vanemuise postitus

Olen ammu, juba umbes pool aastat tahtnud Vanemuise postitust teha, aga pole mahti olnud. Öelda midagi repertuaari kohta, teha sellist ausat heatahtlikku kriitikat kui inimene, kes asutusega seotud on (olen garderoobi- ja piletipoiss) ja kelle vanemad sellega suure osa oma elust seotud olnud. Kuid samas ka kui inimene, kel on võrdlemisi kõrged nõudmised sellele, mida mängitakse.

Ei hakka põhjalikke analüüse kirjutama, olen seda viimsel ajal isegi palju harrastanud ja lihtsalt ei jõua praegu. Ütleks lihtsalt õige vabalt mõned muljed, mõtted, mis on vaatamisel tekkinud.



Üldiselt kurdetakse draama taseme üle. Pean nõustuma, see on üsna hüplik, aga jätame draama kui kuidagi kõige "aktuaalsema" lõpuks. Olen avastanud, et mulle meeldib vaadata balletti. Vanemuises on väga korralikud balletid, tundub. Noh, pole ime et ma nii arvan, ma pole kusagil mujal vaatamas käinud. Aga "Casanovat" julgen alati soovitada, selle esimene vaatus on lausa suurepärane, ma võiks seda vist vabalt 4 korda aastas vaatamas käia. Mis puutub ooperisse/tantsu, siis nägin eelmine aasta just selles valdkonnas ühe pööraseima teatrielamuse - nimelt Henri Purcelli "Haldjakuninganna". Väheseid kordi, kui võisin selge veendumusega öelda, et ei oodanud absoluutselt midagi sellist, kui sisenesin saali - Täielik tsirkus ja kõige paremas mõttes. Kui tahate näha tõelist elavat teatri-vabadust , tasub kindlasti ära kaeda, see peaks veel paar korda etenduma (muide näitlejate soovil). Ma ei oska ooperi kohta üldisemalt eriti midagi öelda, see olevat meil hea, aga ma pole ooperi kuulaja lihtsalt.

Siis on mul väga südame peal üks asi, üks sümpaatia. Ballett "Carrrrmen", mis vist tuli ja läks paari kuuga, kuna keegi seda vaatamas ei käinud. Kahju on sellest! Tohutu elamus kontrolletenduselt. Tulin koju ja kirjutasin kaks lehekülge tekkinud mõtteid. See oli sünge ja omanäoline etendus, millel oli potentsiaali jõuda abstrakstioonini, kujundini. Kunst, tants eriti, peab püüdlema abstraktsiooni ja kujundlikkuse poole. Peab riskima ja tegema hämaraid, visionäärseid tükke. On tüüpe, kes ainult uute visioonide pärast teatrisse tulevadki. Ainsa miinusena olid ehk mõned kohad liiga pikaks venitatud, nii et pinge jõudis langeda. Aga esimesel korral ei seganud seegi (vaatasin kokku 3 korda). Kahju, Stepanov!


Ja draama. Siin on vist kõige rohkem teatud keskpärasust. Rein Pakk ei suutnud "Inimese parimate sõpradega" mingit uut elu tuua. "Puhastust" vaatan uuesti vist ainult relva ähvardusel (ok see on liialdus), aga mitte teatriesteetikat puudutavate põhjuste pärast. "Tagasi eestisse" on, nagu ma aru saan, põrunud. Kahju Vadist, aga asi valgub tõesti laiali. Ma näen, et lavastajal on üks ilus idee, aga jäängi seda põhiliselt läbi võsa nägema. Sama saatus, mis "Inimese parimategagi", ideega on nagu mängitud, aga teravus jääb saavutamata. Romaan võib aga väga hea olla, pole lugenud.
Vaieldamatult halvima teatrielamuse sain ka draamast. Tubini "Harmoonia". Lugesin keiu virro arvustust sirbist, ja tundub, et ta oli seda kirjutades ennast viisakusest tagasi hoidnud. Kui ma oleks pidanud kohe pärast vaatamist midagi kirjutama, oleksin vist lihtsalt mokk töllakil mõtlema jäänud, sest kuidagi ebameeldiv on midagi nii üheselt madalat ja kehvakvaliteetset maha teha. Pigem lihtsalt saata tuttavatele hoiatav kiri. No ausalt. Olen aru saanud Taalmaa on hea näitleja ja Barabanštšikova vastu pole mul ka midagi. Tahaks küsida, MIS JUHTUS SELLE LAVASTUSEGA?! Samast Myllyaho triloogiast on aga "Paanika" täiesti vaadatav etendus; "Kaost" pole näinud.
Kõige paremat lavastust pole just raske valida. Okei, ei olegi valida tegelikult, sest Uku Uusbergi "Karjäär" moodustab omaette kvaliteedikategooria, millesse on silmnähtavalt panustatud nii palju rohkem tõelist, vabaduselõhnalist loomingulist energiat. Robert Annuse Slava kusjuures ei tee üksi seda ära, kuigi on vahva tegelane; pigem ikka kogu krempel, valguse ja muusika vahendusel. "Karjääril" on tõesti oma "keel" ja oma sõnum ja te tunnete selle ära küll, kui tahate. Soovitan väga soojalt kõigil vaadata enne kui suvepuhkus tuleb!
Ja täna õhtul nägin ära "Remondimehe". Nägin muuseas, et Tanel Jonas on andekas näitleja ja veendusin, et Külliki Saldrel on mingi eriline sarm. Armas ja inimlik lugu. Ei viitsi kõrvutada, ei viitsi kritiseerida, las teatritudengid teevad :)

---
Yours truly,
puhkuseaegset kohustusliku kirjanduse nimekirja koostades,

Intslane