uue aasta udem-meduusid

Teeme kõigepealt paar asja selgeks. Pessimism ei ole sama, mis inimvaenulikkus. Pessimism ei ole sama, mis küünilisus. Pessimism ütleb eelkõige seda, et tulevik on tume. Midagi muud ta ei pruugi ütelda, et pessimism olla. Aga võib. Pessimism võib olla realistlik. Eriti siis, kui ta põhineb suure tõeväärtusega argumentidel.

Erinevalt levinud arusaamast on usklikud kõik inimesed. Vähemalt selle jutu pealkirja mõttes. Raske on funktsioneerida ilma usuta. Ei saagi ilmselt, ei peagi. Aga selle üle tasuks küll mõelda, millises sfääris usku kui üht inimlikku ja vajalikku kognitiivset võimet kasutada. Ja mis viimasel ajal eriti painab, on see, et seda kasutatakse liiga palju poliitikas. Andrust me enam ei usu, aga üldiselt ikka, andke ainult ilus plaan, iseloomustage seda mõne kena sõnaga ja hääl on tagatud. Nii on olnud näiteks ESM-iga: plaan, mille vastuvõtmisele polnud ratsionaalseid pooltargumente, kuid oli suur usk. Usk euroalasse, usk ühtse Euroopa jätkuvusse ja eelkõige - mitte iial lõpevasse majanduskasvu. Viimasel ajal on aga hakatud meelde tuletama, et majandus polegi ainult lahe mäng numbritega, vaid põhineb toorainel ja energiatootmisel, lühidalt materjalil, mis on lõplik, erinevalt usust ja lootusest.

Tuleks muuta poliitika uuesti funktsionaalseks ehk ratsionaalseks. Teatud usu-moment jääb alati, ükski plaan pole täiuslik. Aga üldine sättumus võiks siiski olla ratsionaalne.

See on ka koht, kus loodusteadlased ja ideoloogia-teoreetikud ühendavad käed: esimesed näitavad arvutuste abiga, milline on meie seis. Teised analüüsi abiga, mida ja kuidas me ikka edasi usume, kuigi väidame, et oleme nahast välja sekulariseerunud ja uskmatud. Seal, kus käib debatt, kus jäetakse asju ütlemata, ei ole kohvi ilma piimata ja kohvi ilma kooreta kunagi sama asi.

Ma ei usu, et ESM toimib. Ma ei usu eriti Euroopa unelma jätku. Ei, mul ei ole oma positiivset programmi. Ja ilmselt käitun ma suuresti ikkagi edasi "nagu ma usuks". Käitumine nagu-ma-usuks ongi ideoloogia. Ei ole lihtne sellest välja murda. Ja mis kõige hullem - ei ole kunagi kindel, kas see ka parasjagu õige otsus on. See ongi kõige keerulisem.