis on samuti ühiskonnast välja langemas ja tajub seda kui teatud universaalsust (New Yorgi akadeemikul on rohkem ühist sloveenist akadeemikuga kui mustanahalise Harlemi noorukiga kilomeetri kaugusel tema õppehoonest). Kas see vastandpaar moodustabki klassivõitluse uue telje või on ka "sümboolne klass" sisemiselt lõhenenud, nii et võime teha emantsipatoorse panuse slummielanike ja sümboolse klassi progressiivsema osa koalitsioonile? Me peaksime otsima märke sotsiaalse teadlikkuse uutest vormidest, mis ilmuvad slummikollektiividest: need saavad olema meie tuleviku seemned."

Slavoj Žižek, "The parallax view", lk 269