vanemuise postitus

Olen ammu, juba umbes pool aastat tahtnud Vanemuise postitust teha, aga pole mahti olnud. Öelda midagi repertuaari kohta, teha sellist ausat heatahtlikku kriitikat kui inimene, kes asutusega seotud on (olen garderoobi- ja piletipoiss) ja kelle vanemad sellega suure osa oma elust seotud olnud. Kuid samas ka kui inimene, kel on võrdlemisi kõrged nõudmised sellele, mida mängitakse.

Ei hakka põhjalikke analüüse kirjutama, olen seda viimsel ajal isegi palju harrastanud ja lihtsalt ei jõua praegu. Ütleks lihtsalt õige vabalt mõned muljed, mõtted, mis on vaatamisel tekkinud.



Üldiselt kurdetakse draama taseme üle. Pean nõustuma, see on üsna hüplik, aga jätame draama kui kuidagi kõige "aktuaalsema" lõpuks. Olen avastanud, et mulle meeldib vaadata balletti. Vanemuises on väga korralikud balletid, tundub. Noh, pole ime et ma nii arvan, ma pole kusagil mujal vaatamas käinud. Aga "Casanovat" julgen alati soovitada, selle esimene vaatus on lausa suurepärane, ma võiks seda vist vabalt 4 korda aastas vaatamas käia. Mis puutub ooperisse/tantsu, siis nägin eelmine aasta just selles valdkonnas ühe pööraseima teatrielamuse - nimelt Henri Purcelli "Haldjakuninganna". Väheseid kordi, kui võisin selge veendumusega öelda, et ei oodanud absoluutselt midagi sellist, kui sisenesin saali - Täielik tsirkus ja kõige paremas mõttes. Kui tahate näha tõelist elavat teatri-vabadust , tasub kindlasti ära kaeda, see peaks veel paar korda etenduma (muide näitlejate soovil). Ma ei oska ooperi kohta üldisemalt eriti midagi öelda, see olevat meil hea, aga ma pole ooperi kuulaja lihtsalt.

Siis on mul väga südame peal üks asi, üks sümpaatia. Ballett "Carrrrmen", mis vist tuli ja läks paari kuuga, kuna keegi seda vaatamas ei käinud. Kahju on sellest! Tohutu elamus kontrolletenduselt. Tulin koju ja kirjutasin kaks lehekülge tekkinud mõtteid. See oli sünge ja omanäoline etendus, millel oli potentsiaali jõuda abstrakstioonini, kujundini. Kunst, tants eriti, peab püüdlema abstraktsiooni ja kujundlikkuse poole. Peab riskima ja tegema hämaraid, visionäärseid tükke. On tüüpe, kes ainult uute visioonide pärast teatrisse tulevadki. Ainsa miinusena olid ehk mõned kohad liiga pikaks venitatud, nii et pinge jõudis langeda. Aga esimesel korral ei seganud seegi (vaatasin kokku 3 korda). Kahju, Stepanov!


Ja draama. Siin on vist kõige rohkem teatud keskpärasust. Rein Pakk ei suutnud "Inimese parimate sõpradega" mingit uut elu tuua. "Puhastust" vaatan uuesti vist ainult relva ähvardusel (ok see on liialdus), aga mitte teatriesteetikat puudutavate põhjuste pärast. "Tagasi eestisse" on, nagu ma aru saan, põrunud. Kahju Vadist, aga asi valgub tõesti laiali. Ma näen, et lavastajal on üks ilus idee, aga jäängi seda põhiliselt läbi võsa nägema. Sama saatus, mis "Inimese parimategagi", ideega on nagu mängitud, aga teravus jääb saavutamata. Romaan võib aga väga hea olla, pole lugenud.
Vaieldamatult halvima teatrielamuse sain ka draamast. Tubini "Harmoonia". Lugesin keiu virro arvustust sirbist, ja tundub, et ta oli seda kirjutades ennast viisakusest tagasi hoidnud. Kui ma oleks pidanud kohe pärast vaatamist midagi kirjutama, oleksin vist lihtsalt mokk töllakil mõtlema jäänud, sest kuidagi ebameeldiv on midagi nii üheselt madalat ja kehvakvaliteetset maha teha. Pigem lihtsalt saata tuttavatele hoiatav kiri. No ausalt. Olen aru saanud Taalmaa on hea näitleja ja Barabanštšikova vastu pole mul ka midagi. Tahaks küsida, MIS JUHTUS SELLE LAVASTUSEGA?! Samast Myllyaho triloogiast on aga "Paanika" täiesti vaadatav etendus; "Kaost" pole näinud.
Kõige paremat lavastust pole just raske valida. Okei, ei olegi valida tegelikult, sest Uku Uusbergi "Karjäär" moodustab omaette kvaliteedikategooria, millesse on silmnähtavalt panustatud nii palju rohkem tõelist, vabaduselõhnalist loomingulist energiat. Robert Annuse Slava kusjuures ei tee üksi seda ära, kuigi on vahva tegelane; pigem ikka kogu krempel, valguse ja muusika vahendusel. "Karjääril" on tõesti oma "keel" ja oma sõnum ja te tunnete selle ära küll, kui tahate. Soovitan väga soojalt kõigil vaadata enne kui suvepuhkus tuleb!
Ja täna õhtul nägin ära "Remondimehe". Nägin muuseas, et Tanel Jonas on andekas näitleja ja veendusin, et Külliki Saldrel on mingi eriline sarm. Armas ja inimlik lugu. Ei viitsi kõrvutada, ei viitsi kritiseerida, las teatritudengid teevad :)

---
Yours truly,
puhkuseaegset kohustusliku kirjanduse nimekirja koostades,

Intslane

E-neseabi

Rõõmustagem kõik, sest jälle on selgunud midagi uut! See "uus" on muidugi võrdlemisi sapine iroonia, sest haritud inimesele peaks olema selge, milles seisneb klassikalise kirjanduse ja milles eneseabi õpikute väärtus. Paraku maksab vist endiselt tõsiasi, et väikesele eestlasele peab tõde ikka briti või šveitsi teadlane ütlema, valgustuslik sappere aude! pole ka kahesaja aastaga veel piisavalt juurduda jõudnud. Aga ehk ka mõtlemisaine härra kultuuriministrile, kes millegipärast tahab suurt üleminekut e-raamatutele läbi viia.

otse rindelt

Nii, sess pole veel läbi ja rahu maa peale laskunud. Sellegipoolest jagan siinkohal üht selle enam-vähem õnnestunud vilja, mis kinnitab eelkõige seda, et oma ülikooli-tegevus tuleb maksimaalselt ühitada sellega, mis sind tõepoolest huvitab.
Sellel suvel kirjanduse kevadkoolis rääkisin Madis Kõivu salapärastest varastest romaanidest. Ettekande lõpul tegi ühe tähelepaneku Hasso Krull, kes viitas psühhiaatrist teoreetikule tšehhist, Stanislav Grofile. Märkus tekitas minus teatud huvi, lugesin paari Grofi asja ning see mõjus väga avardavalt. See, mis siin järgneb, on püüe näha Grofi töö põhipostulaate psühhoanalüüsi põhilisimate teooriate valguses. 

Stanislav Grofi alateadvuse mudel: suhe klassikalise psühhoanalüüsiga ja üks kirjandusteoreetiline ekskurss

Minu peamine peaeesmärk siin on tutvustada tšehhi päritolu psühhoterapeudi ja teoreetiku Stanislav Grofi (s.1931) teadvustamatuse kontseptsiooni kui üht psühhoanalüüsi harudest. Eesti keeles on jõudnud juba mitu Grofi teost avaldada Eesti Transpersonaalse Psühholoogia Selts. Siinne kirjutis põhineb Grofi uuringute olulisimat osa kokku võtval teosel „Beyond the brain“ ja üritab tema teadustöö vilju suhestada senise psühhoanalüüsi teooriaga ja kirjeldada selle võimaliku lõimumise implikatsioone kultuuri- ja kirjandusteooriale. Alustan oma arutlust klassikalise psühhoanalüüsi põhitõdedega. Hiljem Grofi vaatenurki refereerides üritan välja tuua nii olulisimad eristused kui sarnasused psühhoanalüüsi nn klassikalise traditsiooniga. Keskendun autorite loodud psüühika kontseptuaalseid mudeleid võrreldes eelkõige nende toopilisele ja dünaamilisele kirjeldusele. Toopiline kirjeldus tähendab psüühilise materjali kvalitatiivset eritlemist (kas see on teadvustatud, teadvustamata või on sellel muu erilist modaalsust väljendav aspekt), dünaamiline kvantitatiivset ehk nende jõudude energeetilist vahekorda, mis erinevaid psüühilisi entiteete parasjagu hõivab. Lõpetuseks näitlikustan Grofi mõtteid kirjanduse kaudu kui tõlgendan Madis Kõivu üht suletumat romaani „Päev“.   

I

Üldiselt paigutatakse psühhoanalüüsi teooria sünd 19. sajandi viimasesse veerandisse, seostades seda eelkõige Sigmund Freudi ja Josef Breueri hüsteeria-alastest uurimuste ilmumisega (Adamson 2009: 135). Kuid valitseb ka õigustatud arusaam, et selgelt piiritletud teooriale eelnes Euroopa mõtteloos ajajärk, mil idee inimese isiksust konstitueerivatest teadvustamata jõududest oli juba kultuuris elujõuliseks muutunud. Olgu siinkohal viidatud ka ühele markantsemale näitele maailmakirjandusest, 1868-69 ilmunud Fjodor Dostojevski suurromaanile „Idioot“, milles leheküljepikkuse mõtiskluse käigus kirjeldatakse äärmise selgusega intuitsiooni, millest hiljem saab Freudi „Unenägude tõlgendamise“ kui ühe psühhoanalüüsi tuumteose nurgakivi (Dostojevski 1975: 496-497). Siinse arutluse koha pealt on oluline, et psühhoanalüüsist on tänapäevaks saanud koondmõiste paljude erinäoliste teooriate hõlmamiseks. Jaanus Adamsoni sõnul pani sellele paljusele aluse just Freudi tööde keerukus ja ambivalentsus (Adamson 2009: 130).

Sigmund Freudi välja töötatud inimhinge anatoomia mudeli esmaseks aluseks on psüühika jaotamine teadvustatuseks ja teadvustamatuseks (Freud 1999: 106). Enam nüansseeritud käsitluse järgi on teadvustamatuses eristatav eelteadvuse sfäär, mille kaudu psüühiline materjal teadvustub. Eelteadvuse puhul on oluline kujutluste seostumine sõnadega. Freudi täiendatud ja 1920. aastal avaldatud kokkuvõtlikus essees „Mina ja miski“ esitatav teadvusemudel koosneb järgmistest komponentidest: Mina, Miski ja Ülimina. Selle jaotuse järgi on Ülimina teatud Mina diferentseerunud aste, seega kvalitatiivselt erinev ja omab seega eraldatud staatust teadvuse toopilises mudelis. Ülimina pärineb varajasest identifitseerumisest isaga ja moodustab olulise osa isiksuse moraalsusest, hõlmates erinevaid keelde ja käske, mis on tekkinud Oidipuse kompleksi väljatõrjumise käigus (Freud 1999: 132). Oluline on, et Ülimina kuulub suures osas teadvustamatuse alla, ning Freud väidab sellel olevat ka fülogeneetiline päritolu. See tähendab, et Ülimina sisaldab eelnevate põlvkondade Minade kogemusi (Freud 1999: 137). Dünaamiline aspekt psühhoanalüüsi teoorias tähendab eelkõige libiido ehk seksuaalenergia liikumise ja muundumise kirjeldamist. Siin on Freudi teadvusemudeli puhul peamine reegel: teadvustamatusse tõrjutud energiad ei kao, vaid avaldavad mõju ka varjatult ja üritavad teadvusesse pääseda.

II

Carl Gustav Jung oli aastaid Freudi õpilane, kes temalt psühhoanalüüsi fundamentaalsed põhitõed nii teoorias kui arstipraktikas omaks võttis. Üldise arusaama kohaselt ei lükkagi Carl Gustav Jungi teooriad teadvustamatuse kohta ümber kogu Sigmund Freudi tehtud tööd, küll aga täiendavad ja avardavad seda tugevalt. Alustan siinkohal psüühika dünaamilisest aspektist. Peamine lahknemine Freudi loodud kontseptsioonidest tulenebki Jungi rikkalikumast tõlgendusest libiido- ehk psüühilise energia teooriale. Freudi teooriate üheks tuumaks oli libiido läbinisti seksuaalne iseloom, mis seisneb eelkõige naudinguelamuste otsimises erinevate kehapiirkondade kaudu, mis inimese arengu jooksul lõpuks genitaalpiirkonda kinnistub (mõnuprintsiip). Freudi kultuuriteooria kohaselt, mis on esitatud raamatus „Ahistus kultuuris“, sünnib vaimne kultuur inimese põhitungide sublimeerimisest. Selle käigus asendatakse sobimatud iha algobjektid uute ja kultuuri poolt aktsepteeritutega. Carl Jungi kohaselt on otsustava tähtsusega inimesele ainuomane libiido ülejääk, mis võimaldab sellel jõul looduse instinktidel põhinevast rajast kõrvale. See saab toimuda üksnes tähendusliku ja psüühiliselt tugevalt laetud sümboli abiga, mis libiido transformatsiooni läbi viib (Jung 2001: 55-56). Need sümbolid on kollektiivsed ja universaalsed ning asuvad teadvustamatuses. Psüühe vaimne pool on erinevalt Freudi arusaamast iseseisev kaasasündinud jõud, mitte derivaat instinktiivsetest tungide sublimeerimisest. Väga oluline on Jungi teooria puhul, et psüühe spirituaalne, sümboolne osa toimib inimesel juba varajases lapseeas, vastandudes juba siis instinktiivsele poolele (Jung 2001: 61). Selle tegevus ei saa lihtsalt lapse madala verbaalse võimekuse tõttu teatavaks, kuid annab endast märku näiteks unenägude kaudu.

Topoloogilisest vaatepunktist jaguneb alateadvus ka Jungi järgi esiteks teadvustamatuseks ja teadvustatuseks. Kuid Jung eritles psüühika struktuuris mitmeid erinevaid valdu, mis tervet inimpsüühikat konstitueerivad. Lisaks Minale ja individuaalsele teadvustamatusele ka kollektiivne teadvustamatus, mis hõlmab inimese fülogeneesi pärandit; persona ehk mask, mis tähendab Mina sotsiaalset, ühiskondliku elu poole pööratud külge; anima ehk naiselik alge mehe teadvuses; animus ehk mehelik alge naise teadvuses; vari ehk Minale vastuvõetamatud ja väljatõrjutud (harilikult instinktiivsed) omadused ja Ise ehk isiksuse terviklikkuse sümbol (Gilly 2003: 2104-2107). Kõik loetletud psüühika instantsid võivad olla erineval määral teadvustunud. Nende psühholoogiliste entiteetide juures on mingisugusest ruumilisest paigutusest rääkimine eksitav, pigem sobib nende iseloomustamiseks energiaprintsiip: väliskeskkonna vajadustest tulenevalt aktiviseerub vastav instants ja nõuab teadvustumist, et psüühiline tervik tasakaalus püsiks.

III

Järgnev on püüd võtta kokku Stanislav Grofi ca 50-aastase (raamatu ilmumise ajal ca 30-aastase) terapeudi- ja teoreetikutöö olulisimad tulemused nagu need on esitatud raamatus „Beyond the brain. Birth, death and transcendence in psychotherapy“ (1985). Piirdun kõige essentsiaalsemate avastuste ja kontseptsioonidega ja keskendun sellele, kuidas nende mõjul senine psühhoanalüüsi teadvusemudel täieneb.

Stanislav Grofi elu, meditsiiniõpingud ja töö said alguse Tšehhoslovakkias. Tema karjäärist ja töödest annab täpse ja hõlmava ülevaate kodulehekülg http://www.stanislavgrof.com/. Grofi üldistused inimpsüühika toime kohta on tehtud eksperimentaalse psühhoteraapia teel, mis suuresti erineb klassikalise psühhoanalüüsi praktikast. Nimelt pole teraapia keskmes verbaalne lähenemine patsiendile, vaid nn holotroopse (Grofi loodud termin, tähendab „terviklikkusele suunatud“) teadvusseisundi esilekutsumine. Algselt kasutati selleks psühhedeelikume, peamiselt LSD’d, kuid Grof on hiljem välja töötanud spetsiaalse hingamistehnika, mis samu tulemusi annab. Tähtsaim lisandus klassikalisele teadvustamatuse-kontseptsioonile on psüühe nn perinataalne, sünni ja surmaga seotud sfäär. Idee perinataalsest teadvustamatusest tekkis, kuna paljud patsiendid näisid teraapia käigus enesesse süvenedes läbi elavat füüsiliselt traumaatilisi elamusi, millega kaasnesid kiirenenud südametöö, ränk higistamine, lämbumistunne, oksendamine jpt füsioloogilised protsessid. Samuti tunnistasid patsiendid ka ise tihti regresseerumist loote tasandile ja sünniga seotud mälestuste ja assotsiatsioonide aktiveerumist teraapia käigus (Grof 1985: 99). Grof rõhutab, et kõiki fenomene ei saa redutseerida sünnitraumale, kuid psüühika energeetilise külje pealt on tegemist tohutuid teadvustamata energiaid sisaldava sfääriga. Samuti pakub sünd kui protsess  nelja-astmeliseks jaotatuna kontseptuaalse skeemi, et teatud psühhopatoloogilisi fenomene mõista. I perinataalne maatriks seostub emakasisese sümbiootilise rahutundega, mis sünnitamisprotsessile eelneb. II perianataalne maatriks on tuletatud sünnituse esimesest faasist, kui lootel on emakas juba äärmiselt kitsas ja alanud on ka sünnikanali kokkutõmbed, kusjuures sünnikanal ise veel avanenud ei ole. Subjekti jaoks iseloomustab seda faasi lootusetu ja ahistav väljapääsmatuse tunne. III perinataalne maatriks seostub otsustava protsessiga sünnituses, kus laps pressitakse läbi sünnikanali, teda rõhuvad tohutud mehhaanilised jõud ning ähvardab lämbumine, laps puutub kokku kõikvõimalike kehavedelikega. Selle maatriksiga seoses aktiviseeruvad subjekti jaoks teraapia käigus võimsad hävituse, sõja, massohistliku seksuaalsuse, suure kuumuse ja isegi organismi täieliku hukkumisega seotud elamused. IV perinataalne maatriks kujutab endast kolmanda jätku ja seostub sünnituse eduka lõppfaasiga. Laps väljub sünnikanalist, nabanöör lõigatakse ja lootest on saanud uut sorti, hingav organism (ülevaade perinataalsete maatriksite fenomenoloogiast: Grof 1985: 98-127). Selline sünnituse astmete järgi välja töötatud teadvustamatuse osa põhineb selgelt bioloogilisel sünniprotsessil, kuid seda ei tuleks mõista reduktsionistlikult: sünni protsess näib lihtsalt kondenseerituna sisaldavat inimese elus ette tulevaid põhilisi süvapsühholoogilisi mustreid. Kõik inimelu vältel omandatavad sarnaste kognitiivsete ja emotsionaalsete kvaliteetidega kogemused haakuvad tugevamalt ja lõdvemalt ka neile vastavate perinataalsete maatriksitega ja moodustavad omavahel assotsieerudes COEX-süsteeme (Grof 1985: 96-97). Lihtsustatult öeldes ongi teraapia abil sünniprotsessi taasläbielamise – kui kogu Stanislav Grofi projekti ühe olulisima tuuma – eesmärk vaimsete häirete ravi, tuues teadvustatusesse sünnitraumaga seotud suuri energiareservuaare. Äärmiselt oluline seoses sünnitraumaga on selle lähedane seos surmaga. Nii nagu II ja eriti III perinataalne maatriks seostuvad surmaohuga, mõjutavad nende energiad ka inimese suhtumist oma paratamatusse bioloogilisse surma ning selle kaudu kogu ellu suhtumist. Samuti tasub meeles pidada, et eristused perinataalsete maatriksite näol on arbitraarsed ja tegelikkuses on need nii sünnituse enda käigus kui hilisema psühhodünaamilise mõju poolest pigem üksteisesse sulanduvad.

IV

Siinkohal on vahekokkuvõtete ja üldistuste tegemise aeg. Esiteks on oluline mõista, et Grofi teoreetiline süsteem ei lükka ümber klassikalise psühhoanalüüsi avastusi ja teadvustamatuse kontseptsiooni, vaid üritab anda eelkäijatele neile kuuluva koha. Grofi sõnul on tema eelkäijate suurimaid eksitusi olnud oma teoreetiliste avastuste kehtivuse universaliseerimine kogu inimpsüühika ja -motivatsiooni seletamiseks, kuigi on selge, et näiteks Freudi pärandatud teoreetilisest raamistikust on abi eelkõige biograafilise taustaga (ilma perinataalsete mõjudeta) probleemide lahendamisel. Erinevate 20. sajandi psühhiaatriakoolkondadega suhestumisele ja nende teoreetilise baasi kommenteerimisele pühendub teose kolmas peatükk. Autor selgitab selles talle eelnenud mõtlejate tähtsust, eriti Wilhelm Reichi (Grof 1985: 165-170) ja Carl Gustav Jungi puhul (Grof 1985: 174). Seega süvendab Grof teadvustamatuse toopilist mudelit esiteks perinataalse dimensiooniga, mis ruumiliselt mõeldes biograafilise teadvustamatuse „põhjas“ asub.

Üks aspekt, mis võib kriitilist lugejat Grofi uuenduste mõistmisel võibolla häirida, on psüühe transpersonaalne aspekt (Grof 1985: 127-131), mis puudutab lihtsustatult öeldes teadvuse samastumisvõimet ka organismi kaugete eellaste, mütoloogiliste olenditega ja praktiliselt kogu eksisteerivaga laiemalt. Nimelt pole Grofi teoreetiliste lõppjärelduste kohaselt teadvuse identsuse laienemisel teatud seisundites piire. Teadvuse toopiline mudel oleks sellisel juhul omamoodi „põhjatu“. Sellistel järeldustel, kuhu autor on jõudnud pika uurimispraktika tagajärjel, on muidugi olulised implikatsioonid. Nende lahti mõtestamisega tegeleb Grof teose mahukas avapeatükis. Nimelt on selge, et selline teadvuse-keskne omamoodi piiramatu ja määramatu maailmapilt ei ole kuidagi ühildatav kaasaegset mõtlemist valitseva materialistliku mõtteviisiga, mille keskmes on eelkõige Descartes’i ja Newtoni teaduspärandi jäigad arusaamad inimese keha ja vaimu vahekorrast ja osakestest koosneva maailma ülesehitusest. 20. sajandi olulisimatele teadusfilosoofidele viidates usub Grof, et mehhanitsistlikku maailmapilti pakkuv paradigma peab vahetuma varem või hiljem, kvantfüüsika ja teadvusuuringute andmeid tõsiselt võttes, holistlikuma vastu. Niisiis on Grofi teose kõige ambitsioonikam peatükk suunatud laiemalt materialistliku (füsikalistlikul vaimu mõistmisel põhineva) maailmavaate vastu. Tema vaated teadvustamatusele on ühildatavad pigem vaimukeskse metafüüsikaga, näiteks Henri Bergsoni ideega kestuste paljususest ja ühtsest eluhoost.

V

...aga kus on need aastad täna, kui aega loetakse tundidega. (Madis Kõiv, „Päev“)

           

Psühhoanalüüs kui mõttevool on eesti kultuuri mõjutanud kaudselt ja otsesemalt pea sada aastat. Kitsamalt kirjanduskriitika vallas on selle mõju andnud omapärase mõtteliini, ilma mille peamiste esindajate Maire Jaanuse, Jaanus Adamsoni ja Hasso Krulli töödeta oleks siinne kriitika ja teooria üldpilt palju veretum. Just selle kehalise, teksti ja elusa organismi paratamatut seotust rõhutava aspekti esiletõstmine kirjanduses on psühhoanalüüsil põhineva kriitika peamine teene. Esmapilgul tundub, et Stanislav Grofi teooriatel, mille keskmes on sünnitrauma, pole kultuuri- ja kirjandusanalüüsiga seoses palju heuristilist väärtust, kuid see mulje võib olla ennatlik. Järgnev Madis Kõivu romaani „Päev“ lugemine iseloomustab hästi seda ootamatust, millega perinataalse teadvustamatuse mõju võib kunstis selge allegooriana esile tungida.

Klassikaliste käsitluste järgi loetletakse romaanižanri olulisemate tunnuste all tavaliselt ka pikema ajavahemiku kujutamist (Warren, Wellek 2010: 307). Madis Kõivu „Päev“ võtab enda alla üksnes pealkirja pikkuse ajavahemiku, mida kujutatakse enamasti mina-jutustaja kogemuse pidurdamatu ja (konventsionaalse kujutamisega võrreldes) teatud hulluseni küündiva detailsusega. Süžee keskne tõmbepunkt – kell 19.00 toimuv katastroof ning selle tähendus jääb hämaraks ka teose lõppedes. Küll aga annab autor lugejale selle üksikasjaliku kirjelduse ja pealegi mitmel korral: „Oleks vist aeg küsida, milles seisneb katastroof, mis siis õieti juhtub kell seitse/.../ma jooksen, vabrikukorstendest purskub leek, korstnad põlevad nagu küünlad, aknad kiiskavad, kuumusest söestunud katused tõmbavad end krussi...“ (Kõiv 2004: 80). Oluline on, et katastroofile viidatakse mitmes kohas ka kui katarsisele (Kõiv 2004: 5,7) ja alanduse lõpule. Nii on juba teose alguses antud lubadus lõpule, kuid tähenduslik on ka romaani tunnetusliku alguspunkti kirjeldus: „Praegu aga: päev algas soojalt, pikalt ja siniselt, miski ei ennustanud midagi, kõige vähem katastroofi...“ (Kõiv 2004: 5). Prohvetlikult algusele järgnevad avapeatükis segases järjekorras kõik teose hämarad süžeeliinid ja nägemuslikud motiivid, mis lainetena kogu romaani vältel korduma hakkavad. Oleks viljatu püüe anda lühida ümberjutustuse vormis edasi romaani lehekülgedel esitatavat narratiivi. Pealegi ongi siinse interpretatsiooni aluseks ühed selgelt korduvad leitmotiivid ja nendest moodustuv kognitiivne muster. Nende motiivide all pean silmas eelkõige autori meeleliste kogemuste kirjeldusi. Nagu viidatud sai, iseloomustab katastroofi ja ühtlasi teose lõpuosa suur kuumus, leegitseva maailma ja meeletu põgenemise motiivid. Teose lõpuosa sisaldab ka stseeni, kus tegelane Z meeleheitlikult oma naise (kelle „ära kadumist“ ta ihkab) riideid ahjus ära põletada püüab (Kõiv 2004: 355-357). Olgu antud ka teose lõpulause: „Too, mis valgusena paistab, seisab seniidis“ (Kõiv 2004: 368). Mis mulje domineerib aga teose alguse- ja keskosas? Peale üleüldise ängistava atmosfääri ka jälestus minategelast ümbritseva orgaanilise elu „materjali“ vastu. Ümbritsevat linna võrreldakse seedetraktiga (Kõiv 2004: 20), muidu võrdlemisi anorgaanilised reaaliad nagu majad ja tänavad omandavad kleepuva ja limase oleku (Kõiv 2004: 171), ahistav ümbrus oma limaste seintega lämmatab ja sellest tahetakse pääseda selle „purustamise“ kaudu (Kõiv 2004: 184). Need kirjeldused tõusevad järjekindlalt esile süžee moodustavate väheste sündmuste vahelt.

            Kuna romaan „Päev“ pakub oma mahukuse ja lugejat peletava solipsistliku, vähe üldistusi pakkuva mina-jutustajaga kindlasti mitmeid tõlgendusviise, nõuab veelkord põhjendamist, miks keskendun just sellisele poeetika kognitiivsele mustrile. Ehk oleks siiski võimalik fragmentaarse süžee selgitamine ja apelleerimine mõnele ratsionaalsele tõlgendusele? Usun, et mitte. Romaani mitu korda üle lugedes jääb järjekindlalt meelde üksnes jälestuslik ning põhjendamatult ängistav atmosfäär (sõna atmosfäär võib siin ka otseselt taevale osutavana võtta). Just sellepärast avanebki „Päeva“ esteetiline mõju ilmselt kõige paremini just psühhoanalüüsi teooria survel – sellel tekstimassiivil on vähe ratsionaalsed motiive.

            Grofi teooriate keskmes on niisiis tihti täielikult läbielamata sünnitrauma ning väljapääsmatu ja lootusetu ahistuse tundega seostub II perinataalne maatriks. Selle mõju all viibival subjektil on kalduvus maailma paranoiliselt tõlgendada, teda tõmbaks enda poole nagu mingi vääramatu ja tuvastamatu jõud. Olgu siinkohal vaid lühidalt mainitud, et Kõivu romaani esimene pool kubiseb hämaratest vihjetest katastroofile, millele ratsionaalset selgitust ei pakuta ning kogu olukorra ettemääratusele. Romaani edenedes intensiivistub tegevus ja peategelane muutub üha aktiivsemaks: lehekülgedel 225-236 hargneb ootamatu kaklusstseen, mis sulab kokku nägemusega ohtlike mäetippude vahel lendavast lennukist, mis hakkab alla kukkuma. See toimub veel enne oluliste tule-motiivide ilmumist teose lõpuosas. Tõepoolest, „Päeva“ viimaste peatükkide kirjeldused ühtivad ülima selgusega III perinataalse maatriksi fenomenoloogiaga: titaanlik võitlus kohutava vaenlasega, viimase kohtupäeva motiivid (Kõivul katastroof), põlemine ja mütoloogilisel tasandil puhastustuli; samuti väljamurdmine IV maatriksisse, mis seostub otseselt surma ja ümbersünniga. Just viimati mainitud kogemust iseloomustavad hästi teose lõpulaused: „Kuid ma näen – lõhe telliskivimüüride vahel on põhjani valgustatud. Kõik viimse detailini nähtav, müüripragudeni, samblikurakuni, jõe musta põhjani. Ma tean nüüd, mis jõgi see on: Nüüd-Mina. Läbi murtud. Too, mis valgusena paistab, seisab seniidis.“ (Kõiv 2004: 368). Nende krüptiliste lausete tõeline tähendus on ilmselt kättesaadav ainult autorile. Kuid just pimestav valgus kui mälestus pärast rasket võitlust emaüsast maailma jõudmisest on IV perinataalse maatriksi olulisimaid tunnuseid ning samastatav ka ego-surmaga (Grof 1985: 122-123).

            Olen püüdnud näidata, et romaanile „Päev“ tagab ühe tunnetusliku juurdepääsu selle tõlgendamine sünniprotsessi allegooriana. Tänu sellele tõlgendusele saab mõtte kogu romaani läbiv meeleline kontiinum, mis jääks väga segaseks ja pingutatuks, kui üritada seda seletada klassikalise, eriti Freudi psühhoanalüüsi põhiliste postulaatidega. Teost läbiv mina-jutustaja teadvusevool näib kuuluvat painatud subjektile. Sünniprotsessi allegooriana tuleks mõista teksti kogutervikut, kuigi leidub üksiksümboleid nagu nägemuslikud kooruvad tibud (Kõiv 2004: 82). Minu tõlgenduslikku hüpoteesi toetab ka tõik, et teos on tõenäoliselt kirjutatud ühe autori elu tugevalt mõjutanud sündmuse mõjul. Madis Kõiv reisis 60ndatel aastatel Murgabi Tadžikistanis, kus haigestus mäestikutõppe. Sellest kogemusest jutustava loo järgi (Kõiv 1999) oli tegemist autori elule ja tervisele ohtliku situatsiooniga. Elu ohustanud situatsioonid on keskmes ka Stanislav Grofi psühhoteraapia teooriates, kusjuures füüsilistele traumadele omistatakse inimpsüühes suurem psühhodünaamiline tähtsus kui biograafilistele vaimsetele haavadele. Seda kõike arvesse võttes paistabki, et romaani „Päev“ lugedes võib sellest segase süžee kiuste avastada ühe ürgseima inimkogemuse mustri: kuidas on taluda ängistust, riskida eluga ja sündida uuesti.

Kirjandus:

Adamson, Jaanus 2009. Psühhoanalüüs. – 20. sajandi mõttevoolud. Tallinn-Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 125-132.

Adamson, Jaanus 2009. Sigmund Freud. – 20. sajandi mõttevoolud. Tallinn-Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 133-159.

Dostojevski, Fjodor 1975. Idioot. Tallinn: Eesti raamat.

Freud, Sigmund 1999. Inimhinge anatoomiast. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Gilly, Seraina 2003. Psüühika struktuur Jungi järgi. – Akadeemia nr 10, lk 2104-2110.

Grof, Stanislav 1985. Beyond the brain. Albany: State University of New York press.

Jung, Carl Gustav 2001. On the nature of the psyche. New York: Routledge classics.

Kõiv, Madis 2004. Päev. Tartu: Akkon.

Kõiv, Madis 1999. Teekond Murgabi. – Looming nr 12, lk 1771-1784.

uue aasta udem-meduusid

Teeme kõigepealt paar asja selgeks. Pessimism ei ole sama, mis inimvaenulikkus. Pessimism ei ole sama, mis küünilisus. Pessimism ütleb eelkõige seda, et tulevik on tume. Midagi muud ta ei pruugi ütelda, et pessimism olla. Aga võib. Pessimism võib olla realistlik. Eriti siis, kui ta põhineb suure tõeväärtusega argumentidel.

Erinevalt levinud arusaamast on usklikud kõik inimesed. Vähemalt selle jutu pealkirja mõttes. Raske on funktsioneerida ilma usuta. Ei saagi ilmselt, ei peagi. Aga selle üle tasuks küll mõelda, millises sfääris usku kui üht inimlikku ja vajalikku kognitiivset võimet kasutada. Ja mis viimasel ajal eriti painab, on see, et seda kasutatakse liiga palju poliitikas. Andrust me enam ei usu, aga üldiselt ikka, andke ainult ilus plaan, iseloomustage seda mõne kena sõnaga ja hääl on tagatud. Nii on olnud näiteks ESM-iga: plaan, mille vastuvõtmisele polnud ratsionaalseid pooltargumente, kuid oli suur usk. Usk euroalasse, usk ühtse Euroopa jätkuvusse ja eelkõige - mitte iial lõpevasse majanduskasvu. Viimasel ajal on aga hakatud meelde tuletama, et majandus polegi ainult lahe mäng numbritega, vaid põhineb toorainel ja energiatootmisel, lühidalt materjalil, mis on lõplik, erinevalt usust ja lootusest.

Tuleks muuta poliitika uuesti funktsionaalseks ehk ratsionaalseks. Teatud usu-moment jääb alati, ükski plaan pole täiuslik. Aga üldine sättumus võiks siiski olla ratsionaalne.

See on ka koht, kus loodusteadlased ja ideoloogia-teoreetikud ühendavad käed: esimesed näitavad arvutuste abiga, milline on meie seis. Teised analüüsi abiga, mida ja kuidas me ikka edasi usume, kuigi väidame, et oleme nahast välja sekulariseerunud ja uskmatud. Seal, kus käib debatt, kus jäetakse asju ütlemata, ei ole kohvi ilma piimata ja kohvi ilma kooreta kunagi sama asi.

Ma ei usu, et ESM toimib. Ma ei usu eriti Euroopa unelma jätku. Ei, mul ei ole oma positiivset programmi. Ja ilmselt käitun ma suuresti ikkagi edasi "nagu ma usuks". Käitumine nagu-ma-usuks ongi ideoloogia. Ei ole lihtne sellest välja murda. Ja mis kõige hullem - ei ole kunagi kindel, kas see ka parasjagu õige otsus on. See ongi kõige keerulisem.