EV 100 - Üks Soov

On tunne, et pean midagi kirjutama. Et on midagi, mida on vaja öelda, kõigi muude ütlemiste seas ja vahel, kõigi teiste ütlemistega koos, ühes või mõne ütlemise kiuste. See on soov. Mida soovivad ehk väga paljud teisedki, aga võibolla ei ole nad sellele mõelnud samas sõnastuses, aga liikudes mõttes lähedasel rajal. Olgu see siis soovitud ka nende eest.

*

Ma soovin, et me jätaksime otsa lahti.

Et me ei otsustaks kohe ära: kõigi ühe- ja teistsuguste inimeste kohta.
Ühe ja teise riskantse pikaajalise poliitilise programmi kohta.
Et me ei paneks kohe ja kähku kõike paika.
Inimesi, ideid, raskete sõnade ja mõistete tähendusi.
Et me ei paneks esimese hirmu ja instinkti pealt kõike paika. Teaduses, hariduses, immigratsioonipoliitikas, riigikaitses ja haldusreformis.
Et me ei tahaks kohe kogu maailma ära päästa ja enne vaataksime, äkki osa maailma tahab ennast ise päästa või äkki niisama olla.
Sest ma armastan inimesi, kes teevad asju tõsiselt, aga kes jätavad alati ühe otsa, ühe väikese otsa lahti. 

Et jääks see tühi ja vaikne ruumike. Ruumike raiskamisele - aja, tähelepanu ja isikliku energia (aga mitte arutule ja vastutustundetule pillamisele, see on hoopis teine asi). Et oleks see nurk, kus kedagi ei kotita, kus võib lihtsalt oleleda. Et ei oleks ainult see sitane eksistentsi-eesti selles kõige ideetumas, vegeteerivamas mõttes, püha majanduskasvaja (H.Krulli sõna) diktaadi all. Et ei oleks ainus küsimus, kuidas saaks aina efektiivsemalt äri teha ja vegeteerida. Isegi raskel ajal peab olema vaikne, tühi ja turvaline koht, kus saaks kuninglikult Päris Inimese kombel olla. Võibolla mitte pururikkana, aga väärikana.

Et me ei oleks kogu aeg nii pagana efektiivsed ja tõhusad. Vähemalt mitte nii kitsas mõttes.
Et ei kardetaks päris võimatult utoopilisi, võimatult teoreetilisi ja komplekseid mõtteid. Et absoluutselt kõigest oleks võimalik mõelda, rääkida, kujutleda ja seda kõike kummutada. Et küsitletaks teadust, kunsti ja poliitilisi vaateid, lastes neil samas areneda. Jättes neile ots lahti.

Et kui ma kirjutan midagi eesti kirjandusest, kultuurist või identiteedist, siis ma võin korraks mõelda, et see on absoluutselt sotsiaalselt konstrueeritud, et see on täielik second-hand baltisaksa kultuuri odavam vaesem vennike, mis võiks kasvõi kohe igaveseks maa pealt kaduda. Sest isegi kui ma korraks kõik kahtluse alla panen, siis ei kao see kultuur mu ümbert. Sest ma olen alati-juba selle sees. Sest see vastkirjutatud lause oli tühine väide, mille seesama kultuur ISE kummutab, kummutab nii, et me ei pea selle pärast põdemagi. Sest me usaldame seda kultuuri ja seda keelt rääkivaid inimesi. Me jätame neile otsa lahti.

Täpselt samamoodi nagu maailm ei kao, kui ma korraks silmad kinni panen, ei kao kuhugi eesti kultuur, kui ta maailma hirmsa ja üleva väljaspoolsusega kohtub. Kui ta korraks kuristikku vaatab.
Samamoodi ei katke see keel, kui me selles ohtlikke mõtteid kirjutame ja vahetame. Keele salapärase ökonoomia ja ökoloogia koha pealt pole olemas halbu ja häid sõnu. On leigem, jõuetum ja vaesem ning kirglikum, elavam ja rikkam läbikäimine selle keele abil. Keeles saabki ainult peegelduda inimlik elu ise. Ja on meie teha, millise osa - kui rikka või kui vaese - me sellele keelele jätame.

Hoida, nautida ja kasutada eesti keelt ja kultuuri.

Igaüks oma moodi, ilma häbita.

Jättes alati otsa natuke lahti.

Otsustav vahe

Ei. Meie ise olime koguaeg samad, lihtsalt Vahelisus ise muutus.

surm ja puhkamine

Surnute kohta öeldakse mõnikord: „Puhka rahus!“; Et nad on lõpuks „puhkama saanud“ jne. See on väga levinud väljendusviis, mida kasutatakse rohkelt üsna lühikesel perioodil pärast surma, aga ka muudel puhkudel kadunutest rääkides (puhkab Raadi kalmistul jne). Ma ei tea vist ühtki teist väljendit, mis paljastaks nii avali ja valusalt iroonilisel viisil inimese maist olukorda. Niisiis tuleb välja, et puhkus on ikkagi see asi, mis elu lõpp-punkti moodustab, või ehk isegi elu eesmärgi üldiselt (kui lähtuda nt Freudist: elu eesmärk saab ranges mõttes tema enda perspektiivist olla ainult surm; seega surma taga – puhkamine).

Puhkus on niisiis see miski, mis ootab ees neid, kelle ees meil pole enam vastutusi. Siis on neil lõpuks õigus puhata. On nii varjamatult selge, kuidas sellise väljendusviisiga projitseeritakse elu-välisesse punkti, millele meil igasugune ligipääs puudub, see põhiline puudujääk, mis igapäevases ühiselus valitseb: võimalus kordki puhata. Veel täpsemalt: puhata süüvabalt, omamata võlgu ja kohustusi kolmandate osapoolte ees. Frustratsioon, mis leiab imaginaarse lahenduse surnute abiga: surnud puhkavad mõnes mõttes kogu aeg meie eest. Kui nad seda ei teeks, oleks meie olukord talumatu ja peaksime tõepoolest hakkama midagi oma olukorra parandamiseks ära tegema. On ju ühtlasi levinud ütlus: puhata jõuad ka pärast surma. See peaks olema nüüdisaja ideoloogia põhilisi juhtkirju. Sa pead kogu aeg olema väsinud, sa pead kogu aeg olema süüdi.

Kui keegi kasutab näiteks mu isa kohta väljendit, et ta puhkab kuskil, haarab käsi iga kord kujuteldava püstoli järele. Tahaks vastata: „H...i puhkab, nagu tal muud teha pole!“ Puhata oleks ta pidanud saama elus.

mis tunne on olla rahvas

Mul on üks mõte, mis on mitu korda pähe tulnud. Eestimaa ei ole mitte ainult pisike, ta on omapärase suurusega, millel on spetsiifilised tunnetuslikud tagajärjed.

Siin tekib alatasa mulje, et kui vaadata natuke rohkem ringi linnas ja maal, sobitada erinevaid tutvusi, sorida üüratutes registrites ja statistikas, siis kohe-kohe, natuke veel, õige pisut ja sa suudad kõiki neid inimesi näha. Näha neid korraga. Näha, kes nad kõik kokku on (*viimased kolm sõna lugeda kursiivis). Asetada nad kõik väikse hulga universaalide alla. Lülituda märkamatult representatsioonist fenomenaalsusse. Koostada adekvaatne sotsioloogiline profiil. Nagu muutuks kõik majad järsku läbipaistvaks ja iga köögi tapeet oleks selline, nagu sa seda juba ette kujutasid.

Siin elades ja ringi liikudes on lihtne tekkima tunne, kes on rahvas (*teine osalause lugeda kursiivis). Et sinu mure on kohe kõigi teiste mure. Tunne, et "sellised-nad-ju-kõik-on". Kui ainult natuke mõnda kogemust, mõnda pildikest, mõnda üldistust ekstrapoleerida.

Ja siis ühel päeval, kui sa oled näiteks rimis piima järel, tuleb sulle riiulite vahel vastu keegi Endel. Ja see Endel teeb midagi või ütleb midagi. Ja see tegu või ütlus lööb kõik jälle segi. Kogu profiili, kogu nägemuse, kogu kujutluspildi. Sest see Endel ei mahu ühegi kategooria alla. See Endel on friik. 

Heas või halvas mõttes, kuidas kunagi. Ja kujutlemistöö algab otsast peale.

Mida ollakse ikkagi "lugenud"?

Just niisugune kujuga küsimus on mind viimasel ajal paar korda külastanud. Mõnikord küsib keegi, mis on su lemmikraamat või mis raamatut sa viimati lugesid. Mind on need küsimused endalegi üllatavalt täitsa segadusse viinud: tihti tuleb välja, et ma ei oskagi vastata või ei tule lihtsalt midagi meelde. See on seda kummalisem, kuna loen oma arust üsna palju.

Tundub, nagu takistaks miski ütlemast, et asja on loetud. Sest millal ollakse kedagi/midagi tõesti lugenud; kas siis, kui raamatu tagakaas kinni langes? Kas siis, kui tekst kuidagi puudutas ja uute mõtete näol mingeid võrseid tekitas? Kas siis, kui oskan süžee, argumendi või põhiidee üsna lühidalt ja selgelt kokku võtta? Ilukirjanduse puhul: kas siis, kui olen autori kõik tekstid läbi lugenud? (ehk mingi akadeemiline ideaal) Õiget vastust on vist vaevalt võimalik anda, aga kõigist neist variantidest saaks midagi justkui tallele panna. 

Sest huvitav küll: ma tean, et olen tervet hulka raamatuid lugenud, aga ma ei oska nende kohta midagi öelda. Samas, kui keegi hakkab mulle pikemalt mingist teemast rääkima, tuleb mulle suure tõenäosusega meelde mingi raamat või muu tekst, mida ma lihtsa küsimuse peale "nimeta neid ja neid autoreid, keda lugenud oled" mingi nipiga poleks suutnud meenutada. Kõik loetu jääb tavaliselt latentses olekus kuhugi tallele. Mõnes mõttes on kogu selles küsimuses ka midagi tüütut, koolipoisilikku või "raamatuklubilikku" - nagu oleks niisuguse asja nagu lugemise mõõtmine kuidagi põnev ja kõnekas.

Ja on võimalus, et kõige enam loetud tekst on ehk kuidagi kõige vähem sellisena ära nimetatav. See on hoopis lugejasse täielikult assimileerunud, nii et teda enam näha polegi. Selle asemel on ta saanud lugeja osaks, mõjutanud raskesti tabataval viisil tema maailmasse suhtumist, kõnemaneeri, isegi kõige intiimsemaid ihasid. Tuleb esile ootamatult lõunalauavestluses mingi intiimse eneseõigustuse vormina või hoopis spontaanse sõimuna kusagil netikommentaaris. Sest kirjandus, mis iganes ta ka lõpuks ei oleks, on salakaval fenomen.

ühest pastelsest õhtust

Ma pean sellest rääkima. Ma tunnen et see on tähtis, aga ei oska täpselt öelda, kuidas. Nagu ei osata öelda üldiselt siis, kui ei teata, mida sündmus veel tähendab. 

Aga see, mis iseenesest juhtus,  - kui üldse midagi juhtus, kui nii suurelist sõna on sünnis kasutada - , oli nii lihtne, nii kerge, et sellest on peaaegu kummaline kõnelda. Veel enam, kui tagasi vaadata, on see sündmus nii tagasihoidliku, samas igasugusest võltsujedusest vaba näoga, et ei hooli üldse, kas ma sellest räägin või mitte.

Igatahes seostub see muusikaga ja juhtus joostes. Olin  tavalisel ringil, mööda vaksalit näituse tänava ristist üle saanud, kus ühel pool juba majad ära lõpevad ja garaažid algavad, kusjuures nende vahelt natuke raudteed näha on. Teisel pool tänavat, kus jooksin, on jalgraja kõrval roheline muru, aiad, mõni laia võraga puu oks pea kohal.

Täpselt seal rohelise koha juures, enne bussipeatust. Maas niiske muru, kõdu, okste vahelt päike, varane eel-kevad ümberringi. Kõrvaklappides mängis muusika. Mis täpselt, ei ole kindel. Võis olla Aphex twin’i ambient 1 pealt mõni pala, võis olla David Holmesi „69 police“ ja võis olla mõni the Verve’i lugu, mis on üks mu lemmikbände.

See on nii lihtne. Hingata. Jalad liiguvad, nad liiguvad põhimõtteliselt ringis. See on kõige loomulikum liikumisviis. Tõuge. Sirutus. Tõuge. Sirutus. Käed liiguvad ka ringis, nad on pool-lõdvalt, siis on kõige loomulikum. Hea on hingata, kui käed on niimoodi lõdvalt, aga liiguvad. Kui seljal on imelik või ebamugav, siis ta pole lihtsalt päris sirgu. Ajan selja rohkem sirgu, nüüd on jalalihaste töö ühtlasemalt tunda. Tõuge. Sirutus. Tõuge. Sirutus.

See hetk, kui kehas valitseb ideaalne homöostaas. Sa tead seda hetke, sul on neid olnud. Tuul ei puhu hingamist rütmist välja, tempo ei ole liiga kõrge. Aga jalad käivad. Just siis järsku, see tuli äratundmise kujul. Äratundmine oli selline: küll on hea liikuda, aga see ei ole ju mina, kes liigub. Jah, ma jooksen justkui küll, aga see on mingi kuivharjutus, ma võiks seda ükskõik kus teha. See, mis liigub, on ju muusika. Muusika sees on liikumise saladus. Või õigemini ei olegi saladust, see on täiesti selge, banaalne tõde. Muusika lihtsalt ootas natuke, enne kui näitas. Minu jooksmine on pigem midagi väga sekundaarset, see on mingi liikumise-mäng. Võrreldes muusikaga ma peaaegu ei liigugi. Võrreldes muusikaga ma peaaegu seisan, ma vaata et istun, kuigi jooksen.

See sama hetk – ja jääb ainult puhas liikumine. Pilt tuleb ekraanilt, mina olen see pilt, tänav on see pilt, kõik on see pilt. Ekraan veikleb värvides. Liigub ainult muusika. Ta vaatab mind, tänavat. Seal kusagil tänav, asfaldi ja muruga selle ääres. Seal liigub miski. Mingi rütmiline vibreeriv keha. Enam-vähem üleni sinine, ots pruun. Sinine, sest dressid. Pruun, sest juuksed. See ei ole võimalik, see on mingi nali. Kuidas võib midagi sellist vaadata, kuidas võib midagi sellist olemas olla? Nii väikest. Peaaegu olematut. Kusagil mingi määratu-vormitu kolossaalse massi seest järsku mingi sirge laik, mille peal liigub dressides tükike. Nii naljakas on seda vaadata, mõtles muusika ja liikus. Liikus, sest see oligi see, mida ta tegi, sellest ta ainult koosneski. Muusika koosnes liikumisest üksi ja muud ei osanud teha, muud ei tahtnudki. Ta vaatas seda väikest kämpu ja mõtles: „seal ta on ja rabeleb. Ta justkui üritaks midagi, ta justkui prooviks hirmsa pingutusega midagi“.

Just niimoodi kuulas ja vaatas muusika ja oli nii kerge.

"Ära muretse, need on lihtsalt armastuse võõrutusnähud."


(lisandus: kui sa oled mees, oled sa selle niikuinii alati ise "objektiivselt ära teeninud")

Spekulatsioon "maailmapildi" teemal

Kooli jaoks tehtud esseed ei kõlba enamik juhtudest blogimiseks, aga arvan, et mu viimane essee on selles osas väike erand. Sain võimaluse üsna vabalt nö "kõige suuremate" küsimuste üle arutada, kuid siiski mõistliku ranguse piirides.

Kas loodusseaduste mõistel põhinev teaduslik maailmapilt implitseerib tingimata materialistlikku ontoloogiat?

Järgneva arutluse olulisim vaikiv kokkulepe on, et praeguseks eksisteerib teatud rohkemal või vähemal määral üle maakera levinud, tehnoloogilise kapitalismi ajastule omane ühtne maailmapilt. Selle maailmapildi otsustavaks epistemoloogiliseks ja ontoloogiliseks tagatiseks on teadusliku mõtlemise metodoloogiline rangus ja usaldusväärsus. Teaduslikkus on selle vaikiva eelduse kohaselt laialt levinud maailmapildi alus ning selle teaduslikkuse „kõva tuuma“ moodustab loodusseaduste kui rangelt ja universaalselt kehtivate reeglite mõiste. Niimoodi mõistetud loodusseaduste genees viib üldiselt levinud arusaama kohaselt tagasi 16-17. sajandisse ja selle teoreetilist alust seostatakse tihti teadlaste ja filosoofide nimedega nagu Galilei, Descartes ja Newton. Kindlasti pakub arutluse rangusele raskusi maailmapildi enese tavakeelne mõiste, selletõttu üritan seda arutluse selguse nimel kohe piisavalt piiritleda ja määratleda. Maailmapildi all mõistan seda viisi, kuidas inimene ühiskondliku olendina maailma spontaanselt tajub. Niisuguse taju alla lähevad nii uskumused ja ideoloogiad kui ka nendega seostuvad (erinevate teooriate järgi kas neist tulenevad või neid ise tuletavad) spontaansed materialiseerunud tegutsemispraktikad. Üritan tuua suuremat selgust küsimusse, missugune on või missugusena avaneb maailm niisuguse teadusliku, loodusseaduste mõistel põhineva maailmapildi esindaja jaoks ja kas võib öelda, et see maailm on rangelt materiaalne. Selleks üritan essee lõpus välja pakkuda mõned kontseptuaalsed mudelid, mille sees on võimalik seda probleemi selgelt mõtestada.

Materialismi küsimust komplitseerib ka tõik, et selle määratlemisel esineb palju eri arvamusi mitte ainult filosoofide, vaid ka füüsikateaduse esindajate seas. Lühikese ülevaate mateeria mõiste ajaloost ja selle komplitseeritusest nüüdisaegses kvantfüüsikas pakub Werner Heisenbergi loeng „Kvantteooria ja mateeria struktuur“ (2013). Resümeerin järgnevalt selle teksti olulisimaid üldistusi. Mateeria mõiste on niisiis funktsioneerinud erinevatel epohhidel mitmel erineval moel: Aristotelesel toimis ta põhiliselt vormi vastandina, passiivse substraadina, millega kohtudes vorm asjad potentsiaalsusest aktuaalsusesse viib (Heisenberg 2013: 133-134). Uusaegses filosoofias hakkab Descartes’i (ja nagu hiljem analüüsin, teatud kristliku teoloogia) mõjul kujunema mateeria vastandus vaimu ehk mõtleva substantsiga (Heisenberg 2013: samas). Uusaegse, eksperimendil ja kontrollil põhineva teaduse välja kujunemisega liikus mateeria-problemaatika ka teaduse enda sisse. Tekkisid vastuolud osakese (mateeria kõige levinuma nö „tähistaja“) ja jõuvälja mõtestamises – mis on neist materiaalne, kas neid kaht saab ülepea lahus vaadelda? Üsna pea, XIX sajandil, samal ajal kui välja-probleem tõstatus, leiti Heisenbergi järgi ka üldine konsensus, et välju ja osakesi on mõttekas vaadelda üksnes koos kui ühe reaalsuse manifestatsioone. Füüsika keeles väljendatuna tähendaks see – kui energiat. Sellele järgnes tänapäevani kestev protsess, püüe mateeria tohutu empiirilise paljuse alt avastada selle absoluutsed seadused ja selle jagamatud elementaarosakesed (Heisenberg 2013: 135-137). Heisenbergi käsitlust iseloomustab lai erudeeritus filosoofia ajaloo alal, kuid oodatult ka truuks jäämine kindlale teaduslikule positsioonile: füüsika uurib justnimelt mateeria üldisi seadusi ja sellega ühtlasi kogu reaalsuse üldisi seadusi. See tähendab, et ta ei kuluta energiat loodusseaduste metafüüsiliste eeldusprintsiipide üle reflekteerimisega. Samas võib mõnes kohas tekkida küsimus, kas mateeria mõiste ise ei jää kõikehõlmava osakesi ja jõude/välju ühendava teooria puhul kuidagi vanamoeliseks. Heisenberg kirjutab:

„Ehk teisisõnu: katsed on näidanud mateeria täielikku muundatavust/.../Seega on meil tõepoolest olemas lõplik tõestus mateeria ühtsusest. Kõik elementaarosakesed on tehtud ühest ja samast substantsist, mida me võime nimetada energiaks või universaalseks mateeriaks; nad on vaid erinevad vormid, milles mateeria võib ilmneda (Heisenberg 2013: 146).“

Selline on üks võimalik vaatepiir, milleni võib jõuda loodusteadusliku maailmapilti kontseptualiseerides. Sellisel juhul võib öelda, et kvantteooria tegelebki kogu oleva uurimisega ja pretendeerib oma tulemustega ka tervikliku ontoloogia väljaarendamisele. Maailm kui niisugune toimibki kvantseaduste järgi (tõsi küll, jääb ka füüsikateaduste sisene teatud ühildamatus universumi suure skaala protsessidega, kus paremini toimib relatiivsusteooria). Kuna kvantteooriale on sisemiselt omane mõõtmistel tekkiv määramatuse printsiip, siis on seda võimalik tõlgendada kui teatud „tühja kohta“, mis jätaks justkui võimaluse mingisuguseks mateeria seaduste alt välja jäävale substantsiaalsele jõule. Sellele võimalikule entiteedile võib siis omistada immateriaalset ja isegi teatud teistlikku olemust. Kuid kvantteooria määramatust võib tõlgendada ka rangelt materialistlikult. Ühe sellise tõlgenduse põhjaliku teoreetilise raamistiku pakub välja sloveenia filosoof Slavoj Žižek. Oma 2006. Aastal ilmunud raamatu „The parallax view“ keskmise osa on Žižek spetsiaalselt pühendanud dialoogile kvantteooria ja aju neurobioloogial põhinevate kognitiivteadustega. Žižek esindab saksa transtsendentaalse filosoofia traditsiooni ning pakkub välja revolutsioonilistele arengutele ja nendega kaasnevatele paradoksidele kvantteoorias välja spetsiifilise, transtsendentaalse filosoofia ja Jacques Lacani teooria mõistetel põhineva tõlgendusliku raamistiku. Žižek tõlgendab kvantteooria olemust kui radikaalset formaliseerimisprotsessi, millele enam interpreteerimist ei järgne. Selle järel lisab ta:

„Kas pole sellisel juhul täpne öelda, et kvantfüüsikaga kaasneb teatud kantiaanliku transtsendentaalse ontoloogia ümberpööramine? Kanti järgi on meil juurdepääs tavalisele kogemuslikule tegelikkusele, samal ajal kui kohe, kui üritame rakendada oma transtsendentaalseid kategooriaid noumenaalsele Reaalsele, satume kohe vastuoludesse; kvantfüüsika puhul on vastupidi noumenaalne Reaalne just see, mis on haaratav ja formuleeritav tervikliku teooria abil, kuid hetkel, mil üritame seda teooriat tõlkida tagasi oma kogemusliku, fenomenaalse reaalsuse keelde, jõuame mõttetute vastuoludeni (aeg jookseb tagurpidi, sama objekt on kahes kohas korraga, entiteet on korraga laine ja osake jne)“ (Žižek 2006: 173).

Reaalsus kui oleva tervik ei ole Žižeki järgi tervikuna haaratav, kuna ongi loomult fundamentaalselt mitte-täielik, lõpetamata. Seesama mitte-täielikkus ongi aga meie maailmakogemise ja ühtlasi subjekti kui niisuguse sünni paratamat tingimus. Sellest tulenevalt saabki Žižeki järgi tõeliselt radikaalne materialism olla ainult mitte-reduktiivne (Žižek 2006: 167-168). Täielik reduktsioon (näiteks aju neurobioloogilistele protsessidele) peaks kogu teadvusliku kogemuse (nö vaimse, tähenduse sfääri) lihtsalt tervikuna teooriast välja viskama.

Kuid mõeldav on ka otsustavalt teistmoodi liigenduv loodusseaduse mõistel põhinev maailmapilt. See ei võta teaduse uuringute poolt saadud andmeid kui kõike, vaid problematiseerib otsustavalt loodusseaduse mõistet ennast. Siin on kasu uusaegse loodusseaduste mõiste geneesi uurivatest käsitlustest, nagu Francis Oakley ja John Henry omad. Oakley artikkel „Christian theology and the newtonian science: the rise of the concept of the laws of the nature“ jälgib ajaloolist nihet antiik-kreekalikust orgaanilisel tervikul põhinevat loodusemõistmisest uusaegsesse, loodusel kui masinal põhinevasse paradigmasse (Oakley 1961: 433). Oakley keskne idee on, et uusaegne loodusseaduste mõiste laenas oma metafüüsika vanast voluntaristlikust teoloogilisest traditsioonist, mille keskmes on kõikvõimas semiitlik jumal, kes küll tegutseb enamasti loomuliku plaani järgi, kuid kellel on ka võim asjade loomulik kord ajutiselt peatada. Lühidalt: selle jumala juures oli tema lõputu intelligents allutatud siiski ideele tema ülimuslikust tahtest (Oakley 1961: 449-450). John Henry ajalooline käsitlus Rene Descartes’i loodusseaduste mõiste jaoks alustrajavatest töödest „Metaphysics and the origins of modern science: Descartes and the laws of nature“ tegeleb samuti seoste ja mõjudega, mis toimisid Descartes’i kui teadlase ja loodusfilosoofi ning tollase teoloogilise traditsiooni vahel. Henry keskne tees on, et Descartes, alustanud küll selgelt matemaatiku ja füüsikuna, pidi oma teooriate laienedes ja hõlmavamaks muutudes pöörduma selguse huvides teoloogia poole, millest arendas välja teatud „sekulaarse“ versiooni. Aga kas Oakley ja Henry artiklite eesmärk on üksnes kirjeldada loodusseaduse mõiste kujunemist kui üksnes ajaloolist probleemi? Loodusseaduste süsteemi võimalik teoloogiline aluspõhi ei ole ilmselt oma problemaatilist staatust ka tänapäeval kaotanud. Sellele viitab kasvõi nn „intelligentse disaini“ probleem ehk küsimus, kuidas on võimalik, et kõik füüsikalis-matemaatilised konstandid (Plancki konstant, valguse kiirus jne) on just täpselt niisugused, nagu nad on ning sellega piirnev antroopsusprintsiibi probleem, mis rõhutab, kui väike on tõenäosus, et ainuüksi juhuslikult põrkuvate osakeste füüsikal põhinevas maailmas on saanud tekkinud intelligentne elu ehk vaatleja. Seda küsimust on esmapilgul lihtne demüstifitseerida ja trivialiseerida: kõik konstandid on sellised nagu nad on, sest niisugune on lihtsalt mateeria sisemine konstitutsioon, samuti on keerukamast, „organiseeritud ainest“ koosneva elava vaatleja tekkimine osa sellest materiaalsest konstitutsioonist. Alati võib aga esitada vastuküsimuse: miks on aina keerustuval materiaalsel maailmal vaja seda „immateriaalset“ kaasprodukti, kui ta saaks sama hästi (või isegi paremini, kui mõelda, et liigne reflekteerimine pigem segab tõhusat toimimist elumaailmas) toimida ka ilma?

Olen püüdnud selle arutlusega näidata neid jõujooni, kuidas teaduslike teooriatega ja uurimistulemustega suhestudes võib maailmapilt kontseptuaalselt kujuneda, mis on selles kindlat, mis segast ja kuivõrd ambivalentne on selles kontekstis mateeria roll ja materialismi mõiste. Seetõttu näib, et esmatähtis on võimalikult täpselt mõista ja määratleda teadusliku teadmise autoriteet ja piirid. Juba eelpool tsiteeritud Werner Heisenberg on essees „Looduse representatsioon nüüdisaegses füüsikas“ võtnud teaduse nö „kõike seletava“ positsiooni suhtes üsna skeptilise hoiaku. Häda on laiemalt selles, et täppisteadused pakuvad küll lõplikke teadmisi suletud matemaatiliste süsteemide näol, aga need teadmised kehtivad tõsises mõttes seadustena ainult võrdlemisi kitsastes valdkondades, mis muudab võimatuks oma uskumuste (ja ühtlasi maailmapildi, kuna see ongi uskumuste kogum) rajamise ainuüksi neile seadustele (Heisenberg 1958: 106-107). Teine täiendus, mis tuleks fenomenoloogia traditsioonist, ütleks ilmselt, et inimese praktilise maailmas toimimise suhtes ei olegi otsustav loodusseaduse täpne kuju ja kehtivus vastavas elu valdkonnas. Martin Heideggeri põhilise tehnika-kriitika poolt artikuleerituna: olulisem on viis, kuidas teaduslik maailmapilt on ühte seotud tehnoloogilise mõtlemisega ning kuidas see on looduse inimese jaoks teatud välja nõudvasse suhtesse seadnud (Heidegger 1989). See vaade nihutab fookuse teaduse autoriteedilt ja loodusseaduse mõistelt pigem tehnoloogiale (või õigemini ühele spetsiifilisele kõrgelt arenenud tehnoloogiast tulenevale maailmavaatele, mille keskmes on kontroll) kui nüüdisaegse maailmapildi kesksele alusmõistele.

Arvestades neid arutluskäike, konstrueeriksin lõpetuseks mõned maailmapiltide metafüüsilised mudelid, mida peaksid olema teatud loogilised „sadamad“, milleni teadusestega kursis olev inimene võiks oma uskumustesüsteemiga jõuda.

1  1) Maailm kui niisugune on täielikult naturaliseeritav. Sellega saavad eriteadused hakkama ühiste pingutuste toel. Kui ka nende teooriad näiliselt kokku ei sobi, on tegemist ajutise segaduse või takistusega. Alusteaduseks on sellisel juhul füüsika, mis selgitab kõige viimased küsimused mateeria sisima olemusega. Mateeria ongi kõik, mis on. Äärmiselt väheusutav ja vähe tõenäoline maailmapildi mudel, kui tunnistada teaduste aina kasvavat spetsialiseerumist ja keerustumist. Sunnib kõrvale jätma suurema osa ideoloogia problemaatikat ja kogu erinevate fenomenoloogiliste maailmakogemiste probleemi – kuidas inimesed elavad ja usuvad spontaanselt nii erinevalt. See maailmapilt saaks justkui kuuluda ainult rikkale läänemaailma teadlasele.

2    

1    2) Loodusseaduste mõiste on maailmapildis kesksel kohal, aga materialismi suhtes jätab ambivalentsuse nende seaduste päritolu transtsendentaalne olemus. See toob sisse teoloogilise elemendi, mis võimaldab väga erinevaid spekulatsioone mitte-materiaalsete entiteetide kohta ja ka „erandeid“ looduse seadustes.

3

       3) Loodusseadused oma kehtivusega ei kao küll loomulikult kuhugi, aga omandavad maailmapildis perifeersema tähtsuse. Otsustavaks saab inimese transtsendentaalne konstitutsioon maailmas – kuidas maailm meile spontaanselt ilmneb. Transtsendentaalne horisont, meie kogemuste formaalne ja paratamatu raamistik on ühtlasi see „miski“, mis ei ole rangelt võttes materiaalne. Materialismi suhtes võivad siinkohal aga tõlgendused lahkneda. Slavoj Žižeki ja ehk ka saksa idealismi traditsiooni kohaselt üldiselt tähendab see raamistik lihtsalt igasuguse kogemuse võimalikkuse tingimusi, seega on vale ja mõttetu tõlgendada transtsendentaalset konstitutsiooni kuidagi mitte-materialistlikult, see lihtsalt on koos ainemise maailmaga olemas. Kuid siin on lihtne kujutada ka alternatiive. Kas materiaalne maailm ei taandu fenomenoloogilises mõtlemises ikkagi kuidagi otsustavalt teisejärguliseks ja kõik operatsionaalne, mis maailmas tõesti toimub ja loeb, ei avane paremini hoopis mõne teise ja adekvaatsema mõiste abil? Pean seda viimast varianti kõige tervemõistuslikumaks aluseks sidusale maailmapildile.  

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et loodusteadusliku maailmapildi olemuse küsimuse muudab keeruliseks esiteks teaduste paljusus ja nende omavaheline vastuolulisus. Teiseks on oluline kuidas ja kui tugevalt tõlgendada nende seaduste naturaliseerivat jõudu ehk kuidas määratleda seda ulatust, mil määral on meile ilmnev maailm redutseeritav teaduste postuleeritud entiteetideks. Mõtisklus moodsa maailmapildi üle viib ühtlasi ka selgumisele, kui anakronistlikuna võib materialismi mõiste mõjuda. Esiteks on muidugi selge, et tänapäeval ei vaeta laialt küsimust idealismi ja materialismi vahel. Milline tervemõistuslik vaade kinnitaks tänapäeval, et ainet, millega me pidevalt opereerime ei ole olemas? Vaevalt on loota mingisuguseid paremaid lahendusi, kui materiaalsuse mõiste teoorias nii esil on. Vastus essee pealkirjas esitatud küsimusele peaks seega olema kindel „Ei“ lihtsal põhjusel: Loodusseadustel põhineva maailmapildi alt jääb liiga palju elu aspekte välja. Esiteks kogu inimese transtsendentaalse konstitutsiooni problemaatika (sinna juurde kuulub ka inimese surelikkuse ja surma küsimus üleüldse) ja peenete loodusseaduste päritolu küsimus, mis vägisi tekitab teoloogilisi spekulatsioone.

Kirjandus

Heidegger, Martin 1989. Küsimus tehnika järele. – Akadeemia nr 6, lk 1195-1229.

Heisenberg, Werner 1958. The representation of nature in contemporary physics. – Daedalus, Vol. 87, No. 3, pp. 95-108.

Heisenberg, Werner 2013. Füüsika ja filosoofia. Tartu: Ilmamaa.

Henry, John 2004. Metaphysics and the Origins of Modern Science: Descartes and the Importance of Laws of Nature. – Early Science and Medicine, Vol. 9, No. 2, pp. 73-114.

Oakley, Francis 1961. Christian Theology and the Newtonian Science: The Rise of the Concept of the Laws of Nature. – Church History, Vol. 30, No. 4 (Dec., 1961), pp. 433-457.

Žižek, Slavoj 2006. The Parallax view. Cambridge, Massachusetts: The MIT press.

Bergson 155

Paljude tuntud kultuuriinimeste sünnipäevade keskel, kuu jagu tagasi, 18. oktoobril möödus teiste vahel 155 aastat ka prantsuse filosoofi Henri Bergson sünnist. Minu jaoks on tema näol tegu siiamaani kõige originaalsema mõtlejaga, keda lugenud olen. Kui mõtlen intellektuaalse arengu kõige terviklikuma esindaja peale, tuleb kohe esimesena meelde Bergson. Temast võiks rääkida ju paljutki, aga võtsin korraks mõlgutada tema väidete üle teaduse, teadusliku objektiivsuse kohta.

Ilmalikustunud ühiskonnas nagu näiteks Eesti oleks teadus justkui teadmise autoriteet nr 1. See tähendab, et me mitte ainult ei nõustu omavahel, et teadus on igati kasulik ja vajalik ettevõtmine, pakkudes lahendusi praktilistele probleemidele, vaid see toetab ka meie maailmapilti tervikuna. Teaduslik mõtlemine pakub tagapinna, millele laskuda eriarvamuste korral, pakub parima episteemilise autoriteedi üldse. Bergson oli teadustes äärmiselt haritud, kuid tegeles ikkagi metafüüsika ja tunnetusteooriaga. Tal oli uskumus, et eriteadused ja filosoofia peaksid üksteist täiendama, nende vahel peaks toimuma kaksikliikumine, mis viiks põhimõtteliselt inimkonna üleüldise intellektuaalse täienemise suunas. Eriteadus võtab mõisted omaks ja puurib ennast aine detailidesse. Metafüüsika ehk ühtlasi intuitsiooni pool on aga alati see, mis on primaarne, millest alustatakse ja liigutakse erialateaduste uurimistulemuste suunas. Siin on väga illustratiivne tema mõistekasutus: Bergsoni jaoks seostub intuitsioon pingutusega ja analüüs lõdvenemisega (Harilikult ja tavamõistusele seostub just analüüs pingutamisega ja intuitsioon oleks justkui midagi, mida lõdvenemine saadab, kas pole nii?). Analüüs on niisiis see, mis intuitsioonile järgneb ja mille kaudu lõigatakse välja need elemendid ja mõisted, mis meie teadmiste süsteemi üldse moodustavad. Nende kaudu ei saa aga tagasi minna elava tegelikkuse enda juurde - küsimuste juurde nagu mis on elu, kas tegelikkus on üks või paljus, liikuv või paigalseisev. See saab ainult ebaõnnestuda, kuna intuitsioonipingutus on oma olemuselt jagamatu tegu, mis erinevalt analüüsist meid ka tõepoolest asja enda sisse viib.

See ongi ilmselt punkt, mis kõik loogika ja metodoloogia visad õppurid tagajalgadele ajab - kuidas saab nii eritlemata ja isegi paradoksaalne mõiste asuda filosoofia keskmes!?  Aga kas pole kuidagi läbinähtav ka sellise kurtmise absurdsus? See eeldab ju, et elu, mille seest me ennast leiame, on juba ette valmis punutud samade ideede poolt, mida me koolis õpime. Tegelikult on tõenäoliselt ikkagi vastupidi: me üritame võimalikult hästi õppida, missugune see maailm tegelikult on. See toimib ka kuidagi tavamõistusele vastuvõetavalt ka praktilise elu seisukohast. Kas pole intueerimine (üldse mitte kole verb mu meelest) mitte see tegevus, mida me tegelikult alati esimesena teeme, et üldse mingeid mõistlikke teadmisi omandada? Kui ma tutvun uue töökaaslasega eesmärgiga temaga edaspidi edukalt ja pigem rõõmsameelselt läbi saada, siis ma ei lenda talle peale biokeemia teooriatega tema keha toimemehhanismide kohta ega ka mingisuguste ideedega psühholoogia või sotsioloogia kohta. Pigem alustan ma lihtsalt tajuga tema isiksusest, üldisest olekust, meeleolust jne. See kõik tähendab teiste sõnadega intuitsiooni, mida on mõttetu käsitleda mingisugusteks reeglite süsteemina, sest, nagu öeldud, see eeldaks iga inimese eelnevat sarnasust nende reeglitega või takka targemaks, lausa isiksuse mingisugust struktureeritust nende reeglite poolt.

Sama moodi on akadeemiliste töödega. Ka nende puhul tunneb ära, kas objekti on enne intueeritud või on lihtsalt alustatud šablooni kasutamisega materjali peal. See ei kehti ainult bakalaureuseõppe tasandil, kus lühikese ajavahemiku sisse pressitud nõuetele vastavalt tulebki töö valmis kirjutada üsna nobedalt, ilma selle ülesehitusele pikalt mõtlemata. Ka monograafilisi akadeemilisi teoseid lugedes märkab seda vahet. Seda võib seletada "mõistete kulumisega". Igal mõistel on oma keskkonnas teatud eluaeg, mille jooksul ta oma selgitustööd teeb. Teatud perioodi järel see töövõime lakkab. Ta peab suhtlema hakkama hulga uute ja hoopis teistsuguste, teistest võrgustikest pärit mõistetega, Samuti peab mõnikord mõiste hoopis hülgama ja välja vahetama mõne värskema vastu ja seda loomulikult intuitsioonist lähtudes. Siin on jälle oluline, et sõnu-mõisteid ei saa kuidagi vahetamise-putitamise teel asendada, vaid ümber tuleb haugata justkui kogu terve lahmakas maad, mis endas palju uut sisaldab, nagu juurikate ja vihmaussidega värske labidatäis maad. See muld ja juurestik on siis ühtlasi nagu ajalooline kontekst.

Aga see kõik on kirjutatud inimese poolt, kes labidat harva puutub ja on üles kasvanud asfaldi keskel.

sõnast "vägivald"

Tegelen praegu põhjalikumalt kahe asjaga. Toimetan üsna tüsedat hermeneutilist esseed vägivalla käsitlemisest Madis Kõivu loomingus ja teiseks loen Faehlmanni ja Kreutzwaldi tekste, olen üritanud pisut nende maailma ja kogu sellesse eel-ärkamisaegsesse valda sisse kaevuda. Ja just selles teises vallas tegin väikse avastuse, mis tõukas väiksele filoloogilisele mõtisklusele. Või kui meeldib, filoloogilis-spekulatiivsele iluvõimlemisele.
Nimelt leidsin koha Kreutzwaldi vähem tuntud, postuumuselt märkmete põhjal koostatud  poeemist „Lembitu“, kus ta kasutab sõna vägivald positiivses tähenduses. Mitte, et vägivald on kuidagi hea, vaid see sõna tähendabki tal seal midagi muud, kui me harjunud oleme. Koht on selline, kontekst on sõjaväe laskumine kuhugi orgu:

„Ja kitsal teel, järsk kuristiku kaldal
Üks tõise kannul alla ronivad.
Kes libisedes waarutaval jalgal

Kord wiga kartes äkist kilkawad,

Neil tõised tugewamad wägiwaldal
Kät lahkelt abiks jälle pakuwad.“

("Lembitu. Kreutzwaldi usulis-filosoofiline maailmavaade", lk 15)
 

Tundub, et siin on mõeldud midagi sellist: raskel laskumisel kaljult ei mahu mehed kitsale rajale hästi ära, mõni libiseb; seepeale pakuvad tugevamad oma käsi, õlga, millest kinni haarata ja tuge saada.
Aga tõepoolest, nad pakuvad seda wägiwaldal. Ja siis ma hakkasin sellele sõnale mõtlema. Kui kirjutasin sedasamust Kõivu-ainelist vägivalla-esseed, siis hakkas mind pisut häirima selle sõna kordamine (nagu iga kordamine hakkab). Aga just selles võtmes, et see sõna ei ole kõige parem, temas oleks nagu midagi ambivalentset. Ja see tuleneb vist sõnast vägi, mis on eesti keeles pigem hea ja võimas sõna. Vägivald võiks selle sõna järgi tähendada hoopis kõige üldisemalt väe valda, kellegi väerikast tegutsemist. Väe mõiste arendamisega filosoofias tegeleb eestis Margus Ott, kes kaitses ka sellest põhjaliku doktoritöö. Seal on ka loomulikult väge sellises võimsas, loovas ja heas mõttes kasutatud.

Aga eesti keeles on ka parem sõna selle halva vägivalla jaoks, millega seostuvad nii sõna vägistama kui väiksemaid pahategusid märkivad sõnad. See sõna on: liiga tegema. See on üks neist kohtadest, kus keel on oma sõnadega kuidagi hästi loomulikult toiminud. Valu ja häda põhjustama on kellelegi liiga tegema ehk üle mõõdu andma või võtma. Tehakse liiga kellelegi ja ka vägivallatseja ise teeb liiga, teeb üle oma mõõdu või käesoleva olukorra mõõdu.
Ka saksakeelne gewalt ei ole teadupärast täielikult halba tähistav sõna. Selles on rõhutatud pigem see väe-pool, mitte liiga tegemise pool.

Katastroofi juurest maailma juurde, mida me ei pea kontrollima.

Valdur Mikita „Lingvistiline mets“. Grenader 2013

Robert Lanza, Bob Berman „Biotsentrism“. Eesti Transpersonaalne Assotsiatsioon 2013


Kui lugeda teravdatud pilgul viimasel ajal kultuuriajakirjanduses ja kultuuriteemalistes blogides ilmunut, hakkab üsna kähku silma, et selle aasta lõpuveerandil enim arutatud raamat on kahtlemata Valdur Mikita „Lingvistiline mets“, võimas järg viie aasta eest ilmunud „Metsikule lingvistikale“ ja muidugi teistelegi Mikika varasematele raamatutele. Aga ütlemisest, et see teos on palju arutatud, ei piisa kohe kindlasti. Tegelikult võib vist juba suure kindlusega öelda, et see on ka kõige olulisem raamat üldse, mis sellel aastal Eestis ilmunud. Lühikese ülevaate selle teose positiivsest retseptsioonist ja selle põhjustest pakub siin näiteks Mihkel Kunnus. Ma püüaks siin mõtestada seda raamatut koos ühe võimaliku paarilisega, samuti käesoleval aastal eesti keeles ilmunud „Biotsentrismiga“, mille autoriteks küll hoopis kaks USA teadlast. Samuti kaasan arutlusse Kunnuse igati ratsionaalse ülevaate, millega polemiseerida, kusjuures põhiliselt püüan polemiseerida sellesama ratsionaalsuse enese üle.

Olgu kohe öeldud, et olen kõige peamisega nõus. Mikita raamatu puhul on tegemist millegagi, mille puhul öeldakse tagantjärele, et see oli lõpuks SEE TEOS, mida tükk aega oodati. „Lingvistilise metsa“ retseptsioon täieneb lähiajal ilmselt veelgi, kusjuures selle teose retseptsiooni võiksid saata ka suured varjatud ehk mitte otseselt kirjakultuuri jõudvad mõjud. Oleksime ilmselt kõik õnnelikud, kui see nii läheks. Kõik see tähendab, et tegemist on teosega, mis ilmus absoluutselt õigel ajal, Madis Kõivu vaimus väljendudes: kairoses. Või teisiti öeldes: Mikita on avaldanud tohutu kommunikatsiooniväega teksti, millel on kuidagi käesoleva ajaloolis-kultuurilise situatsiooniga kohta tohutu üldistusjõud. Kuigi Kunnus seda juba viidatud kohas osaliselt teinud on, võiks loetleda inimesi, kellele „Lingvistiline mets“ võiks korda minna. Esiteks kitsamalt, erialade kaupa: folkloristid, etnoloogid, kirjandus- ja keeleteadlased, psühholoogid, psühhoterapeudid, filosoofid, semiootikud, identiteediuurijad, sotsioloogid, tõlkijad, kultuurikorraldajad. Rohkem ei tule hetkel pähe, suure tõenäosusega on see loetelu puudulik. Laiemalt aga kõigile avatud meeltega inimestele, kellel on säilinud teatud kirg ümbritseva maailma poolt pakutava tähenduskülluse vastu.

Mõneti huvitav on tähele panna, et üldjoontes on tegu ju „Metsikule lingvistikale“ väga sarnase teosega, mis levitab põhiliselt üht ja sedasama omavahel seotud ideede hulka. Tundub, nagu oleks Mikita aastate vältel koguaeg üht ja sedasama korranud ja alles nüüd hakatakse teda lõpuks kuulma, käivitub tõeline vastuvõtt. Tundub, et sellist vastuvõttu on paljudel meist väga-väga vaja. Oleks vaja võtta Mikita öeldu tõsiselt fookusessse, astuda sellega tõepoolest dialoogi. Milline võiks see vastuvõtt ideaalis olla?  Üks on juba praegu selge, sellest samast huvigruppide loetelust: see vastuvõtt saab olema väga kirev ja mitmenäoline. „Lingvistiline mets“ on tõeline hargnevate teede aed, sellest on võimalik väga paljudes suundades edasi mõelda. Vabandust, mitte ainult võimalik, pigem on väga raske pärast selle lugemist MITTE kuhugi edasi mõelda. Võib tekkida tunne nagu lapsel, kes on järsku hiiglasuurde mänguasjade poodi sattunud. Siin kontekstis ei tasu võrdlust lapsega kuidagi alahinnata. Teame Mikita kaudu nüüd, et lapsed toimivad täiskasvanutest enam mitmiktaju abil ja ei pea maailma huvitavaks tõlgendamiseks kõike käega katsuma ja oma riiulile muretsema. Kui mõni erialateadlane peaks nüüd väitma, et näiteks tajupsühholoogile või metafooriuurijale ei ole siin raamatus midagi uut, siis on ta kogu asjast ennast tõepoolest „mööda lugenud“. Kogu Mikita „projekt“, kui seda irooniliselt nii nimetada, on igasuguse projektipõhise ülespetsialiseerumise vastu. Erialateadused on suure osa elus liikuvast tarkusest enda lämmatavasse haardesse võtnud ja „Lingvistilise metsa“ üks peaülesandeid on hakata seda haaret lahti harutama.

Mihkel Kunnus oma käsitlusse valinud ühe aspekti Mikita teosest – ökoloogia ja jätkusuutliku elu probleemi. See on kahtlemata oluline osa Mikita raamatust. Aga just see punkt, kus algab arutlus tulevasest ökoloogilisest katastroofist ja selle üle elamisest, tundub minu jaoks kõige problemaatilisem. Asi ei ole ainult Kunnuse lähenemises, mis Mikita teose Kaupo Vippi raamatuga seob. Katastroofist hakkab kõnelema ka Mikita ise, raamatu lõpupoole, peatükis „Korilase tagasitulek“. See osa meeldibki mulle „Metsas“ kõige vähem. Mul on ka tõrge Kunnuse väljenduses esineva sõnapaariga „raamat täiskasvanutele“, mis käib selles tekstis küll Vippi „Globaalpohmeluse“ kohta. Kuid küsigem korraks, kas „Metsik lingvistika“ on vähem täiskasvanutele mõeldud? Või mitte just liiga Täis-kasvanutele? Asi ei ole ilmselt nii lihtne, et täiskasvanud teadvustavad tuleviku tumedust ja ülejäänud lapsemeelsed mitte. Katastroofi-juttudega on teadaolevalt üks suur probleem. Nimelt näib, et kõik on juba pikemat aega nõusolekul (selles lepiti kokku umbes 20. sajandi keskpaigas), et ökokatastroof tuleb ja ometi elavad ikkagi edasi nii, nagu seda kunagi ei juhtuks. Seda kummalist fakti peaks kindlasti arvesse võtma. Miks inimesed niimoodi elavad, või õigemini, kui hirm nii ratsionaalselt põhjendatud on, miks ikka tühikäigul edasi lastakse? Proovin sellele vastata seoses teise raamatuga, mis siin jutuks tuleb.

2009. aastal kirjutatud „Biotsentrism“ ilmus eesti keeles samuti sellel aastal. Autoritepaariks on neurobioloog Robert Lanza ja astrofüüsik Bob Berman. Praegu pole mu eesmärk anda raamatust täpset ülevaadet ega mingit ammendavat kriitikat, milleks mul ja ilmselt suuremal osal meist niikuinii haridus puudub, seega piirdun kiirülevaatega. Biotsentrism on metafüüsiline teooria meid ümbritseva maailma kohta. See asetab osakeste ja ruumi asemel teooria keskmesse elu ja teadvuse. Autorid on võtnud nõuks oma  alternatiivne maailmatõlgendus esitada kahel olulisimal põhjusel. Esiteks on nende jaoks selge (ja üks neist on professionaalne astrofüüsik, seega on ka tublimatel  meetodifetišeerijatel põhjust teda uskuda), et praegune jääb maailmaseletamisega lootusetult hätta. 96% universumist moodustab eksplitseerimatu tumeaine ja –energia ja suure paugu teooria kõlab ka juba lühidal järelemõtlemisel nagu keskmine muinasjutt. Teine oluline põhjus on, et selline maailmapilt on uskumiseks lihtsalt tohutult vilets ja tühine. See asetab suurima ja kõige kallima kogemuse, mis meil on ehk meie kogu elu ja eneseteadvuse täiesti tühisele kohale. Millekski, mis on ca 13. miljardi aasta jooksul juhuslike osakeste kokkupõrkel tekkinud. Tekkinud millest? Mittemillestki! Niisiis on biotsentrism teooria, mis perspektiivi maailmalt pisut vaatleja poole, objektilt subjekti poole nihutab. Lanza ja Berman tegelevad igiammuste filosoofiliste küsimustega, rõhuga tunnetusteoorial ja Kanti vaevanud noumenaalse ja fenomenaalse maailma küsimusega. Tegelikult polegi biotsentrism testimiseks valmis teooria, vaid pigem üks mõistlik mõtteraamistik, mida autorite arvates edasi võiks arendada. Selle sees saaks elusloodus rõhutatuma rolli vastavalt arvatavale bioloogiateaduse diktaadile 21. sajandil, mis väsinuma ja tavamõistusest lootusetult kaugenenud (ühemõõtmelised stringid; reaalsuse 8-12 dimensiooni jne) füüsika juhtrolli välja vahetaks.

Biotsentrismi seos „Lingvistilise metsaga“ on kandvam kui tähenduslik fakt, et tagakaanel oleva teaser-tutvustuse teosele on kirjutanud Valdur Mikita ise. Mõlemad teosed rikastavad mõtlemist muidu perifeeriasse jääva mõttemassiivi abil. Äkki on maailm ikka pisut keerulisem ja põnevam kui paistab? Ma ütleks et väga suure tõenäosusega. Pigem on meie einbildungskraft maru nõrgaks muutunud. Mis on aga suurim oht raamatu jaoks nagu „Biotsentrism“? Mitte kiire mahategemine teadlaste poolt, selle jaoks on see liiga muhedas dialoogivaimus kirja pandud, ja autor on ise liiga suur autoriteet teadusväljal. Eestis on selleks ohuks võimalus, et see jääbki tolmuma absoluutsesse perifeeriasse, kust ta pärineb. Millegipärast kardan ma, et kirjastaja Eesti Transpersonaalne Assotsiatsioon ei ärata haritlaste seas liigset vaimustust ja transpersonaalne teooria on samuti selgelt pärit psühholoogiateaduse perifeeriast. Jüri Allik vaevalt seda soovitaks, eksju. Aga tuletagem meelde, et just perifeeria tõlkimise potentsiaal meil tulebki taasavastada, nagu õpetab meile Mikita! Pealegi, ega biotsentrismi teooriagi päris tühja kohta ei kuku. Filosoofiast on biotsentrilisele mõtlemise metafüüsikale kindlasti lähedal Henri Bergson, eriti oma „Loova evolutsiooniga“ ja tema järglane Deleuze. Kuid ilmselt ka paras punt bioloogia ja ajuteaduste taustadega uuemaid tegijaid, kelle nimesid me veel  kuulnudki pole.

Naasen nüüd apokalüptiliste meeleolude juurde. Ei pea olema Nobeli teaduspreemia laureaat taipamaks, et meie maailmapilt (mida alati toetab olulisel määral teaduse autoriteet) mõjutab otseselt meie kultuuri ja tarbimisviise, kõiki elupraktikaid. See ei pruugi tegelikult praeguses hariduskliimas enam nii ilmne olla. Tehnologiseeruvatel kultuuridel on ikka vaimlis-kultuuriliste protsesside mõistmisega raskusi. Adekvaatne enesekirjeldus nõuab süvenemisaega. Humanitaarias on meid paljusid ilmselt hämmastanud rahutuks tegev nähtus, mille käigus paljudel erialadel hakati jälle kusagil 20. sajandi keskpaigas rääkima kõikvõimalike oluliste kultuuri osade lõpust. Daniel Bell tegi 1960. aastal otsa lahti ideoloogia lõpuga. Järgnesid: kunsti lõpp, teooria ja filosoofia lõpp, metafüüsika lõpp, inimese lõpp. Kui piltlikult väljenduda, siis heade kriitikute abil tulid vanad sõbrad küll vahepeal tagasi, aga üldine peomeeleolu oli lootusetult rikutud. Võtame siit keskse mõistena metafüüsika lõpu, sest sellega näivad ülejäänud loomulikuna ühte seotud olevat. Mul on niisiis halb uudis kõigile neile, kes seda usuvad. Jutt metafüüsika lõpust tähendab kõige enam seda, et üks teadusharu on võimsalt tehnologiseerunud ja haaranud laiema tegelikkuse üle teatud epistemoloogilise monopoli (ikka ja ainult praktiliste edusammude näol). Olgu vahele lisatud, et igasugu nn kultuurimonopolid kahvatuvad selle mõju kõrval. Seejärel, kui tehnoloogiale ümber orienteeritud teadusharu maailmamõistmispotentsiaal on ammendunud ja kõik kuulutavad paaniliselt sõnumit, et sellega on ammendunud ka maailm, mille üht osa (rõhutan: üht OSA) see teadusharu kirjeldada püüdis. Metafüüsika lõpeb siis, kui on olemas mingi omnifüüsika. Lanza ja Bermani raamatust näeme, et seda pole ega tule.

Äkki oleme nüüd katastroofi-küsimuse ees pisut targemana? Näib, et selleks valmistumises on ikkagi ka midagi ideoloogilist, mitte ainult ratsionaalset. Võib öelda, et mingisugusest „uuest maailmast“ ei lahuta meid mitte ainult õudne katastroof ja  regionaalpoliitilised meetmed, mis meil seda üle elada võimaldaksid, vaid ka see immateriaalne lünk kultuurilises teadvuses, mis tehnoloogilise hiliskapitalismi režiimi all mingisse varjusurma on jäetud. Lihtsaimalt: enne kui vana maailma kokku pakime, tuleks õppida uut armastama (või lacanlikku psühhoanalüüsi keeli: seda sama maailma tuleks õppida hoopis uutmoodi ihaldama). Niisiis rõhutan kogu selle kirjutisega lihtsat ja tegelikult üldarusaadavat tõsiasja, et ainult katastroofiks valmistumisest ei piisa. Veel enam, kui ainuüksi sellele keskendumine võib omakorda kaasa tuua tagajärgi, milleks me valmis ei ole. Loomulikult ei väida ma, et teaksin mingit retsepti, kuidas sellist olukorda leevendada. Oleks võimas, kui keegi ka sellisele metatasandile jõuaks, aga nii käib see elus harva. Määrav näib olevat pigem sammude õige suund, kui nende hulk, mida astuda tuleb. Kellegi poole, peale tarkade mõtlejate polegi nagu otseselt pöörduda. Üks selline on 1919 sündinud võrdlev religiooniuurija Huston Smith kes on kirjutanud maru ambitsioonika pealkirjaga teose „Beyond postmodern mind“. Seal tuleb ta lagedale lihtsa mõttega, et üks suurim viga lääne inimese mõistuses on kontrolli liigne laiendamine maailmale. Osalemise ja ühtsuse asemel looduse kontrollimises põhistuv mõtteviis saabki viia ainult ökoloogilise katastroofini. Meie ülesanne oleks ehk tajuda, et see pole veel see esmane katastroof, millega meil tegeleda tuleb. Kui see ei kõlaks nii banaalselt ja ära nämmutatult, siis oleme me end selle katastroofini kuidagi välja mõtelnud ja oleks tagumine aeg ümber või kõrvale pöörata. Nüüd on meil kaks eestikeelset raamatut rohkem, millest saab reaalselt õppida teistmoodi mõtlema. Nüüd tuleb ainult ülejäänud ka avastada. See ei ole muide vandlitornist lausutud abstrakstioon. Mõtelda saab ka maru tahkelt, tihkelt ja reaalselt, kui väga vaja. Mõelda nagu elu ise.

God's psychoanalyst

Sõber Siim laenas paar kuud tagasi raamatu, mida ikka aeg-ajalt kõige muu kõrvalt sirvisin, John Horgani "Rational mysticism". Nüüd, olles selle juba mõne nädala eest lõpetanud, tahaks öelda paar sõna.

Tegemist on sellise sümpaatse ameerikaliku formaadiga. See on kirjutatud ajakirjanikust mehe poolt, kellel on suur huvi religiooni, psühhedeelikumide, teadvuse piiride ja kõige muu sellega seonduva vastu. Nagu meil kõigil, eksju. Aga kõige üldisemalt muidugi selle vastu, mis on kogu elu ja kannatamise põhjus, mis tuleb pärast surma jne. Esimene asi, mis raamatu kindlasti huvitavaks teeb, on nimed, kellega Horgan intervjuusid teinud on. Need on tõesti tippnimed mitmetest valdkondadest: religiooniuurijad Huston Smith ja Steven Katz, müstik ja teadvuseuurijast filosoof Ken Wilber, psühhoanalüütik Stanislav Grof, ajuteadlane Andrew Newberg, psühholoog Susan Blackmore jpt. Teine faktor, mis raamatu nauditavaks teeb, on autori kriitiline hoiak kõige suhtes. Võiks öelda, et tegemist on "avatud skeptikuga". Ta teeb kohe alguses selgeks, et ei talu igasuguseid soolapuhujaid, ei lepi ühegi kergemeelse new-age vastusega. Ta otsib tõde võrdselt nii teooriast kui praktikast, olgu see indutseeritud religioosse palve või narkootiliste ainete poolt. Niisiis on tegu omamoodi kriitilise rännakuga läbi erinevate teadmiskoolkondade, mõtestades vaimse valgustuse ja õnne võimalikkust. Entusiasm, tõejanu, segatuna autentse frustratsiooniga pettumuste puhul. Gurusid intervjueerides reflekteeritakse nii nende jutu teoreetiliste aluste kui ka personaalse oleku üle, ehk sõnade ja tegude kokkulangemise probleemi kallal.

Ei mingeid lõplikke, mõnda dogmasse kinnijooksvaid tõdesid. Pakun siinkohal vaid paar inspireerivamat lõiku, mille tõlkisin.


"On hetki, mil ma olen vaid noatera kaugusel uskumast, et loodus hoolib meist. Tegemist võib olla seejuures täiesti igapäevase hetkega. Ma võin riisuda parasjagu lehti mõnel hallil sügispäeval, või juua õhtul verandal veini oma naise Suziega, või oodates oma poja ja tütrega tee otsas hommikust koolibussi. Minus paisub tänulikkus nagu mingisugune igatsus, sama tugev kui nälg või seksuaalne iha. Ma tahan kedagi või midagi tänada selle kõige eest, mis mul on." (lk 195, ptk 11 "Ayahuasca")

"Kui sul veab, siis su pilguheit kuristikku muudab su elu rohkem tõeliseks, mitte vähem. Sa tunned, mida Albert Hofmann tundis, pärast oma psilotsibiini-sessiooni, mille vältel ta leidis end üksinda sügaval maa sisemuses asuvast tondilinnast. Kui ta naasis sellest põrgulikust üksindusest, tundis ta end ümber sündinuna ja üle uhutuna tänulikkusest ja rõõmust kõige "selle kauni üle, mis meil siin on." See on ilmselt kõige suurem kink, mida müstilised elamused meile pakkuda võivad: panna meid nägema, tõepoolest nägema kõike seda, mis maailmas hästi on. Täpselt, nagu mõnda meid soosivasse jumalusse uskujad peaksid olema kimbutatud loomuliku kurjuse probleemist, peaks gnostikuid, ateiste, pessimiste ja nihiliste kummitama sõpruse, armastuse, ilu, tõe, huumori, kaastunde ja rõõmu probleem. Iial ei tohiks me unustada rõõmu-probleemi." (lk 227, ptk "The Awe-ful truth")

spontaanne Vanemuise-kriitika 2: aprill 2012

Reede õhtul õnnestus taas läbida üks hämar ja põnev teekond - nagu nad viimasel ajal meeldima hakanud on. Tagantjärele mõeldes oleks tahtnud selleks isegi rohkem valmis olla. "Carrrmen" suures majas. Lavastaja Ruslan Stepanov.

Üritasin mitmele inimesele pakkuda neid kaht piletit, mis minu valduses olid. Selle ebaõnnestumine osutus minu jaoks igatahes õnnelikuks juhuseks, läksin üksi vaatama :)
---

See, mida ma nägin, on ühtlasi ka vastus küsimusele, mida uut ma teatri kohta teada sain, ja midagi olulist sain kindlasti. Isu sellest nähtust kohe pärast lõppu kellegagi rääkida oli nii suur, aga kuidas sa lähed saali peal nähtud tuttaval nööbist kinni võtma ja küsima et "kuule mida sa sellest kohast arvad...", (pealegi puudus vaheaeg ja lõpus tormas rahvas kohe minema) See oli aga viga, sest mitte-verbaalsed muljed kipuvad alati kiiresti nõrgenema, kui neid kellegagi ei jaga. Mulje tugevus nõuab aga vägisi spontaanset raportit selle kohta ja seda siin ka teen. Enne veel kaks minu tehtud viga: läksin etendust vaatama 1)väsinuna 2)liiga täis kõhuga. Ärge teie seda kunagi tehke! Väiksed asjad tõesti loevad.
Aga nüüd järgneb see, mis juhtus, kui tuled kustusid.

1.Inimene kardab vaikust. Kui ta istub paigal ja midagi ei juhtu. Miks ta kardab? Isegi siis, kui teab, et kaua see ju kesta ei saa - ootamine. Esimene probleem on sellega paljastatud, vihje häälestusele antud. Vaikusega peab harjuma, selles tuleb ilmselt teha tööd. Tahaksin olla selleks valmis. Ma olen valmis.

2. Algab liikumine, valgus - kaks põhilist asja, millest ballett koosneb. Mina enam rahulolematu publiku nohinat ei kuula, asun absorbeeruma laval toimuvat. Esmamuljed: kõle, industriaalne ruum; metall, traataiad. Ei mingeid seoseid Merimee romaaniga, millest ma ausalt öeldes mitte midagi ei mäleta. Lihtsalt see, mida mitte-diskursiivselt, sabakondiga suudan meenutada, kõik klišeed on hoopis muu kui kogetav. Mulle aga kõledus meeldib. Ei mingit lolli mängimist. No-nonsense atmosfäär. Asi on käima tõmmatud. Algavad uitmõtted: Jüri Ehlvest ööülikoolis: novelli lihtne tuum, sisu, tuleb valada kaasaegsesse vormi. Kas teatriga on samamoodi? Kas saakski üldse kuidagi teisiti olla? Ilmselt mitte. Vaatan kehasid. Mõtlen: hea asi algab aeglaselt, üles ehitavalt. Aeglane algus tõotab head, mul on tõesti usku sellesse, mida näen.

3. Esimene, pikemalt pähe tiirlema jääv küsimus: Kas naistantsija saab balletis nii impersonaalselt liikuda, olla, et ta muutub mingisuguseks teistsuguseks tähistajaks, s.t. de-seksualiseerub täielikult, soo mõttes. Et ma vaatan laval naist, aga näen hoopis midagi muud. Miks see küsimus ainult naisnäitleja kohta? Ilmselt vaatan naisi rohkem "märgiliselt", ootan neilt tähenduslikkust enam kui meestelt. See võib olla viga, aga tegemist on tagantjärele-mõttega, etendusel üritan kõiki nii sarnaselt näha kui võimalik. Igatahes loodan, et midagi sellist toimub, seda üritatakse mingil viisil saavutada, nagu ikka kunstis üritatud on. Inimene muutub ideeks. Märke sellest igatahes näen, eriti grupi-stseenides. Seda võib näha ka masinlikkustumisena - inimgrupp toimib sünkroonselt, nagu mingi kude, pind, antud juhul veepind, kui näen epileptiliselt tõmblevaid-mulksuvaid mehi.

spontaanne Vanemuise-kriitika. oktoobrist 2012.

Mis on häda vanemuise lavastustel? Kas neil on üldse mingit sellist häda, mis ühisnimetajana kõigele läheks?
Ma ei tea. Vaatasin täna õhtul ära Urmas Vadi "Tagasi eestisse". Teeme nii, et kuna keegi kiidab niikuinii ja kellelegi ikka meeldib, siis mina võin nüüd kritiseerida. Labiilselt ja impressionistlikult. Luban seda, kuna teater pole nagu "minu ala".
Mis asi see on, mis selle lavastuse järgi puudu jääb? Tulin sellise mulje peale: Jõud, energia. Mingist loomulikust vitaalsusest, või ideest. Tegelikult ei tea, kas olen üldse pädev kritiseerima, kui terve etenduse teine pool oma peas asja ümber lavastan, oma peas fantaseerin mingist muust asjast. See ei ole enam Vadi tehtud asi. See on juba minu asi. Aga nii ma viimasel ajal teen: ma hakkan peas etendust vaadates seda ümber lavastama, ja oi kuidas mina keeraks vinte üle, sünnitaksin sümboleid ja kujundeid. Oma peas on see nii lihtne ja mõnus. Aga sellega on vist nii, et kui ma liiga palju juba fantaseerin, ei ole see enam hea ja osutab lavastuse nõrkusele. Vastasel juhul töötaks pigem tõlgendamise-kaasaelamise mehanism. Niipalju sellest.

Energia ja jõulisuse asja mõtlen väga tõsiselt. "Karjääris" see näitab ennast, eelkõige muusika ja valgustuse koosmõjul. Ka lava kasutamise osas. Aga "Tagasis..." ja "Inimese parimates..." paraku mitte. Näha on, et lavastajal on olnud ilus ja huvitav idee, ilmselt isegi väga ilus. Aga parim, mis õhtu jooksul pähe võib tulla on, et nüüd võiks midagi huvitavat lugeda selle teema kohta või uurida. "Inimese parimate sõpradega" tulid meelde kannatuse ja eetika küsimused, samuti idee lugeda Schopenhauerit. Aga ideid võin ma igalt poolt saada, aitäh. Teater peaks need ideed lihaks muutma, see kõik peaks seal ikka välja hõigatama. Nii et ei jää kahtlust. Sest kes ei riski see jätab vaataja kuivale.

Kuidas seda teha?

(kusagilt lähiminevikust)

On üks hetk, mis ei sarnane ühegi teisega.

Tead, kuidas osade inimestega on kuidagi nii, et sa tead mõnda aega, millega nad nagu tegelenud on, mida nad lugenud on, mis probleemidega maadelnud on ja sul on sellest tekkinud mingisugune vaimne sõrestik (sõber isegi ei ehmata et sa sõna "sõrestik" kasutad). Ja siis on näiteks mingi meeldiv hetk, tavaliselt öösiti, teatud kohas, kas väljas seltskonnas või kellegi pool. Ja siis sa vaatad talle otsa ja ta on just su pika seletuse selle kurat-teab-mis-asja kohta ära kuulanud, ja sul pole aimu, miks jutt just selle peale on läinud, miks sa hakkad just sellest asjast rääkima, võibolla juba mitmendat korda kuu jooksul, nagu mingi tõbi. Niisiis, ta on su selle pika monoloogi ära kuulanud, sina vaatad talle silma sisse. Ja ta vastab sulle, noogutab võibolla, vastab "Jah!". Sul pole ühtki põhjust arvata, et ta sinust õigesti aru sai, et ta isegi üritas nii palju kui vähegi suutis. Aga sa TEAD, et ta sai, pole mitte mingit kahtlust, ta SAI ARU.

ühest usalduskriisist internetiga

Avastasin just üht oma vana postitust lugedes, kui palju mu arvamused aja jooksul muutunud on. Praegu pole ma kindlasti sama inimene, kes kaks aastat tagasi. Näiteks on seal üks postitus Zeitgeisti teisest filmist, mida (okei, see oli parem kui esimene) ma praegu enam üldse tõsiselt võtta ei suudaks. See tähendab, et ma ei usaldaks ilmselt pooli neist väidetest ja allikatest, millele seal viidatakse. Aga kas see üldse näitab midagi tõeliselt olulist? Teatud asjades orienteerun ehk rohkem, aga selliste üldiste, majanduslike ja poliitiliste protsesside hindamiseks olen ma tegelikult üsna sarnasel, väheütleval positsioonil.

Mis puudub vandenõuteooriatesse, siis nende kohta on huvitav üks üldisem tähelepanek, mida mainib S.Žižek raamatus "Enjoy your symptom!": vandenõude või muude alternatiivsete (teaduslikult vähem usaldusväärsete) teooriate retoorika on oma asjalikkuselt muutunud teaduslikest teooriatest eristamatuks, kusjuures teaduste puhul on näha isegi rohkem kramplikku dogmaatikat
(märk Suure teise lagunemisest). 

See meenutas, et alles hiljuti sattusin kodulehele, mis lubas 9/11 vandenõuteooriate täielikku ümberlükkamist. "Jess!", mõtlesin, "lõpuks ometi" ja hakkasin ilusasti punktide kaupa esitatud tõendusi lugema. Oma pettumuseks leidsin aga eest veel hullema hägu, mis oli lausa halvemini ja palju vähem veenvamalt esitatud, kui üks 9/11 standard-vandenõuteooria ise. Vastused olid enamasti stiilis "Need tunnistajad seal lihtsalt ei näinud, nad on ebausaldusväärsed". Ma ei viitsi siin kindlasti midagi pikemalt refereerida.

Aga point on selles: minu jaoks oleks internetis leitava informatsiooni usaldusväärsuse suhtes võinud 9/11 terrorirünnaku plaanija ja sooritaja olla ka Jõuluvana koos Rudolfi ja lendava saaniga. Sest paraku, kui lõpuni aus olla, ei võimalda ükski internetinetiallikas sellele sündmusele kognitiivselt usaldusväärset ligipääsu.

Eesti ajalugu, põhiprintsiip:

Meil on kombeks korda mööda vaikivad ajastud ja ärkamise ajastud.

Üldist juttu poliitikast

Lugesin jälle OWS'i kohta ja mõlgutasin mõtteid. Palju räägitakse viimasel ajal poliitikast. Nii meil Eestis oma pisiskandaalide kontekstis kui laia maailma majandusprobleemide kontekstis. Räägitakse ka seoses kunsti ja esteetikaga, ka teatriga. On selge nähe ajavaimus, et poliitika on tõusmas üleüldiseks, kõiki puudutavaks oluliseks küsimuseks. Marek Tamm kirjutab poliitikast väljumisest kui probleemist, OWS'i inimesed avaldavad siin oma deklaratsiooni. Oleks veel kümneid linke panna üsna huvitavatest artiklitest, mis rahva seas ringlevad.

Aga just nende kahe lingitud teksti lugemine tõukab vägisi kirjutama. Kõige filosoofilisemal tasandil küsimustest. Slavoj Žižek kirjutab muide, et tänapäeval on filosoofia vastupidiselt üldlevinud arusaamadele saamas inimeste igapäeva elu oluliseks osaks, suuresti sellepärast, et argielus tuleb teha olulisi (ka poliitilisi?) otsuseid, mis on seotud kõige fundamentaalsemate küsimustega. Võtkem kas või need samad Occupy inimesed. Näiliselt ratsionaalsete argumentidega tehakse neile selgeks, et protest on viljatu, nad raiskavad aega, mõni m...n ütleb ehk isegi - kõige juhmimat ja ülbemat argumenti kasutades - et nad õõnestavad mingit üldist "julgeolekut". Jah, see on kuidagi eriti emotsionaalselt raske pauk, mida seedida - et enese õiguste eest seismist tõlgendatakse kui ohtu julgeolekule. Tõsi, nii ütles ka Jürgen Ligi õpetajate protesti kohta. Vaat kus õõnestajad välja tulnud!

Aga kriitika kommunikeerimise probleem üldse. Kuidas üldse midagi avalikus sfääris kritiseerida, et seda kuidagi arvesse võetaks? Või ongi lugu nii, et täielik seisuolukord on kuidagi tänapäevasele poliitilisele konstellatsioonile nii paratamatult omane, et tulebki 10 aastat nö "ära oodata", et mingi nihe toimuks? Et vaatad uudiseid nagu (halba) teatrit, poliitiline elu seisneb mingites rituaalsetes kooskäimistes, jahutakse midagi mingisugustest numbritest, keegi täpselt aru ei saa, miks üldse kokku tuldud on. Kogu värk käiks ju tühikäigul edasi ka ilma nende istungite ja infotundideta.

Ja siis see asi, mis puudutab teatud valdkonna, ntks biopoliitika või migratsiooni politiseerumist või depolitiseerumist. Just need viimased mõisted. Mis juhtub, kui järsku üks või teine asi depolitiseerida? Kui suur on "õnnetus", mis juhtub näiteks siis, kui me kõigist sündivuse ja rände probleemidest poliitikas enam ei räägiks ja need asjad lihtsalt inimeste teha jätaksime? Poliitikas nagu psüühikas valitseb ilmselt suur hulk teadvustamata hirme, mis täiesti irratsionaalselt võimalikke arenguid pärsivad. Palju paranoiat.

rahuldus

Kool on läbi saanud. Kaitsesin töö ja sain selle A. Paljud inimesed olid viimasel pingelisel ajal (varem muidugi ka) toredad ja igatpidi toeks, neile tahaks aitäh öelda. Aga eks suurima pingutuse tegin muidugi ise, ka parasjagu riskides. Ei saa just öelda, et juhendamisprotsess väga tihe oleks olnud. Aga see selleks. Olen rahul. Mitte et see rahulolu just üleliia läbiv ja püsiv oleks.

Praegu olen üksinda kodus ja hakkan vaatama filmi "Wild at heart", hiljem ehk ka "Rabbits", mis on muide ka youtube'is üleval. Režissöör teadagi kes. Youtube'ist leidsin Lynchiga ka täitsa toreda intervjuu, Cannes'i filmifestivalilt. "Mulholland drive" sai seal auhinna. Selline pressikonverentsi taoline intervjuu koos kõigi filmi olulisemate tegijatega. Igatahes Lynch räägib seal hästi sümpaatselt ja siiralt, näitlejatel on tema seltskonnas meeldiv, nad kiidavad ta loovat suhtumist ja suhtlemisoskust. Täna tuli ka mõte, et Lynchi filme vaadates olengi tegelikult õppinud, mida tähendab filmi puhul vorm või kunstiline tervik üldse. Kõik varasem oli ikka selline loo-põhine, et mis ja kuidas lugu lõpeb.

Loen taas Jüri Ehlvesti. Seekord "Rahuldust". See läheb raskemini kui kõik eelmised, mingi hetk viskasin käest, läks kuidagi liiga segaseks ja mitte enam heas mõttes. Üllatusega lugesin kusagilt vikist vist, et see kvalifitseerub romaani alla. Noh, eks see vikipeedia tase on muidugi teada. Aga siiski, sellisel juhul ma vist lõpuni ei jõua pingutada seda.

Ega ma praegu muud väga ei teegi, peale lugemise ja filmide vaatamise. Kool läbi ja töö samamoodi. Ees on suvi, millel on potentsiaali olla huvitav ja elustav.

nüüd kui ma tõmblen siin akadeemilise töö kirjutamise juures puuduva inspiratsiooni vappekülma-krampides, tahaks rääkida hoopis lihtsaid jutte oma elust. käisin maal see nädalavahetus. seal olid veel väikesed hanged, kui saabusime, aga esimesel õhtul algas täiesti eepiline lumesadu, mis kestab ilmselt siiamaani, kui olen juba täiesti mõistliku, lumevaba kevadilmaga tartus. maha tuli oma 15 cm lund vähemalt. see toimus kõik ida-Virumaal muidugi. põhjapool ongi külmem, on olnud nii kaua, kui mäletan.

kui ma olin oma vilets-armsas maakodus, oli mul palju vaba aega, sorasin raamaturiiulil. lugesin viis peatükki Zola "Söekaevureid", mõtlesin, et kuulus teos ikkagi. selgus, et see on üsna oma kuulsust väärt - sorav ja ülirealistlik. aga nii kole, et ei kavatsenudki rohkem seda üsna konkreetset piina ja viletsust silme ette manada. võtsin hoopis teise raamatu - Michel Tournier "reede ehk päikesesaar vaikses ookeanis". lugesin seda ahmides kiiresti, olin koguaeg voodis pikali, seepärast tukastasin vahepeal ja lugesin kohe edasi. huvitav, kuidas filosoofiliselt väga köitev teos muutus pärast seda pisikest uinakut talumatult häirivaks. peategelase logiraamatu arutlused olid endiselt huvitavad, aga kõik muu... (s.h.püüd astuda puu ja maapinnaga seksuaalvahekorda) - muutus lihtsalt liiga veidraks ja mitte heas mõttes. aga üleüldiselt see idee - sattumisest sotsiaalsusest täiesti väljaspoolsesse olukorda - on muidugi põnev. ja kirjanik ilmselgelt on kogu oma mõttejõu neisse arutlustesse valanud. ühesõnaga: tournier-d soovitan lugeda küll, eelkõige teatud enesestmõistetavuste üle järele mõtlemiseks, aga ilukirjandusena ei ole ta just suurepärane.

täna tartusse jõudnuda surfasin netis ja avastasin, et ants laaneots on postimehe AK-s avaldanud pika numbreid täis artikli venemaa sõjaväe reformidest üheksakümnendatest tänapäevani. mingi sadomassohistliku impulsi jõul lugesin selle läbi, numbritest muidugi üle lennates. sõnum on üldiselt lihtne ja ma ei karda seda lühidalt refereerida: venemaa sõjaline võimsus on tõusmas, koos administratsiooni ajalooliselt teada labiilse agressiivsusega. ja baltiriigid on endiselt magusaim koht, kuhu käpp peale panna. et tõepoolest, kõik märgid näitavad, on motivatsioon, traditsioon ja ettekäände leiab alati. see hakkas kuidagi eriti hellalt resoneerima, kuna olin saanud neljapäeval teate tähitud kirja kohta kaitseringkonnalt, kus aega teenisin. ilmselt kutsutakse kordusõppustele lähiajal. ja edasi tuli kõik justkui iseenesest - pildid ootamatutest poliitilistest arengutest, päevauudised, ahhetavad vanemad, algul skepsis, siis paanika. kutsumine teenistusse, segadus, kaos, teated preventatiivsetest pommitamistest. sõrmeotsa suuruse metallitüki tungimine pehmesse ihusse, mürsuplahvatustest lukkus kõrvad, verejooks ei-tea-kust, krohvi- ja tolmupilved õhus. ma suudan sõda ette kujutada küll tegelikult, ei ole nii, et see ja see põlvkond ei suuda midagi ette kujutada. tänapäeva sõjas tuumarelve ilmselt ei kasutata, nagu pole ka pikki kaevikusõdu. tapetakse kiirelt, täpselt, efektiivselt. mõtlesin surmast üleüldse. et ma pole enam nii noor, mõnes teises kultuuris oleks üsna normaalne hakata selles eas vähemalt mingil määral valmistuma surmaks või selle suhtes mingit hoiakut kujundama. et hukkumine vägivaldses agressioonis on ju ajalooliselt võrdlemisi "populaarne" saatus. sõja kohta ütles nii mõnegi hea sõna Dostojevski, kui ma ei eksi, siis midagi sellist, et see äratab mingisugusest "rasvasest rahulolust". Esimesse MS-a läks üsna rõõmsalt sadu kunstnikke ja intellektuaale, läksid näiteks loogik-filosoof Wittgenstein, kunstnikud Paul Klee, August Macke (tema sai surma vist lausa esimesel nädalal, tegin ta kohta referaadi kunagi). Thomas Mann oli üsna rõõmus ja rahul tõsiasjaga, et sõda algas. mitte küll kõik, G.B. Shaw näiteks kirjutas mingeid kriitilisi esseid sõja vastu. aga mida ma hakkan nüüd nagu taipama on see, et sõja-pooldamine on nagu selline temperamendi poolt otsustatav. ei ole nii, et targemad ja läbinägelikumad ei taha sõda ja labiilsed ja rumalamad lendavad hurraaga kaevikusse. et mõlemil variandil on häid põhjendajaid-pooldajaid. et üksteise tapmine on ikka üsna okei, kui see toimub teatud tingimustel ja mitte oma rahva vastu suunatult. nii on olnud tõepoolest aegade algusest saadik ja patsifistid on ikka pigem vähemuses olnud.

midagi ei ole teha - ma ei taha tappa inimest, ei taha surra vägivaldset surma. aga ka seda peab olema mingil hetkel valmis põhjendama. ja ega seda ei pruugi üldse keegi küsida, kui aeg käes.